Mitte ainult kodulaenuga hättasattunu ei vaja võlakaitset

Majandussurutise üheks tagajärjeks on olnud ka see, et võlgade sissenõudmise viisid on viimastel aastatel demokraatlikule ühiskonnale omastest normidest kaugenenud. Inimestelt on püütud sisse nõuda ammu aegunud võlgu, ähvardatud kuulutada välja võlgnikust eraisiku pankrot või kohaldada välismaale sõidu keeldu. Kõiki kasutatavaid meetmeid piirab vaid fantaasia. 

Olen endiselt ja üha tugevamalt seda meelt, et võlgade sissenõudmine peab olema õiguslikult reguleeritud ja sissenõudekuludel peab olema ülempiir. Kas aasta jooksul on reeglite osas siin midagi muutunud? Jah, poliitikud on leidnud, et tänases raskes olukorras ei saa riik jätta raskustesse sattunud inimesi sõltuvusse pankade käitumisest. Riigikogu õiguskomisjoni juurde on loodud võlakaitse töörühm, et pakkuda välja uus õiguslik regulatsioon  kodulaenuvõtjate ja pankade suhetes.

Mõistagi ei saa olla midagi selle vastu kui seadus keelaks edaspidi pankadel laenutagatiseks oleva kinnisvara sundmüügi kiirkorras ja suhteliselt madala hinnaga.  Arutuse all on olnud ka variant, et kohtul võiks olla võimalik tagatise realiseerimise korral, kui selle hind ei kata laenujääki, vähendada võlgniku jaoks maksta jäävat võla summat.

Samas ei tasu unustada, et eluasemete sundmüüke on siiani toimunud vast sadakond ja kodulaenu maksetega on erinevatel andmetel hädas 5000 – 6000 peret. Need pered suhtlevad pankadega, mis on mõne inkassoettevõttega võrrelduna kindlasti väga eeskujuliku käitumisega ning huvitatud oma mainest ja tegevuse jätkusuutlikkusest.

Kes aga oleks huvitatud inkassofirmade tegevuse reguleerimisest? Kui meil on ligi 100 000 töötut, võib arvata, et vähemalt pooled neist ehk 50 000 võivad olla hädas väiksemate võlgadega ning kas juba on või on varsti mõne inkassofirma huviorbiidis. Ehk siis kümme korda rohkem on oletuslikult neid inimesi, keda piiravad mitte pangad, vaid nii korrektsete kui ka küsitavate töömeetoditega inkassoettevõtted.

Absoluutne enamik inkassofirmade klientidest maksavad lõpuks ilma lisaküsimusi esitamata ära nii põhi- kui ka mitmesugused kõrvalnõuded, nii aegunud kui kehtivad võlad. Kuna reeglina on võlgnikul ikkagi oma võla pärast piinlik, ongi ta nõus mistahes maksegraafikuga ja maksab võimalusel ära ka ebamõistliku suurusega intressid, viivised, leppetrahvid ja sissenõudekulud. Kuna ta on ise lepingut rikkunud, siis ta ei küsi, kas kõikmõeldavate trahvide ja nõudekulude küsimine temalt on üldse seaduslik.

Tegelikult on kohtul võimalus viiviseid ja leppetrahve võlgniku taotlusel vähendada, aga rõhuv enamik võlgnikest kunagi oma õigusi ei tea ega ei kasuta.

Erinevalt enamikust Euroopa Liidu riikidest puudub meil inkassoteenuse osutamise õiguslik raamistik. Riik, mis  peab vajalikuks muretseda kodulaenu võlgnike tuleviku pärast, ei muretse väiksema suurusega võlgade omanike pärast.

Aga ka väiksed võlad annavad lõpuks kokku suure ja kodulaenu tasumiseks võib mõnigi lootuse kaotanud inimene võtta suhteliselt väiksemas summas kiirlaenu. Võlanõustajad väidavad, et eluasemelaenu maksmisega hätta jäänutel pole see tavaliselt ainus kohustus. Enamasti on neil veel kas mõni muu laen või krediitkaardivõlg kaelas. Seetõttu on täpselt sama oluline ka reguleerida, kes üldse võib Eestis võib sissenõudmisega tegeleda ja millised on selle isiku vastutus ning kohustused.

Kuna aga kuskil pole öeldud, millised reeglid nõudetegevusele kehtivad ja milline peab olema sellise tegevuse sisu, tegeleb iga firma sellega oma fantaasia kohaselt. Pangad on huvitatud oma mainest ja kindlasti ei kasuta selliseid läbirääkimise taktikaid nagu aastaks või paariks loodud inkassofirmad.

Probleem on tegelikult laiem kui eluasemelaenuvõlgnike veepealhoidmine. Üksikisiku võlavabastuse lihtsustamise idee, mida saaks rakendada ka tänastele võlgadega hädasolijatele, puudutab ju lisaks kodulaenu võlale ka kõiki muid laene.

Miks peaks kohus tulevikus kaaluma erapooletult ainult kodulaenuvõlgniku ja panga huvisid ning tagama siin kõrvalnõuete – viivise, leppetrahviide jms põhjendatuse kontrolli.  Samad eetilised ja õiguslikud standardid peaksid kehtima kõikide võlgnevuste puhul.

Enamikus Euroopa Liidu riikides on inkassoteenus litsentseeritud tegevus, seda eeskätt osas, mis puudutab tarbijavõlgnevuste sissenõudmist. Inkassoteenuse osutajatele on kehtestatud haridusnõue ning sätestatud järelevalve alused ja sanktsioonid.

Soomes, Saksamaal, Poolas, Itaalias, Taanis, Belgias, Norras, Suurbritannias jm ütleb seadus muuhulgas, et võlgade sissenõudmine ei tohi võlgnikule kaasa tuua põhjendamatuid kulutusi. Teisisõnu on seaduses sätestatud seda, et kui tarbija võla suurus on 1000 krooni, ei saa temalt nõuda lisaks 10 000 krooni suurust intressi, viiviseid või lepingutasu.

Meil aga sissenõudekuludel lage pole ja nõude suurus võib esialgse võlaga võrreldes hõlpsasti kasvada mitmekordseks. Jah, kohtus on võimalik summade üle vaielda ning nõuda selgitust nii põhi- kui kõrvalnõuete suuruse kohta ja selle kohta, mida need endas sisaldavad. Enamik võlgnikke kunagi kohtusse aga ju ei pöördugi, sest neil ei jätku selleks kas raha, söakust või teadmisi.

Riigikogul peaks olema võimalik mõistlikus määras piirata ka sissenõudekulusid ning kehtestada üldised reeglid sissenõudetegevusele. Seda eriti olukorras, kus näiteks erinevalt pankade poolt saadetavates teatistest ei ole inkassofirmade poolt saadetavates enamikes võlgnikele saadetavates võlateatistes ei ole põhinõuet ja intresse, viiviseid ning sissenõudekulu ülepea lahku löödud.

Pangad selgitavad vähemalt ausalt ära, miks nad intressi tõstavad või muul moel laenuvõtja seisukohast vaadatuna laenuklientide huve eiravad.Tarbijavõlgnevuste sissenõudmisel peaks kindlasti ka Eestis kehtima hea sissenõudmistava, olemas olema õiguslik baas ja kontroll inkassoettevõtete tegevuse üle.

Täna igaüks panka asutada ei või, aga kaaskodanikelt võlgu sisse nõuda võib igaüks ja kasutada tema arvates toimivaid sissenõudmise viise. Eesti seadusandlus ei reguleeri mingilgi viisil  seda, mida tohib inimestelt võlgu sissenõudes teha ja mida mitte. Ka Eestil oleks viimane aeg selles valdkonnas teha samm Euroopa suunas.

Autor: Lemmi Kann, Ivar Tammemäe