Mõni sõna riigilõivudest

Vahetult pärast seda on riigilõivude tõstmist meedias aktiivselt kritiseeritud ning avaldatud kahtlust, kas uued riigilõivumäärad ei ole mitte saanud takistuseks põhiseaduse § 15 lg 1 ette nähtud põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele teostamisele. Peaaegu täielikult on avalikkuse tähelepanuta jäänud aga asjaolu, et käesoleva aasta suvel 17. juulil tegi Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsuse asjas nr 3-4-1-6-09, milles analüüsis riigilõivude õigusliku reguleerimisega seotud probleeme.

Nimetatud lahendi aluseks oli kaebus, milles vaidlustati halduskohtumenetluses esitatavate määruskaebuste lõivustamist 200 kroonise riigilõivuga. Riigikohus jättis lõppastmes kaebuse küll rahuldamata põhjendusel, et riigilõivu suurus ei ole ebaproportsionaalselt suur, kuid tõstatas huvitavaid küsimusi, millistele tingimustele peab riigilõiv vastama, et ta oleks tõhusa õiguskaitse ja kohtusse pöördumise põhimõttega kooskõlas.

Otsuses võttis Riigikohus selge seisukoha, et kuna põhiseadusest tulenev õigus tõhusale õiguskaitsele on seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Lihtsustatult tähendab see, et mingit õigust saab piirata ainult siis kui piirangu põhjuseks on teine õigus. Nagu riigilõivude tõstmisel nenditi, ei  ole õigus tõhusale õiguskaitsele kindlasti absoluutne ning seda võib piirata muude põhiseaduslike väärtustega. Peamise argumendina toodi sealjuures välja vajadus tagada menetlusökonoomia, vältida kohtute ülekoormamist põhjendamatute ning pahatahtlike nõuetega ning muuta kohtumenetlus kulupõhiseks. Siinkohal tuleb märkida, et Riigikohus on ka korduvalt kinnitanud, et menetlusökonoomia on põhiseaduslikku järku õigusväärtus ning seetõttu täiesti põhjendatud kaalutlus riigilõivude kehtestamiseks.

Samas rõhutas Riigikohus ka vajadust selgitada kas kohtusse pöördumise riigilõivustamine on proportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgiga, milleks tuleb omakorda kaaluda abinõu – riigilõivu – sobivust, vajalikkust ja mõõdukust ehk proportsionaalsust kitsamas mõttes.

Üldiselt tunnustatud definitsiooni järgi on sobiv abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Seaduse eelnõu põhjenduste kohaselt oli piirangu eesmärgiks saavutada põhjendamatute vaidluste vähenemine ning selle kaudu kohtute töökoormuse normaalne tase. Põigates korraks Riigikohtu lahendist kõrvale, siis 2009.a. esimesel poolaastal saabus kohtutesse peaaegu 30% rohkem hagiavaldusi kui 2008.a. esimesel poolaastal. Ühtlasi jäi enam-vähem samaks ka nõuete rahuldamise või osalise rahuldamise protsent, olles ca 90% juures (www.kohus.ee/10925). Seega esialgu ei ole riigilõivude tõstmine vähemalt statistiliselt kuidagi menetlusökonoomia saavutamisele kaasa aidanud.

Riigikohus nõustus muu hulgas õiguskantsleri seisukohaga, et kohtusse pöördumise riigilõivude tõstmine kätkeb endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele ning teatud juhtudel ei tarvitse riigilõivu maksmise kohustus olla mõõdukas. See tähendab, et riigilõiv võib olla põhiseadusega vastuolus ka ainuüksi oma suurusest lähtuvalt.

Siinkohal tekib küsimus, kas riigilõivuseaduses tsiviilasjadele ette nähtud ülikõrged riigilõivud vastavad kriteeriumitele, mida Riigikohus enda otsuses välja tõi. Küsimus Eesti riigilõivude proportsionaalsusest tõusetub eriti teravalt võrdluses naaberriikidega. Tänasel hetkel on olukord selline, kus 100 000 krooni suuruse nõude esitamiseks tuleb maksta riigilõivu 10 000 krooni, mis on ca kaks korda rohkem kui Lätis, kolm korda rohkem kui Leedus, viis korda rohkem kui Soomes, kuus korda rohkem kui Venemaal ja lausa neliteist korda rohkem kui Rootsis.

Kõrgete riigilõivude ning nende tõstmise alusena on seadusandja toonud välja ka kaalutluse, et kohtumenetlus peaks ise katma enda kulud. Printsiibina kõlab see hästi, kuid ümbersõnastatult tähendab kulupõhine kohtumenetlus seda, et kõik kohtumenetlusega seotud kulud peavad riigilõivude tasumise kaudu kinni maksma vaidluse osapooled, kes ei ole alati suurärimehed vaid sageli tavalised palgatöötajad või väikeettevõtted. See omakorda tähendab, et kohtumenetlus muutub vaidluse pidajate jaoks oluliselt kallimaks ning on seetõttu takistuseks kohtusse pöördumisele ning enda õiguste kaitsele.

Ka õiguskirjanduses on leitud, et riigilõivu suurus ei pea olema ranges vastavuses tehtava toimingu kuludega ning lõivu suurus võib sõltuda toimingu eesmärgist ja tähendusest taotleja jaoks (Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, koost. Erik-Juhan Truuväli, AS Juura, Tallinn 2002. aastal, lk 506). Seetõttu on raske lugeda kõrgete riigilõivudega kohtumenetluse kulude katmist põhimõtteks või õigushüveks, mis peaks õigustama kohtusse pöördumise õiguse ulatuslikku riivet. Ka eelviidatud Riigikohtu lahend ei ole lugenud kohtumenetluse kulupõhiseks muutmise vajadust riigilõivu kehtestamise või tõstmise legitiimseks aluseks, ehkki tuleb möönda, et Riigikohus ei ole otseselt öelnud ka vastupidist.

Eeltoodust lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et Eesti tsiviilkohtumenetluses kehtestatud riigilõivude suurus on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poolt väljendatud põhimõtetega – eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega - kooskõlas ainult tinglikult. Riigilõivude kõrge tase ei taga kuidagi sellele omistatud eesmärki – pahatahtlike vaidluste välistamine – vaid on üsna üheselt mõeldud katma kohtumenetluse kulusid. Samas ei ole siiamaani tegemist kohtupraktika või õiguskirjanduse poolt tunnustatud huviga, mis õigustaks kohtumenetluse kättesaadavuse piiramist.

Seetõttu on allakirjutanu hinnangul vähemalt formaalselt riigilõive tõstetud ilma legitiimse eesmärgita ning ebaproportsionaalses ulatuses. Ka ei ole riigilõivumäärade alandamist ette näha lähitulevikus.

Autor: Tambet Laasik, Lemmi Kann