Ettevõtte ülemineku regulatsiooni tõlgendamine kohtupraktikas

Aina sagedasemad on juhtumid, kus juriidilise isiku vara on juba enne pankrotimenetlust võõrandatud või siis tekib situatsioon, kus töötajatele teavitatakse äriühingu likvideerimisest, samas kui omanikud jätkavad sarnast tegevust uue nime all uues juriidilises isikus. Sellisel juhul võib olla tegemist ettevõtte üleminekuga.

Tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab, et ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Seega ei ole tegemist mitte juriidilise isikuga, aga õiguste, kohustuste ja vara kogumiga, mille kaudu juriidiline isik tegutseb. Ühes juriidilises isikus võib olla mitu ettevõtet, mis on iseseisvad majandusüksused ja moodustavad omaette õiguste ja kohustuste terviku. Näiteks võib üks juriidiline isik ühes oma tsehhis toota suuski ja teises tsehhis toota suusariideid, tegemist oleks kahe iseseisva ettevõttega.  

Selleks, et kaitsta ettevõtte võlausaldajaid, nii töötajaid kui ka muid lepingupartnereid, on seadusandja näinud ette ettevõtte ülemineku regulatsiooni, mille üldiseks põhimõtteks on, et ettevõttega seonduvad õigused ja kohustused lähevad üle koos ettevõttega ning ettevõtte uuel ja vanal omanikul tekib solidaarvastutus.

Ettevõtte ülemineku juriidiline vorm ei ole oluline. Nimetatud regulatsiooni kohaldamise juures tekitab kõige enam küsimust ettevõtte ülemineku mõiste, millal on võimalik väita, et tegemist on just ettevõtte üleminekuga, mitte üksiku eseme või õiguse omandi üleminekuga.

Tulenevalt asjaolust, et õigusaktide tekst ei ole väga konkreetne ning annab võimaluse laialdaseks tõlgendamiseks, siis on oluline antud küsimuse puhul hinnata kohtupraktikat. Käesolev artikkel keskendubki ettevõtte ülemineku mõiste küsimusele, andes ülevaate Euroopa Kohtu praktikast, keskendudes tööõiguslikele aspektidele ettevõtte ülemineku regulatsioonis.

Õigusliku raamistiku ettevõtte ülemineku küsimustele seavad Eestis tsiviilseadustiku üldosa seadus, võlaõigusseadus ja  töölepingu  seadus.  Lisaks  sellele  on  oluline  Euroopa  Liidu Nõukogu Direktiiv nr 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, mis annab täiendava võimaluse tõlgendada Eesti õigusaktide sisu. 

Selleks, et oleks võimalik väita, et toimunud on ettevõtte üleminek, peab olema täidetud kaks eeldust: tööandja isik peab vahetuma ning ettevõtte identiteet peab säilima. Ettevõtte identiteedi säilimise puhul on kindlasti oluline, et uus äriühing tegeleks sama tegevusvaldkonnaga, kasutusel oleks sarnane metoodika või oleksid osad töötajad samad.

Euroopa Kohus on oma otsuses nr 24/85 leidnud, et ettevõtte identiteedi säilimise puhul on oluline kogumis hinnata alljärgnevaid faktoreid:

• ettevõtte või äriühingu liiki;

• kas äriühingu kinnis- ja vallasvara on üle läinud;• vara väärtust ülemineku ajal;• kas uus tööandja on enamuse töötajatest üle võtnud;• kas kliendid on üle võetud;• majandustegevuse sarnasust enne ja pärast üleminekut;• majandustegevuse peatumise aega.

Alljärgnevalt toon mõned näited Euroopa Kohtu praktikast, kus kohus on leidnud, et tegemist on ettevõtte üleminekuga.

Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi on vajalik rakendada juhul, kui üürilepingu alusel äripinda kasutav ettevõte ütleb lepingu üles ning sama pinda hakkab uue lepingu alusel kasutama uus ettevõte, eeldusel, et ettevõtte tegevus on sarnane esialgu üüripinnal tegutsenud äriühingu tegevusega .

Ettevõtte üleminek on ka juhul, kui üüritud kinnisvara omanik võtab üle üürniku ettevõtte tulenevalt sellest, et üürnik on üürilepingut rikkunud ja hakkab tegelema nimetatud pinnal sama tegevusega .

Samuti on Euroopa Kohtu hinnangul vajalik kohaldada direktiivi regulatsiooni juhul, kui kontserni kuuluv ettevõte otsustab allahanke korras tellida tööd sama kontserni ettevõttelt eeldusel, et tehinguga läheb üle ühelt ettevõttelt teisele ka iseseisev majanduslik üksus. Antud kaasuse puhul andis üks kontserni ettevõte teisele tööde teostamiseks üle ka vajalikud töötajad ning vahendid, mille tõttu kohus nimetatud järeldusele ka jõudis.

Samuti on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et juhul kui ettevõte hakkab sisse ostma koristusteenust kolmanda isiku käest olukorras, kus eelnevalt on nimetatud teenust osutanud tööandja töötaja, on direktiivi regulatsioon kohaldatav ning tegemist on ettevõtte üleminekuga.

Antud kaasuse puhul oli tegemist  töötajaga, kelle töösuhe sooviti lõpetada, kuna ettevõte otsustas koristusteenust hakata täies mahus sisse ostma ning sõlmis lepingu teenuseosutajaga, kes juba varasemalt pakkus koristusteenust ettevõtte muudes asukohtades. Töötajale pakuti küll tööd teenust osutavas ettevõttes, kuid tulenevalt sellest, et töötaja hindas, et tema töötingimused ei ole enam sama head, ei soovinud töötaja uut lepingut sõlmida ning leidis, et tegemist on ettevõtte üleminekuga, millisel juhul ei saa tema lepingut lõpetada. Endine tööandja vaidles töötaja nõudele vastu ja leidis, et tegemist ei ole tööandja põhitegevusega seotud tegevusega ning koristamine on nn ettevõtte tööks vajalik toetav tegevus, mille tõttu ei saa väita, et tööandja oleks oma ettevõtte üle andnud.

Euroopa Kohus rõhutas, et ettevõtte ülemineku puhul ei ole oluline otseselt ettevõtte osa üleandmine, piisab ka sellest, et tööandja annab ühe oma tegevustest üle kolmandale isikule ning see toob kaasa vajaduse kohaldada direktiivi regulatsiooni.

Nagu eeltoodud näidetest nähtub, siis on Euroopa Kohus pidanud direktiivi rakendusala võrdlemisi laiaks ning äriühingu identiteedi säilimist hinnanud väga ulatuslikult. Kokkuvõttes võib asuda seisukohale, et kindlasti ei pea ettevõtte üleminekuks andma üle ettevõtte vara või sõlmima ettevõtte ülemineku osas lepingut. Oluliseks on tegevuse sarnane jätkumine ning üksuse identiteedi säilimine, mis võib väljenduda väga erinevates vormides. Direktiivi eesmärk on tagada majandusüksusega seotud töösuhete jätkumine omaniku muutumisest sõltumata ja kaitsta töötajaid olukorras, kus sisuliselt nende töösuhe ei muutu.

Eesti kohtupraktika ei ole veel ettevõtte ülemineku küsimustes väga ulatuslik. Riigikohtu lahendeid on vähe ning väljakujunenud seisukohtadele viidata väga võimalik ei ole. Kindlasti on aga oluline, et kohtud lähtuksid juba Euroopa Kohtu poolt välja kujunenud praktikast.

Harju Maakohtu poolt hiljuti tehtud otsuses on kohus tõlgendanud Euroopa Kohtu kaasuseid väga kitsendavalt ning ettevõtte identiteedi ülemineku analüüsi puhul leidnud, et määravaks on vara ülemineku kriteerium ning juhul, kui vara üle ei ole läinud, siis ei saa olla üle läinud ka ettevõtet ning lisaks sellele pidas kohus oluliseks kriteeriumiks ka ettevõtte ülemineku lepingu sõlmimist.

Käesoleva artikli autori hinnangul on selline kitsendav tõlgendus ohtlik just varjatud üleminekute puhul, kus pooled ei sõlmi lepingut ning tihti ei anta üle ka vara. Nagu ka eelpool rõhutatud, oluline ei ole mitte ettevõtte ülemineku vorm, vaid oluline on ettevõtte identiteedi säilimine. Seetõttu tuleb ettevõtte ülemineku hindamisel arvesse võtta ka ettevõtte tegevuse spetsiifikat.

Näiteks kui äriühing annab üle ühe oma toote turustamise teisele ettevõttele, siis sellega seoses ei pruugi üle minna mingisugust vara, aga samas kindlasti lähevad ettevõtte koosseisus üle kliendilepingud ja kontaktid, valdkonna spetsiifiline know-how, aga ka töötajad, kes selle toote turustamisega varem eelmise tööandja juures tegelenud on.

Ettevõtte ülemineku juhtumeid on praktikas tihedamalt, kui me arvata oskame. Selleks, et tagada kõigi osapoolte õigused ja kohustused, tuleks tehingute ettevalmistamisel ja varade võõrandamisel nimetatud asjaolu silmas pidada.  

 

 

 

Autor: Liina Naaber-Kivisoo, Lemmi Kann