Kas postiljon või raamatupidaja on maksukuriteo toimepanemisel kaasaaitaja?

Kui isik paneb teo toime üksi, vastutab ta karistusõiguse tähenduses üksiktäideviijana. Kui teo toimepanemisega on põhjuslikus seoses ka teiste isikute tegevus, võib tekkida küsimus isikute vastutusest osavõtjatena (kihutaja või kaasaaitaja) või teo mitmest toimepanijast (kaas- või vahendlik täideviimine). Juriidilise isiku kaudu toime pandud maksusüütegude puhul on deklaratsioonide esitamisega seotud üldjuhul rohkem kui üks füüsiline isik, mistõttu tekib maksusüütegude puhul sageli küsimus, kas karistusõiguse tähenduses võib vastutada laiem isikute ring.

Kaastäideviijad on isikud, kes panevad teo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Eesti kõrgemate kohtute praktika lähtub kaastäideviimise sisustamisel nn teovalitsemise teooriast: kaastäideviija on iga isik, kes valitseb tegu ehk tema teopanus on kogu süüteo toimepanemise suhtes piisavalt oluline nii objektiivselt kui ka subjektiivselt (toimepanijate endi arvates). Näiteks ei pea kaastäideviija tegelikkuses koosseisuelemente realiseerima (nt esitama maksudeklaratsioone), ent tema tegevus on kogu koosseisu realiseerimise jaoks niivõrd oluline, et ilma selleta oleks koosseisu realiseerimine mõeldamatu.

Kaastäideviimise küsimus on maksusüütegude aspektist aktuaalne eelkõige juriidilise isiku juhatuse liikmete puhul. Sellisel juhul on otsustav juhtide omavaheline tööjaotus: kas teatud juhatuse liikme kohustuste hulka kuulus ka maksudeklaratsioonide esitamine või deklaratsioonide esitamise aluseks olevate tegudega seonduv (nt ta vastutas raamatupidamise eest, koordineeris tehingute tegemist). Vastutust ei tekita pelk teadmine, et teine juhatuse liige korraldab deklaratsioonide esitamisega seonduvat. Juhatuse liikme panus maksusüüteo toimepanemisse peab olema tegelikult oluline.

Küsimus vahendlikust täideviimisest või osavõtust (kaasaaitamine või kihutamine) kerkib harilikult üles siis, kui maksusüüteo toimepanemisega on põhjuslikus seoses ka mõne tavatöötaja või hoopis kolmanda isiku tegevus. Nii näiteks on maksudeklaratsiooni aluseks enamasti raamatupidaja arvutused ja andmed – ilma nendeta ei saaks deklaratsiooni esitada. Olgugi, et raamatupidaja on omakorda lähtunud teistelt isikutelt saadud alginfost, ei saaks ilma tema tegevuseta deklaratsiooni esitada. Kui lähtuda vaid põhjusliku seose kriteeriumist, ei saaks välistada ka (deklaratsioonide kirjalikul esitamisel) postiljoni või (elektroonilisel esitamisel) serveripidaja vastutust. Selline perspektiiv on mõistagi hirmutav.

Põhikriteerium selliste isikute vastutuse puhul on nende teadlikkus põhiteost. Nn sotsiaalselt adekvaatse tegevuse raames neutraalse teoga kuriteole kaasaaitamine ei saa tekitada vastutust kaasaaitajana, v.a juhul, kui kaasa aidanud isik ei olnud teadlik, et soodustab õigusvastast tegu. Mõistagi on teadlikkuse tuvastamine kohtumenetluses keeruline, sest see tuleb tuletada välistest ehk objektiivsetest asjaoludest. Niisiis juhul, kui isik käitus oma ametile kohaselt, ei saa talle teadmist omistada. Järelikult ei vastuta oma tavalisi ametikohustusi täitev postiljon või serveripidaja maksusüüteo eest.

Juhatuse liikmete puhul on lahendus tegelikult suhteliselt lihtne: ühiselt tegutsenud juhatuse liikmed vastutavad kaastäideviijatena. Kui kogu maksurikkumistega seonduv ei kuulunud vastava juhatuse liikme kompetentsi ja ta ei olnud süüteoga seotud asjaoludest teadlik (tegemist on nt turundusega tegeleva juhatuse liikmega), peaks vastutus olema välistatud täies ulatuses. Juhatuse liikmete omavaheliste vastutusvaldkondade määramine võib seetõttu osutuda kasulikuks.

Problemaatilisem on maksusüüteo toime pannud juriidilise isiku madalama astme töötajate rolli hindamine. Alluvate puhul võib tekkida küsimus, kas nad võisid olla teo tegelikult toime pannud isikud vahendliku täideviimise skeemis, kus neile käsu või juhised esitada valedeklaratsioone või sõlmida tegeliku käibeta lepinguid andsid juhatuse liikmed või keskastme juhid. Ka siin vastutavad oma tegudega rikkumisele kaasa aidanud madalama astme töötajad vaid juhul, kui nad olid või pidid olema teadlikud põhiteo õigusvastasest sisust (õigusvastasus oli niivõrd ilmne). Küll tasub märkida, et ettevaatamatusest ei saa maksusüütegusid toime panna – karistusseadustik eeldab nende koosseisude puhul alati tahtlust.

Eraldi probleemivaldkond seondub olukorraga, kus alluvat sunnitakse õigusvastaseid tegusid toime panema (nn vahendlik täideviimine läbi võimuaparaadi mõjutamise). Selline õiguslik konstruktsioon on pärit II Maailmasõja ajast ja võimaldas võtta vastutusele käsuandjast kõrgemaid ohvitsere.

Juba tollal ei olnud selge, mis saab käsutäitjatest. Üldine suunitlus näikse olevat selline, et käsu täitmine ei vabasta eraõigusliku juriidilise isiku sisese organisatsiooni raames käsutäitjat ehk töötajat vastutusest. Eraõiguslikus juriidilises isikus puudub kõrgemal töötajal selline käsuvõim. Küll võib näiteks juhul, kui alluvat sunnitakse töö kaotamise ähvardusel täitma deklaratsioone ebaõigesti, tekkida küsimus hädaseisundist. Ent töö kaotamise oht ei ole hädaseisundi tekkeks ilmselt piisav ning alluv, kes täitis teadlikult ülemuse korralduse panna toime maksurikkumine, ei pääse vastutusest.

Teadlikkusele põhiteost taandub ka küsimus sellest, kas viimaks võiks maksusüüteo toimepanemisele kaasa aidanud teo (vaimne, füüsiline, aineline kaasabi) toime pannud alluv vastutada kaasaaitajana. Sarnaselt selgitustega postiljoni kohta tuleb siingi hinnata, kas alama astme töötaja ei täitnud kaasaaitamistegu toime pannes tegelikult vaid oma töökohustusi, teadmata midagi põhiteost.

Lõpetuseks on paslik viidata ühele Riigikohtu suhteliselt vanale seisukohale, milles kriminaalkolleegium on kaasaaitamist jaatanud olukorras, kus isik oli asutanud äriühingu ning andnud seejärel talle kuulunud osa ja juhatuse liikme positsiooni üle kolmandale isikule (vt RKKKo 3-1-1-34-03). Nende tegude järel esitas ühing hulgaliselt valedeklaratsioone. Õiguslikult ei sidunud kõnealust isikut selle ühinguga enam miski, ent kohus tuvastas, et faktiliselt juhtis antud isik ühingut edasi – ometi saanuks õiguslikult vastutada vaid juhatuse liige.

Kriminaalkolleegium leidis, et ühingu asutanud ja seda tegelikult juhtinud isikut saab käsitada kui maksusüüteo toimepanemisele kihutajat, kuna ta kasutas ära tegeliku juhatuse liikme mõjutatavust ja viimase soovi saada kergelt raha. Ta veenis nimetatud isikut registreerima end osaühingu omanikuks, tasudes ise osaühingu osakapitali. Omades ainsana ülevaadet osaühingu majandustegevusest, tekitas ta juhatuse liikmes – viimase materiaalset huvitatust ära kasutades – tahtluse jätta maksuametile vajalikud deklaratsioonid ja dokumendid esitamata ning maksud tasumata.

Sealjuures on oluline silmas pidada, et kolleegium leidis ka, et kuna ühingu asutaja juhtis osaühingu praktilist majandustegevust – tegi tehinguid, mille tulemusena tekkis osaühingu käive ja laekus nende arvetele raha; tema käes olid ühingu asutamise ja raamatupidamisdokumendid, mille alusel oli võimalik koostada ja esitada deklaratsioone –, oli võimalik teda käsitada nii kihutaja kui ka kaastäideviijana.

Olgugi, et kõnealuses süüteos vastutas asutanud isik lõpuks kihutajana (kihutamine neelab kaasaitamise kui kergema osavõtuvormi), tasub ülalpool esile toodud Riigikohtu suuniseid meeles pidada.

Autor: Lemmi Kann, Marko Kairjak