12.11.08, 00:00

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Omatarve ja sisendkäibemaksu mahaarvamine

Käibemaksuseaduse (edaspidi ka KMS) kohaselt loetakse omatarbeks kauba andmist ja teenuse osutamist maksukohustuslase poolt oma töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele ning teenuse ja ettevõtluses kasutatava vara hulka kuuluva kauba kasutamist maksukohustuslase või tema töötaja, teenistuja või juhtimis- või kontrollorgani liikme poolt ettevõtlusega mitteseotud otstarbel. Kauba kasutamist eelnimetatud juhtudel käsitatakse omatarbena aga vaid siis, kui maksukohustuslane on sellelt kaubalt sisendkäibemaksu maha arvanud (KMS § 2 lg 6).

Gaily Kuusik

Seega võib üldistatult öelda, et omatarbena tuleks maksustada kõik see, mida me tulumaksu mõistes maksustame erisoodustusena ja ettevõtlusega mitteseotud kuluna.

Samas seab käibemaksuseadus aga omatarbe maksustamise osas siiski ühe tingimuse – sisendkäibemaksu eelneva mahaarvamise. Kui kauba või teenuse soetamiselt ei ole eelnevalt sisendkäibemaksu maha arvatud, puudub ka vajadus omatarvet maksustada.

Praktikas aga ei ole omatarbe maksustamine siiski nii selge ja lihtne, kui see teoorias paistab. Maksumaksja ei pea alati teadma ja eeldama, milleks ta üht või teist kaupa kasutab.

Seepärast ongi käibemaksuseadus jätnud maksumaksjale võimaluse sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ning lisanud hilisema kohustuse kaupade ja teenuste omatarve maksustada. Selline säte jätab maksumaksjale alati võimaluse oma tegevuses paindlikult otsuseid teha ning seda ka maksustamisel arvestada. Seega tuleks kaup või teenus maksustada omatarbena siis, kui seda kasutatakse ettevõtlusega mitteseotud otstarbeks.

KMS § 12 lg 6 kohaselt on hetkel omatarbe maksustatav väärtus kauba soetusmaksumus või selle puudumisel omahind või teenuse omahind, välja arvatud juhul, kui omatarbe moodustab tööandja sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannetega või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Sellisel juhul on nimetatud käibe maksustatav väärtus koos käibemaksuga tulumaksuseaduse § 48 lõike 8 alusel arvutatud erisoodustuse hind.

Seoses plaanitava erisoodustuse piirmäära tõusuga tõuseb eeldatavalt järgmisest aastast ka autode omatarbe käibemaks, kuna maksustav väärtus on seotud erisoodustuse piirhinnaga. Seega võib eeldada, et kui ettevõte arvab auto kuludelt sisendkäibemaksu maha, siis tuleb 2009. aastast maksta igakuiselt tööandja sõiduauto isiklikuks tarbeks kasutamiselt käibemaksu 610 krooni kuus[1].

Uue käibemaksuseaduse eelnõuga on kavas muuta ka omatarbe maksustamise regulatsiooni. Uues eelnõus on täpsustatud, et omatarve tekib siis, kui kaupa või teenust antakse tasuta. Praegu kehtivas sättes seda küll otse öeldud pole, kuid senine praktika on siiski lähtunud samast põhimõttest.

Muudatuste osas toob aga uus eelnõu kaasa ka osalise omatarbe – s.t olukorra, kui äriühing on sisendkäibemaksu maha arvanud osaliselt. Sellisel juhul näeb uus käibemaksu seaduse eelnõu ka osalise omatarbe maksustamise ja seda varem maha arvatud sisendkäibemaksu osas.

Seega on omatarbe maksustamisel alati esimeseks eelduseks, et kaubalt või teenuselt on sisendkäibemaks maha arvatud. Kui maksumaksjal ei ole selgelt teada, kas kaupu kasutatakse ettevõtluse või mitteettevõtluse tarbeks, saab omatarvet maksustada alles siis, kui kaupu või teenuseid reaalselt mitteettevõtluse tarbeks kasutatakse.

2009. aasta toob omatarbe maksustamises kaasa väiksemaid muudatusi, mistõttu soovitan raamatupidajatel kindlasti aasta algul veel korra üle vaadata, mida ja millal maksustama peab ning missugused on piirmäärad maksustamisel.