Viivisenõue ja selle võimalik vastuolu hea usu põhimõttega

Viivise olemus ja funktsioonid 

Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 113 lg 1 sätestatust tuleneb isiku õigus nõuda teiselt lepingupoolelt viivitusintressi ehk viivist. Viivisel on kolm peamist funktsiooni:

·

              

[i]

·

              

·

              

Viivise suurus 

Viivise suurus võib tuleneda seadusest või poolte kokkuleppest. Üldjuhul tuleks silmas pidada, et raha sissenõudja ei saa nõuda seaduses sätestatust erineva suurusega viivist ühepoolselt. Viivist, mille suurus erineb seaduses märgitust, saab nõuda vaid vastava pooltevahelise kokkuleppe olemasolul. Sealjuures võib viivise suurus sisalduda pooltevahelises lepingus, olla märgitud müüja või teenuse osutaja müügi üldtingimustes, olla kokku lepitud suuliselt vms. Oluline on see, et pooled on viivise suuruse osas saavutanud kokkuleppe või võlgnik on müüja (teenuse osutaja) poolt ühepoolselt kehtestatud viivise määra aktsepteerinud. 

Viivise suuruse osas kokkuleppe puudumisel on isikul õigus nõuda viivist, mille määr tuleneb võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 113 lg-st 1. Ülalviidatud sätte kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär (poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit[ii]), millele lisandub seitse protsenti aastas. Seega muutub seadusest tulenev viivise määr kaks korda aastas. Teate vastava intressimäära suuruse kohta avaldab Eesti Pank poolaasta kaupa väljaandes Ametlikud Teadaanded. 1. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2008 on seadusest tulenev viivise määr 4% + 7% = 11% aastas, s.t 0,03% päevas (lähtutud on 356-päevasest aastast, vastavalt lepingus sätestatule võib lähtuda ka 360-päevasest aastast). Silmas tuleb aga pidada ka seda, et erinevates seadustes võib  olla kehtestatud VÕS-ist erinevaid viivisemäärasid, ja seega tuleb alati hoolikalt jälgida, et seadusandlikul tasandil ei oleks viivise suuruse osas kehtestatud erandeid.[iii] 

Viivisenõude esitamine 

Viivisearvestus algab üldjuhul põhivõla sissenõutavaks muutumisest, s.t ajast, mil võlgnikul on tekkinud põhivõla (asja või teenuse hinna) tasumise kohustus. Olenevalt poolte vahel kokkulepitust võib viivisenõude esitamine olla seotud ka arve esitamisega. See tuleb kõne alla eeskätt juhtudel, mil pooled on kokku leppinud, et tasumise aluseks on arve või et viivist hakatakse arvestama mingi aja möödumisel arve esitamisest. Paar sellesisulist vaidlust on läbinud ka riigikohtu. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui pooled on kokku leppinud tasumises arve alusel, siis peab raha nõudja tõendama, et ta on arved esitanud, ning kui ta arvete esitamist võlgnikule tõendada ei suuda, siis ei ole tal ka õigust nõuda võlgnikult viivist maksmisega hilinemise eest.[iv]

Viivise arvestus lõpeb kohustuse täitmisega, s.t kogu võlgnetava raha tasumisega. Sealjuures tuleks juhul, kui võlgnik tasub ära vaid osa oma võlast, juhinduda VÕS § 88 lg-st 8 (eeldusel, et lepingus ei ole kokku lepitud teisiti). Selles on sätestatud, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Näiteks oletame, et isik on ostnud mingi kauba hinnaga 40 000 krooni ja ei vii seda laost õigeaegselt ära (tekivad laokulud summas 430 krooni). Seejärel viivitab ostja ka maksmisega kolm nädalat (viiviste summaks on näiteks 0,03% * 21 päeva * 40 000 krooni = 252 krooni). Võlgnik tasub kolme nädala möödudes summast ära 30 000 krooni. Seega arvestame tasutud summast kõigepealt maha kulutused (430 krooni), seejärel viiviste summa (252 krooni) ja ülejäänud osas põhivõlgnevuse: 40 000 – (30 000 – 430 – 252) = 10 682. Seega on võlgnik müüja ees kauba eest endiselt võlas 10 682 krooni ulatuses ja selle summa osas viivise arvestus jätkub. 

Ülalmärgitud üldreeglist on kaks erandit. Esimene neist puudutab tarbijakrediiti. VÕS § 415 lg-st 2 tuleneb, et kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Teiseks erandiks on võlgniku pankroti väljakuulutamine. Nimelt lõpetab võlgniku pankroti väljakuulutamine pankrotiseaduse § 35 lg 1 p 6 kohaselt intressi ja viivise arvestamise võlgniku vastu suunatud nõuetelt. 

Viivisenõude vastuolu hea usu põhimõttega 

Viivisenõuet esitada soovival isikul tuleb arvestada sellega, et teatud juhtudel võib ta, vaatamata kõigi ülalviidatud normide järgimisele, viivisenõude siiski kaotada. Eeskätt võib see toimuda juhul, kui nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. 

Riigikohtu praktikas on eelmise aasta lõpus ning käesoleva aasta alguses mitmes lahendis analüüsitud, millistel juhtudel võib isik kaotada viivisenõude põhjusel, et nõude esitamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Riigikohtu praktikat silmas pidades on ettevõtjatel võimalik oma käitumist selliselt suunata, et viivisenõude kaotamise riskid maandada.

Loe lisaks 2008.a septembri ajakirjast RP. nr 27

 

[i] Vt riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05.

[ii] Sellise regulatsiooni aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul.

[iii] Erisused on sätestatud näiteks VÕS § 415 lg 1 (tarbijakrediidilepingu puhul ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS  § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist), korteriühistuseaduse § 7 lg 4 (majandamiskulude maksmisega viivitamisel võib korteri­ühistu juhatus nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07 protsenti maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates), palgaseaduse § 35 (palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast) ja  Eesti Vabariigi töölepinguseaduse § 119 lg 2 (lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga).

[iv] Vt riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuseid tsiviilasjades nr 3-2-1-110-05 ja nr 3-2-1-5-08.