MIDA TEHA SUVEL LASTEGA?

Maris on 36 aastane hambaarst, kelle peres kasvavad 10 aastane poeg ja 6 aastane tütar. Perekond elab oma majas, on olemas vanavanemad, kuid sellegipoolest on Marisel mitu varianti juhuks, kui lapsed on suvel koolist ja lasteaiast priid. Järgnevalt Marise ideed ja oma kogemused,millest ehk nii mõlengi oleks õppust võtta.

Kõige halvem variant on Marise sõnul lapsed üksi koju jätta. „Ometigi tuleb seda päris tihti teha“, tõdeb Maris. Aga lapsed saavad ise hakkama- ise teevad süüa, ise vaatavad televiisorit, ise lähevad magama. Ja lapsed on üldjuhul sellise elukorraldusega vägagi rahul- saavad nt kaua üleval olla.Vanema mure on koju söögid osta- nii noortelt lastelt loomulikult kartulite koorimist ei oota, kuid sellised lihtsad söögid, nagu võileivad, jäätis, popkorn, maisihelbed- nendega saab laps ise hakkama, nälga ju ei jää. Ja ühe ööpäeva sellise söögiga saab kenasti hakkama. Aga kontroll? „Kord päevas, peamiselt õhtul helistan, et mingi kontroll ikka oleks ja telefonid igaks juhuks laetud ning sisselülitatud oleks“, sõnab Maris. Näiteks seitsme aastane laps saab edukalt hakkama endaga ja paar aastat noorema õe hoidmisega. „Mina usaldan oma lapsi, et nad kodus mingeid lollusi ei tee“, kinnitab Maris.

Teine variant Marise sõnul on loomulikult vanaema juurde viimine. Plussiks on asjaolu, et võid 200% kindel olla, et lapsed on hoitud, toidetud ja pestud. Negatiivseks pooleks on lapse suhtes liigne kontroll ja distsipliin. Pealegi on lapsel tihti vanaema juures igav- seal pole sõpru, arvutit ega internetti. Mida vanemaks laps saab, seda vähem ta tahab vanaema-vanaisa juures olla- pole omaealisi, kellega suhelda. Samuti ei meeldi Marisele, et aegajalt peab tema kuulama kasvatuslikke „nõuandeid“, mida ta oma laste puhul valesti teeb. „Sellepärast tihti ei tahagi vanaema juurde lapsi viia, palju oleneb omavahelistest läbisaamistest“, tõdeb Maris. Samuti on tal tutvusringkonnas palju tuttavaid, kelle lastel on küll vanaemad-vanaisad olemas, ometigi ei viida lapsi neile hoida. Kas on omavahelised suhted üsna jahedad või pole vanaema üle paari tunni nõus oma lapselast hoidma.

Üsna heaks variandiks peab Maris oma laste saatmist suvel kõikvõimalikesse laagritesse. „Ideaalis tuleb hoolitseda selle eest, et lapsed käiksid mingites trennides (Marise mõlemad lapsed on hakanud erinevates trennides käima juba alates teisest eluaastast). Nt jalgpalli ja muud spordialad, kus laagrid on alati suvel“, õpetab Maris. Sellised laagrid on varateismelisele olulised sellepärast, et õpetavad ja kasvatavad iseseisvust, on omad sõbrad ja tuttavad, tekivad esimesed suhted vastassugupoolega- algus iseseisvaks eluks, mida näiteks maal vanaema kaitsva pilgu all ei saa.

Kõige parem võimalus Marise arvates on minna kogu perega reisile. „Nüüd suvel võtamegi mehega mõlemad puhkuse ja läheme koos lastega reisile“, ütleb Maris. Selline puhkus lähendab peresiseseid suhted, paneb need ka ühtlasi proovile- loodetavasti positiivses mõttes. Küll aga nõuab selline kogu perega puhkamine raha. Ja mida varemalt lapsi igale poole kaasa võtta, seda rohkem nad sellega ära harjuvad ja ei hakka jonnima, kui neid kuhugi kaasa võetakse.

Marise arvates leiab alati võimaluse, mida oma lastega teha, kui on vaja kuhugi minna. „Jah, alati on võimalus laps kaasa võtta (tööle, külla ja mujale), kuigi see on kohati üsna tüütu- eriti kui lapsed pole harjunud igal pool kaasas käima“, tõdeb Maris. Ka temal on haige laps üksi kodus olnud, nt telefoni teel on juhendatud, mis rohtu võtta jmt. On võimalik mõne sõbranna juurde lapsed viia. Ka suvel töötavad varulasteaiad ning mängutoad, on olemas lapsehoidjad. Kõik lihtsalt oleneb endast ning paraku ka väga palju rahalistest võimalustest. „Aga alati leiab mingi võimaluse“, on Maris kindel.

 

Autor: Meelike Eenpuu-Villup