Kas me oleme asendatavad?

Sissejuhatuseks paluti mul joonistada pilt, kus on Eesti täna. See on mõnevõrra suurem pilt, kui üks büroo või kontor. Võib-olla aitab see pilt hiljem konkreetseid bürooteemalisi mõtteid teatavasse konteksti ja süsteemi panna. Nagu igal inimesel, on ka igal riigi ja rahval pilt iseenesest. Kui pilt pole vastavuses sellega, mida võib leida pildi tagant, on asi natuke murettekitav. See on sama vale, kui näiteks üks pikk kunstikalduvustega punapea arvab endast, et ta on pigem paksuke teadlane. Kui pilt ja tegelikkus täiesti lahku lähevad, tuleb rääkida juba vaimuhaigusest ja skisofreeniast. Ma arvan, et Eesti puhul võib sellist lahknevust pisut tunda.

Kui vaadelda praegust Eesti meediat ja poliitikuid, arvaks siia saabunud võõras inimene seda valimiseelset melu jälgides, et Eestil on palju raha ja meie riik on mingi eriline koht. Rikkas riigis, millest me võime plakatitelt lugeda, küsisid kõrgemat palka esmalt arstid. Neile järgnevad kooliõpetajad, postiljonid, bürokraadid jne. Rikas või vaene ollakse võrdluses teistega. Kui hakata võrdlema end seltskonnaga, kus me istume – ehk Euroopa Liidus – ei ole pilt kuigi roosa. Me oleme pigem vaeste klubis, kuigi mõnd teised uustulnukad on paremale järjele jõudnud nagu näiteks Sloveenia. Umbes kuu aja pärast ilmub Eesti Inimarengu Aruanne 2006, mille andmeid kasutab järgnev jutt. Proovides end võrrelda nendega, kellega me ühes tiimis oleme, mis eluvaldkondades me tõsiselt maha jääme?

On vähemalt kolm olulist mõõdupuud ja eluvaldkonda, milles Eesti on Euroopa Liidu punane latern.

Meeste eluiga

Eesti mehed on kõige lühema oodatava eluaega Euroopa rahvaste seas. See on väga morn tõdemus. Kui vaatame, mis on selle põhjuseks, näeme, et suures osas on tegu nö väliste surma põhjustega – paljud Eesti mehed saavad otsa õnnestuste, alkoholi ja vägivaldsete surmade läbi. Põhjused on tõenäoliselt sügavamad – meie mehed on sattunud olukorda, kus sihid, eesmärgid ja ootused on kõrged, ent võimekus neid täita pole veel piisavalt kõrgel tasemel. Ma usun, et paljudel teist on võetud mingi mees, keda te kodus peate ja minu sõnum oleks: hoidke seda meest! Mitte söögi andmise mõttes… vaid ärge nõudke temalt korraga maja, autot ja puhkust Aafrikas. Võtke need asjad ühekaupa ette, muidu võib natuke pahasti minna!

AIDS’i levik

Ma arvan, et selles häbiväärses positsioonis peaksime me ennekõike iseend süüdistama. Tuletage meelde 1990ndaid aastaid, kus paljud eesotsas Nelli Kalikovaga meid hoiatasid. Tulemus on see, et täna on meie täiskasvanud elanikkonnast umbes 1,3 % HIV positiivsed. Sellest välja tulla on raske, kuigi valdkonnas tegutsetakse juba päris innukalt. Ohusignaaliks on, et AIDS’i epideemia on välja liikumas ringkonnast, kus ta viimasel ajal on olnud ehk süstivad narkomaanid ja prostituudid. Haigus on jõudmas tavaliste inimeste hulka ja siin peaks Eesti häbi tundma. ÜRO võttis sajandivahetusel vastu dokumendi nimega Milleeniumi Deklaratsioon, kus seati kogu maailmale eesmärgid järgmiseks 15 aastaks. Üks eesmärk neist kõlab: HIV’i/AIDS’i levik on aastaks 2015 peatunud ning hakkab vähenema. Täna on Eesti ainus EL-i riik, kes tõenäoliselt seda eesmärki ei täida. Meile lisanduvad Ukraina ja Venemaa.

Sooline võrdsus

Ka Eesti meeste-naiste erinevused ehk sugudevaheline ebavõrdsus on Euroopa kontekstis tähelepanuväärne, olgu teemaks tippjuhtide sooline jaotus, meeste ja naiste palgad vms. OECD poolt koostatud 2006. aasta soolise võrdsuse indeks näitab, et me oleme viie viimase hulgas, kuigi põhjendust ei oska isegi välja pakkuda. Kui vaadata haridustaset, on Eesti naiste oma meestest kõrgem. Ülikoolides ummistavad naised auditooriume ja teevad paremini eksameid. Pärast – eeliste jagamisel – on sama ühiskonna pilt vastupidine. Saalis istuvad naised, aga räägivad ja klaverit mängivad mehed... Miks see nii on? Hiljuti jooksis ka siinsest meediast läbi teade, et Eestis on meeste ja naiste palga vahe suurim. Ma ei usu, et see tendents oleks tõsiselt põhjendatud ajalooliste oludega. Naised võiksid oma seisukohti ja arusaamu karmimalt avaldada.

Multikultuuriline ühiskond

Eesti koos Kreeka ja Lätiga kuulub EL-i maade hulka, kus inimeste hoiakud multikultuurilise ühiskonna suhtes on suhteliselt tõrjuvad. Eesti ise on EL-i üks multikultuurilisemaid ühiskondi, kuna umbes 1/3 siin elavatest on teistmoodi taustaga. Eesti pole leidnud kohanemisviisi tegeliku olukorraga – meie mõtlemises on midagi valesti.

Kuritegevus

Eesti on EL-i liider ka vangide arvu osas 100 000 elaniku kohta. Eestis on see arv 333, samal ajal kui Sloveenias näiteks 65. See tähendab, et ühiskond ise on seesmiselt pinges ja suhteliselt kriminaalne. Ning sedagi, et meie karistuspoliitika pole veel liiga euroopalik. Kui palju üks või teine riik suudab oma SKT’st panna sotsiaalvaldkonna edendamise hüvanguks? Eesti oma 13 % sotsiaalkaitse kulutustega on keskmisest üsna maha jäänud näiteks Rootsi 32,3 % ja Taani 30% kõrval.

Konkurentsivõime ja majandusvabadus

Majandusvabaduse näitaja on üks, millega Eesti on EL-i riikide hulgas ühel kõrgemal positsioonil, umbes neljas. EL-i riikide majanduskasvu indeks näitab, et Eesti on Iirimaa, Luksemburgi ja Suurbritannia järel neljas.

2005. aasta andmetel on Eesti SKT inimese kohta 17 500. Seevastu Luksemburgis on see arv näiteks 65 900. Oma rikkusega on Eesti tegelikult EL-i riikide pingerea lõpuosas, hakates järele jõudma vana EL-i viimastele riikidele. Niisiis on suhteliselt ebaadekvaatne defineerida Eestit EL-i kontekstis rikkaks riigiks.

Gini indeks, mis näitab majandusliku ebavõrdsuse taset ühiskonnas, on Eestis 35,8 ehk enam-vähem sama Hispaania, Itaalia ja Suurbritanniaga. Ent ebavõrdsuse mõju väikeses ja suures ühiskonnas on eri asjad.

Kokkuvõtteks näib Eesti EL-i kontekstis rõhutatult vastuolulise ühiskonnana. Majandusvaldkonnas oleme me üsna edasijõudnud, ent jänni jäänud mõnes teises vallas, millest nimelt sõltub nii inimeste kui ühiskonna tervis. Miks see nii on läinud? Küllap tuleb see meie endi peadest ehk suhtumistest ja väärtustest.

Väärtusuuringute projekt

Ronald Ingleharti juhitavas väärtusuuringute projektis proovitakse maailma riike ja rahvaid panna ühele kaardile, vastavalt sellele, milliseid väärtusi nad järgivad. Teooria järgi tähendab liikumine skaala allpunktist üles inimarengut. Arengu mõte on piiranguteta valikuvabaduse suunas. Skaala, mis ulatub vasakult paremale, tähistab liikumist ellujäämisväärtustelt eneseväljenduse ning sallivust propageerivate väärtuste suunas. Ülesminev skaala räägib liikumist sõltumatuse suunas. Selle alla mõeldakse sõltuvust religioonist, autoriteedist, riigivõimust ja perekonnast.

Me näeme, et Eesti on üheskoos Bulgaaria, Rumeenia ja Valgevenega. Liikumises traditsioonilistelt väärtustelt autoriteeti mitteaktsepteerivate väärtsute suunas on Eesti tubli – vabadust väärtustatakse. Ent vabadusega koos pole tekkinud vastutust, sallivust, valmisolekut ja soovi oma individuaalsust väljendada.

Seega me jõudsime algusse. Eesti enesepilt on nihkes rikkuse ja raha üle tähtsustamises, teiseks üheteemalise ühiskonna mõttes. Hoopis laiem oleks enesepilt, mis sisaldaks meie jaoks probleemseid kohti, millele tähelepanu pöörata. Ma usun, et kui kõik bürootöötajad prooviksid enda jaoks suurt pilti saada, läheb Eesti elu paremaks.

Autor: Mati Heidmets