Miks on asutuse enda siseaudiitor parem kui audiitorfirmast tellitud audit?

Siseaudiitori eesmärk on tagada asutuse juhtkonnale kindlustunne, et tehtavad otsused ja tegevused on õiged, kooskõlas õigusaktidega ja ressursse säästlikult, tõhusalt ja mõjusalt kasutavad.

Siinkohal tekib aga küsimus – kas võtta teenistusse oma siseaudiitor või tellida teenus välisaudiitorilt. Üldiselt leian, et asutuse jaoks on parim valik oma siseaudiitori värbamine. Oma siseaudiitori eeliseks välisaudiitori kõrval on organisatsiooni ja tema kultuuri, toimivate protsesside ja süsteemide, inimeste ning kõigi teiste antud organisatsiooni osade tundmine.

Häid töötajaid on aga tänapäeval raske leida ja seda ka siseaudiitorite osas. Isikuomadustelt ning hariduse ja kogemuste poolest sobilikke siseaudiitoreid on liiga vähe. Oodata ei ole ka olulises osas järelkasvu, kuna siseaudiitorite koolitus-võimalused ei ole Eestis selleks piisaval tasemel. Samas leidub kindlasti ka asutusi, kus siseaudiitorid on küll teenistuses, kuid töömaht on suurem, kui teenistuses olevate audiitorite võimekus. Samal ajal ootab Riigikontroll aga kvaliteetset aruandlust kõigilt avaliku sektori üksustelt.

Püüd tellida vajalik teenus välisaudiitorilt ei pruugi samuti alati õnnestuda, kuna erasektori osas on audiitorfirmasid küll kümneid, kuid avaliku sektori spetsiifikat tundvaid ning mõistvaid välisaudiitoreid ei ole. Ob juhtumeid, kus rahvusvahelised audiitorfirmad on teenuse osutamisest loobunud, kuna tegemist on avaliku sektori asutusega, kes teenust tellida soovib.

Mis on aga ühe või teise eeliseks? Välisaudiitor näeb ühelt poolt küll auditeeritavat asutust “värske” pilguga kuid siseaudiitor mõistab ise asutuses ja selle protsessides sees olles kogu tegevusega seonduvat paremini ja kiiremini mille tõttu asutuse töötajad saavad olema auditi läbi viimisest vähem häiritud, kuna oma asutuse siseaudiitor omab juba ise vajaliku taustinformatsiooni. Välisaudiitoril on aga seevastu laiem kogemus. Asutuse teenistujad võivad olla teatud küsimustes välisaudiitoriga avatumad kuid samas mõne teise protseduuri käigus tunda just välisaudiitorile oma arvamuse väljendamisel tõrget. Loomulikult on väljastpoolt tulevat inimest lihtsam ka materjalist, mida ei soovita avalikustada, eemale juhtida. Olulisimaks erinevuseks pean aga, et välisaudiitori poolt tehtu on tihti pigem teatud reeglitele vastav kui juhtkonnale sisuliselt nõu andev.

Seega on mõlema valiku juures omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Kumba kasuks aga otsustada sõltub paljuski juhtkonnast – millised on juhtkonna arusaamad auditeerimisest, millised on ootused auditile, kuidas osatakse kaardistada planeeritava auditi eesmärke jne. Kõige olulisem aga on – kas juhtkond vajab auditit selleks, et täita määrust või selleks, et saada vajaliku ja objektiivset informatsiooni juhtimisotsuste tegemiseks.

viide 1. Vabariigi Valitsuse 1. septembri 2005. a määrus nr 232 “Täidesaatva riigivõimu asutuste siseauditi üldeeskiri, siseaudiitorile teenistusse võtmisel esitatavad täiendavad nõuded ning struktuuritoetuse andmise ja kasutamise auditeerimise tingimused ja kord ning toetuse kasutamise lõpetamise deklaratsiooni koostamise ja esitamise kord”Vaata ka www.siseaudiitor.ee