Raamatupidaja töös kasutatavad lepingud ja raamatupidaja vastutus

Erinevatest lepingutest puutub raamatupidaja tüüpiliselt enim kokku käsunduslepingu, töövõtulepingu, töölepingu, müügilepingu, üürilepingu, rendilepingu, laenulepingu ja krediidilepinguga. Ühest küljest on oluline neid lepinguid üksteisest eristada, kuna erinevad lepinguliigid võivad tuua kaasa erineva sisuga õigusi ja kohustusi, teisest küljest on oluline tunda vastava lepinguliigiga seonduvaid põhiküsimusi ning riske.

Raskused lepingute üksteisest eristamisel puudutavad järgmisi lepinguid:

käsundusleping ja töövõtuleping;töövõtuleping ja müügileping; töövõtuleping ja tööleping; üürileping ja rendileping; laenuleping ja krediidileping.

Käsunduslepingu ja töövõtulepingu eristamisel tuleb lähtuda sellest, kas teenuse osutamine või töö tegemine on suunatud mingi tulemuse saavutamisele või on kohustuseks teha vaid kõik mõistlikult võimalik tulemuse saavutamiseks (tulemust ennast ei garanteerita). Näiteks raamatupidamisteenuse osutamise leping on tüüpiliselt käsundusleping, sest raamatupidaja ei saa vastutada tema poolt koostatud raamatupidamisaruannete õigsuse eest, kui talle on esitatud ebaõiged algdokumendid, samuti ei saa arst garanteerida patsiendi paranemist. Küll teevad mõlemad kõik mõistlikult võimaliku, et seda tulemust saavutada. Töövõtulepingu ja müügilepingu eristamisel tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas tellija andis teisele poolele üle olulise osa asja valmistamiseks vajalikust materjalist või suurem osa teise poole kohustustest seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises. Neil juhtudel on tegemist töövõtulepinguga. Töövõtulepingu ja töölepingu eristamisel saab lähtuda osaliselt samadest kriteeriumidest kui töövõtulepingu ja käsunduslepingu eristamisel, pöörates spetsiifiliselt tähelepanu sellele, kas üks pool allub teise juhtimisele ja kontrollile, kas ta kasutab tema töövahendeid, kuidas on reguleeritud tööaja ja -koha küsimus jms. Üürilepingu ja rendilepingu eristamisel tuleb lähtuda sellest, et üürilepingu alusel saadakse üksnes asja kasutamise võimalus, rendilepingu alusel omandatakse aga lisaks korrapärase majandamise raames esemest saadavad viljad (nt aktsiatest dividendid, hobuste tõuaretuseks rentimise puhul varsad). Üürilepingu alusel saab kasutusse anda vaid asju ehk kehalisi esemeid, rendilepingu puhul ka õigusi (nt aktsiate rent). Laenulepingu ja krediidilepingu eristamisel lähtutakse sellest, et krediidilepingu esemeks on üksnes raha, laenulepingu puhul võivad selleks olla ka asendatavad asjad. Tavalise laenu puhul ei ole poolte vastava kokkuleppeta intressi tasumise kohustust, krediidileping on aga alati tasuline.

Erinevate lepingute puhul tuleb tüüpiliselt pöörata tähelepanu sellistele asjadele nagu lepingu täitmisega seonduvate kulude jaotus poolte vahel, ülesütlemise alused ja tähtajad, vastutuse piiramine, võimalikud õiguskaitsevahendid, kohustuste täitmise tagamine jne. Tähelepanu tuleb kindlasti pöörata ka leppetrahvi, viivise ja kahju hüvitamise küsimustele.

Raamatupidaja vastutus.

Raamatupidaja vastutusest rääkides on võimalik vastutust jagada laiemalt kaheks: vastutus töölepingu alusel raamatupidamisteenuse osutamise puhul ja vastutus muude lepingute alusel raamatupidamisteenuse osutamise puhul. Sageli on viimasel juhul sõlmitud käsunduslepingud raamatupidamisettevõtja ja klientide vahel, mille alusel vastutust kliendi ees kannab raamatupidamisettevõtja, sisesuhtena aga reguleerib raamatupidaja vastutust raamatupidamisettevõtja ees tööõiguse regulatsioon.

Töölepingu alusel töötav raamatupidaja vastutab üldjuhul oma ühe kuupalga ulatuses, kui ei esine õigusaktides toodud erandjuhtumeid või raamatupidajaga ei ole sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse lepingut (viimast saab sõlmida vaid piiratud juhtudel). Muu lepingu alusel teenust osutades ei kohaldu vastutuse piirangud, kui pooled ei ole ise neis kokku leppinud. Näiteks võib vastutust piirata vaid süülise käitumisega ja otsese kahjuga (jääb ära saamata jäänud tulu hüvitamise kohustus). Võimalusi on ka teisi.

Kokkuvõttes tuleb vastutuse küsimuse puhul arvestada, et raamatupidamisettevõtja vastutab üldjuhul oma kliendi eest suuremas ulatuses kui tema töötaja tema enda ees. Seetõttu on oluline oma riske maandada vastutust täpsemalt piiritledes.

Autor: Olavi Jänes