Töötasu arestimise aktid: see on närvesööv lisatöö koorem raamatupidajatele

Aastaid tagasi said tööandjad kohtutäituri töötasu arestimise akti üldiselt siis, kui inimese suhtes alustati täitemenetlust. Kohtutäiturid said infot inimese töötamise kohta, kui tema tööjõumaksud olid deklareeritud. Seega võis inimese töösuhe olla juba lõpetatud või esimesed töötasud välja makstud enne, kui info üldse täiturini jõudis.

Töötajate registri (TÖR) tulek muutis kohtutäiturite elu lihtsamaks ning, nagu praktika näitab, tööandjatele ja raamatupidajatele tekkis meeletu lisatöö hulk juurde. Mäletan, kui käisin ühel varasel TÖR-i loomise koosolekul. Sain üsna varsti arus, millist rõõmu kohtutäiturid TÖR-i loomisest tundma hakkavad ja millist häda ja vaeva raamatupidajad nägema saavad. Just nii ongi ka läinud.

Tänaseks on kohtutäiturid töötajate registri päringud ja aktide koostamised automatiseerinud. Nii võibki juhtuda, et kohe, kui tööandja registreerib töötaja TÖRis, hakkab talle saabuma kümneid, kui mitte sadu arestimise akte.

Olukorra teeb veelgi keerulisemaks asjaolu, et iga täituri aktid on erinevad, mitu lehekülge pikad ning täis paragrahve ja hoiatusi. Just – hoiatusi, et kui tööandja töötasu kinni ei pea, siis määratakse talle sunniraha.

Paljudel raamatupidajatel on kindlasti välja kujunenud oma tööprotsessid ja arvestusmeetodid ning täiturite arestimise aktid neid üldjuhul ei ehmata ega üllata.

Esiteks on põhjuseks täituri arestimise akt ise. Teiseks tuleb näiteks töötaja ja teatab, et kui tema tasu hakatakse arestima, lahkub ta töölt. Või räägib töötaja, kuidas tal tegelikult on juba maksegraafik sõlmitud või nõue on alusetu ja vaieldakse selle üle ning midagi ei ole vaja arestima. Ja mida peab raamatupidaja siis sellises kaoses tegema? On ainult üks ja ainus vastus – peab täitma kohtutäituri akti!

Püüan siinkohal selgitada praktikas kõige enim esile kerkivaid küsimusi ja probleeme.

Ideaalses maailmas ei tekiks inimestel võlgasid ja kohtutäitureid ei olekski vaja. Paraku elame kaugel sellest ideaalist. Seadused ei keela tööandjatel kanda isiku töötasu kolmanda isiku kontole. Kui riik teeks muudatuse, et töötasud tuleb kanda isiku enda kontole (sarnaselt nagu oli reguleeritud II pensionisamba esimesed väljamaksed), ei oleks teoorias vajadust arestida isikute töötasu. Sellist regulatsiooni aga ei ole ega ka tule. Seega ei jäägi kohtutäituritel muud üle, kui edastada tööandjatele töötasu arestimise akte.

Paljud täiturid on ise enda IT süsteemid üles ehitanud ja riik jätkuvalt tegutseb selle nimel, et täituritele luua ühtne täitmisregister. Loodame, et selle loomise käigus mõeldakse ka tööandjate peale. Siit Justiitsministeeriumile üleskutse kaasata protsessi ka tööndjate esindajad ning tööandjatele soovitus esitada oma ettepanekud.

Töötasu arestimise akte täidetakse saabumise järjekorras. Akti, mis jõudis esimesena tööandja e-postkasti, tuleb täita esimesena. Kui üks täitur saadab sama kirjaga näiteks kolm arestimise akti, siis tekib tõepoolest küsimus, milline neist see kõige esimene on. Tuleb alustada ühe täitmist või hilisemate segaduste vältimiseks saata täiturile täpsustav e-kiri küsimusega, millisest aktist tuleks alustada.

Praktikas on väga levinud olukorrad, kus isikul on täitmisel mitme lapse elatise nõuded. Lisaks võivad need erinevad nõuded olla täitmisel ka erinevate täiturite juures. Sellisel juhul tuleb neid akte täita korraga ja võrdselt. See tähendab, et tuleb välja arvestada arestitav summa, see jagada laste arvuga ning vastav summa kanda iga nõude rahuldamiseks.

Tööandja jaoks on kindlasti kõige tähtsam küsimus, mis summat on vaja arestida. Kuni 2008. aastani oli see lihtne – lühidalt kõik, mis ületas miinimumpalka, kuulus arestimisele. Laste eest oli lisavabastus ka siis ette nähtud.

Täna tuleb arvestada Statistikaameti poolt möödunud aasta andmete alusel arvutatud arvestusliku elatusmiinimumi summaga ja absoluutselt mittearestitava osaga. Lisaks võib arestida töötasu alammäärast kuni 20%, kui muul viisil ei saa nõudeid rahuldatud. Tegemist on päris keerulise matemaatika ülesandega.

Arvestada tuleb seega isiku töötasu, arvestuslikku elatusmiinimumi ja palga alammäära, mis muutuvad iga aasta. Lisaks täituri arestimise akti ennast – kas ta on nõudnud, et arestitaks mingi protsent alammäärast, mitu last on täitur märkinud akti jne.

Praktikas on palju juhtumeid, kus inimesed kasvatavad oma elukaaslaste lapsi, aga seaduse järgi ei ole nad ülalpeetavad ning nende osas mittearestitav summa ei suurene. Samas on võimalik, et täitur ei ole laste arvu akti märkinud (kas unustas või on võlgnik vahepeal uue(d) lapse(d) saanud). Seega tuleb aluseks võtta täiturilt saadud info ja kui see ei vasta tegelikkusele (nt laste arvu osas) saab teha kohtutäiturile päringu ja paluda akti muutmist.

1. Kohtutäiturite – ja Pankrotihaldurite koja (KPK) lehel on koja poolt koostatud Exceli tabel, kättesaadav SIIT.

2. Kohtutäitur Elin Vilippus ja Oksana Kutsmei kodulehel on töötasu arestimise kalkulaator, kättesaadav SIIT.

3. Ühinenud kohtutäiturite lehel on samuti hea kalkulaator, kättesaadav SIIT.

4. Kohtutäitur Natalja Malahhova kodulehel on töötasu arestimise kalkulaator, kättesaadav SIIT.

5. Kohtutäitur Andrei Krek kodulehel on kalkulaator, kättesaadav lingilt SIIT.

Tähelepanu tuleb pöörata, kas kalkulaatorisse on märgitud neto või brutotasu. Paraku ei ole Kohtutäiturite – ja Pankrotihaldurite koja (KPK) veebilehel asuvasse Exceli tabelisse ja kohtutäitur Andrei Kreki kalkulaatorisse võimalik märkida %, mida täitur soovib alammäärast kinni pidada.

Seega, kui töötasu arestimise akti on märgitud, et arestimisele kuulub ka % palga alammäärast, siis neid pakutud kalkulaatoreid ei saa kasutada.

KPK veebilehel on olemas töötasu arestimise skeem ka elatise nõuetes.

Võlgnik võib esitada oma pretensioone, kuid tööandja ise arestimise akti muuta ei saa. Eespool sai välja toodud, et kui arestimise aktis on kohtutäitur eksinud laste arvuga, siis peaks töötaja oma tööandjale sellest teada andma. Seejärel saab tööandja teha päringu kohtutäiturile, et kontrollida laste arv üle ja vajadusel akti muuta. Töötaja võib ka ise vastava taotlusega kohtutäituri poole pöörduda. Töötaja peab kõik oma vastuväited esitama kohtutäiturile.

Tööandjal puudub õigus muuta arestitavat summat. Tööandja peab lähtuma täituri korraldustest. Töökoormuse vähendamiseks on soovitatav kasutada eelpool viidatud kalkulaatoreid. Kalkulaatori kasutamine võimaldab vähendada ka lahkhelisid töötajaga arestitava summa osas.

Mõistlik on oma töötajaga olukord läbi rääkida ja teha kohtutäiturile maksegraafiku ettepanek. Praktikas on võimalik, et kohtutäitur ja sissenõudja annavad nõusoleku maksegraafikuks, kui igakuise makse teeb tööandja.

Maksegraafiku olemasolul kannab tööandja täiturile kokkulepitud 50/100/200 eurot. Selline lahendust tagab täiturile, et igakuine makse laekub, tööandjal jääb ära kohustus igal kuul arestitavat summat arvutada ning võlgnikul on kindlus, et nõuet täidetakse ja täitur muid sundtäitmise vahendeid ei kasuta. Selline lahendus on võimalik juhul, kui kõik osapooled soovivad koostööd teha.

Oluliselt keerulisem on olukord siis, kui nõudeid on palju. Kui võlgnik saab ühes täitemenetluses maksegraafiku ja tööandja maksab näiteks 100 eurot kohtutäiturile, aga arestida saaks 300 eurot, siis tööandja peab 200 eurot kandma järgmise akti täitmiseks.

Seega, kui akte on mitu, tuleb saavutada kokkulepe kõikide sissenõudjatega või arestida töötasu vastavalt seadusele – ettenähtud määras vastavalt aktide saabumise järjekorrale.

Soovitus on kohtutäiturilt üle küsida lõplik nõude jääk enne, kui töötasu arestimise akt täidetuks lugeda. Tsiviilnõuetel lisandub põhinõudele tihti viivis. Kui täitmisele esitatud nõue suureneb viiviste osas, teevad kohtutäiturid uue põhitasu otsuse enda tasu osas. Seega tuleks kohtutäituriga üle täpsustada, kas võib akti täidetuks lugeda või on see viiviste arvelt suurenenud.

Sellega tagab tööandja, et kohtutäitur ei esita mitu kuud hiljem päringut (ja sunniraha hoiatust) arestimise akt mittetäitmise kohta.

Seadus näeb ette võimaluse määrata tööandjale sunniraha, kui viimane kohtutäituri akti ei täida. Näiteks, kui tööandja peale täituri akti kättesaamist ei kanna arestitavat summat kohtutäiturile vaid kannab näiteks võlgniku lapse kontole.

Esmakordsel sunniraha määramisel on selle suurus 192-767 eurot, korduval sunniraha määramisel võib see olla kuni 1917 eurot. Oluline on märkida, et sunniraha ei lähe võlgniku nõude täitmiseks või kohtutäituri „tasuks“ vaid sunniraha kantakse riigieelarvesse. Seega kohtutäituri akti mittetäitmisest võidab vaid võlgnik ja riik. Ei ole ühtegi mõistliku põhjust, miks tööandja peaks riigieelarvesse sellisel viisil panustama.

Raamatupidajad on tihti väljendanud muret, et täitureid ei ole võimalik kätte saada, nad ei vasta kirjadele ega telefonikõnele. Soovitan saata täiturile kirjalik päring. Kohtutäituril on kohustus vastata nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva möödumisel. Kui vastust tõesti ei tule, siis on alati võimalus esitada täituri tegevusele kaebus. Nõus, et see toob tööandjale juurde veel suurema töökoormuse, kuid kuni täituri tegevuse peale keegi ei kaeba, ei tea näiteks ka Justiitsministeerium, et probleem üldse on kohtutäituriga.

Esmalt soovitan kasutada eelpool väljatoodud kalkulaatoreid. Järgmisena on võimalik tellida raamatupidajatele konsultatsioon, kuidas töötasu arestimise aktidega ümber käia. Meie büroo nõustab raamatupidajaid nii töötasu arestimise aktide teemal kui üldistes täitemenetluse ja tööõiguse küsimustes.

Lisaks soovitan ettevõtte siseselt koostada võlgades töötaja jaoks konkreetne juhend. Oleme advokaatidega nõustanud raamatupidajaid ning varasemalt koostanud mitmekeelseid juhendeid, mille saab anda töötajale ning mis selgitab lihtsalt ja arusaadavalt ära, millised võimalused on tööandjal ja töötajal endal.

Täiturite aktid on keeruliselt koostatud ja sõnastatud ning on arusaadav, et töötajal tekib küsimusi ja pretensioone. Kui ettevõttel on olemas juhend, saab selle anda töötajale ning töötaja saab sealt lihtsad ja konkreetsed vastused ning (graafiku)avalduste vormid. Taaskord nõus, et selle töö peaks ära tegema kohtutäiturid, kuid see on üks viisidest, kuidas tööandja oma koormust ja töötajate väljendatud pahameelt natukenegi vähendada saab.

Kokkuvõtvalt ei vaidle keegi vastu, et töötasu arestimise aktide täitmine lisab raamatupidajatele täiendava suure töökoormuse. Koormuse vältimiseks tasub töötajaga koheselt olukord selgeks teha ning võimalusel saavutada kokkulepe maksegraafiku tingimustes.

Mõistlik on küsida töötajalt enne tööle asumist, kas ja kui palju on töötasu arestimise akte oodata ning mis plaan töötajal nendega on. Ausus ja avatus on tähtis. Eesmärk on leida kõikki osapooli rahuldav kompromiss ja selleks peab nii töötajal kui tööandjal olema soov teha koostööd.

Täiturilt võib ja tulebki küsida selgitusi, abi ja toetust. Võlgniku, võlausaldaja ja tööandja vastanduvate huvide vahel tuleb leida õiglane tasakaal, aga seaduse mõtte järgi peab võlgnik olema ka ise täitemenetluses hoolas ja aktiivne. Tööandja saab toetada võlgnikku, kuid sisend ja soov oma asjade lahendamiseks peab tulema võlgnikult endalt. Mõistmist ja kannatlikku meelt raamatupidajatele ja tööandjatele.