Unustasid, mida pidid ütlema

Mälu neurobioloogilised uuringud on viimase ajani keskendunud mäletamisele. See on karjuv ebaõiglus unustamise seisukohalt, kuna unustamine on mälu tegevuses sama oluline kui mäletamine. Unustamise mainet tuleks parandada.

Unustamist on erinevat laadi ja passiivset unustamist on kõige enam uuritud. Aga ajul tuleb ka aktiivselt unustada, et suudaks meelde jätta. Väljaandes Neuron 2016 aastal ilmunud uuring näitab, et aju närvisüsteem kustutab aktiivselt mälestusi.

Tegelikult peaksime mäletamise ja unustamise asemel kasutama hoopis teisi termineid. Nimelt on aju seisukohalt täiesti ükskõik, kas tema tegevus on meie meelest mäletamine või unustamine, tema teeb lihtsalt valikuid.

Mälu tegevuse seisukohalt on teadlaste hinnangul oluline hoopis jaotus pikaajaliseks salvestamiseks (persistence) ehk mäletamiseks ja lühiajaliseks salvestamiseks (transience), mida nimetataksegi unustamiseks.

Mälu lühikene kestvus on uuringute põhjal ülekaalus just keskkonnas, kus on palju muutusi ja müra. Mälu ülesanne on juhtida arukate otsuste tegemist, seega lühiajaline detailide salvestamine on mälu seisukohalt kõige optimaalsem.

Lühiajalisus teeb inimese tegevuse paindlikuks, sest ebaoluline ja vananenud info kaob. Oluline on ka üldistuste tegemine, mille põhjal on lihtsam tegutseda ja tulevikku prognoosida.

Kes üldse sooviks meeles pidada, kui palju marju hommikupudru peale sai, roheliste fooritulede arvu töölesõidul, lõunabuffee pakkumisi, autode registrinumbreid koduteel jne. Seda arvestades ei ole unustamine sugugi halvem võime kui mäletamine.

Allikas: tööheaolu.ee