Investeeringute raamatupidamine nõuab teadmisi

Ettevõttest investor peab investeeringuid kajastama oma raamatupidamises. Et otsustada, kuidas seda teha, peab ka raamatupidaja suutma selles keerulises maailmas orienteeruda. Ta peab oskama vahet teha omakapitaliinvesteeringul ja võlainstrumendil ning peab teadma, mis on tuletisinstrument. Ja ta peab teadma ka seda, millised on erinevate investeeringute raamatupidamises kajastamise reeglid.

Algus suhteliselt lihtne, enamasti võetakse soetatud investeering raamatupidamises arvele soetusmaksumuses st nende väljaminekute summas, mis selle eest välja käia tuleb. Aga edasi läheb asi keerulisemaks. Kui vaadata Eesti finantsaruandluse standardit, võib investeeringuid raamatupidamisaruannetes kajastada lühi või pikaajalisena, neid võib mõõta kas soetusmaksumuses, korrigeeritud soetusmaksumuses, õiglases väärtuses või hoopis kapitaliosaluse meetodil. Meetodi valik sõltub sellest, kas väärtpaberid on börsil noteeritud, kas need kavatsetakse lähiajal müüa, kui suur on soetatud osalus (aktsiate ja osade puhul) jne. Ei ole välistatud ka variant, et reeglid võimaldavad valida erinevate meetodite vahel.

Miks siis ikkagi on tähtis, et investeeringud saaks raamatupidamisaruannetes kajastatud reeglite kohaselt? Aga muidugi sellepärast, et seda nõuab raamatupidamise seadus ning kui reegleid ei järgita, on aruannete kasutajatele antud valeinformatsiooni. Ning veelgi enam, kui keegi on selle eksitava informatsiooni põhjal hiljem kahjulikuks osutunud otsuseid teinud, võivad tagajärjed olla üsna tõsised. Vaatame näiteks järgmist situatsiooni.

Jüri on keskmise suurusega tootmisettevõte finantsjuht ja pearaamatupidaja ühes isikus. Ettevõte on oma vaba raha ajutiselt investeerinud börsil noteeritud võlakirjadesse. Võlakirju ei plaanita pikaajaliselt hoida, tõenäoliselt müüakse need mõne kuu pärast. Kuna võlakirjade lunastustähtajani on veel 5 aastat, kajastab Jüri võlakirjad soetusmaksumuses pikaajalise investeeringuna. Tootmise laiendamiseks on ettevõte võtnud pangalaenu ning nii nagu laenuleping ette näeb, saadab Jüri aruande ka pangale. Kuid laenuleping näeb ette ka seda, et kui lühiajaliste kohustuste kattekordaja on väiksem kui 2, on pangal õigus laen ennetähtaegselt tagasi kutsuda. Jüri esitatud aruande põhjal arvutatuna on lühiajaliste kohustuste kattekordaja 1,7 ning pank kaalubki laenulepingu lõpetamist.

Tegelikult on Jüri aruande koostamisel eksinud. Ta ei teadnud, et börsil noteeritud võlakirju, mida ei plaanita pikemaajaliselt hoida, kajastatakse raamatupidamisaruannetes õiglases väärtuses lühiajalise investeeringuna. Kui Jüri oleks seda reeglit järginud, oleks ettevõtte lühiajaliste kohustuste kattekordaja 2,2 ning panga esitatud tingimus oleks olnud täidetud.

Nüüd jääb ainult loota et Jüri saab oma veast aru ning esitab pangale parandatud aruande. Ja muidugi ka seda, et pank Jüri selgitusi ja uut aruannet aktsepteerib ning laenu tagasi ei kutsu.