Emadus täna ja eile

Tihti räägitakse nagu valitseks Eesti sündimuses erandlik olukord, kus naised sünnitavad järjest hilisemas eas, kuid läbi aja ongi sünnitusiga olnud erinev. Lähiminevikus, ajal, mil sündisid praegu sünnituseas olevad emad, oli tõesti periood, kus sünnitamine oli jäetud põhiliselt väga noorte naiste ülesandeks. Kuulsin hiljuti lugu hea tuttava kohta, et kui ta 1970ndate keskel 29-aastasena oma esimest last läks sünnitama, oli arst paberitesse tema vanuse taha kirjutatud märkuse „vana“. Umbes siis algaski Eestis 20-aastane periood, kus enamik lapsi sündis naisel enne 25. eluaastat. Veel 1960ndatel oli selliseid sünnitajaid kolmandik ja 1930ndatel veerand. Praegu on vaid 14% sünnitajatest nooremad kui 25 ja keskmine sünnitaja on 30-aastane.

Seega võib öelda, et kuigi emadus on aja jooksul muutunud, on naise fertiilsele eale pandud looduse poolt piirid ja neid lõputult edasi lükata ei saa. Võrreldes tänaseid sünnitajaid nendega, kes sünnitasid rohkem kui 100 aastat tagasi on vähenenud laste arv naise kohta, kuid pikenenud nende oodatav eluiga. Tänavu saabuvat emadepäeva tähistavatel naistel on keskmiselt kaks last naise kohta, sõltumata sellest, kas nad sünnitasid oma lapsed vahetult peale teist maailmasõda või taasiseseisvusajal.

1. jaanuar 2018 seisuga olid 77% Eestis elavatest naistest emad, mis on kolmandik kogurahvastikust ja keskmine ema on 56 aastat vana. Kõigist emadest on vaid 1% nooremad kui 25-aastased ning rohkem kui 60% emadest on 49-aastased ja vanemad.

Lapsed, kelle ema on nooremad, kui 25-aastased võivad tunda ennast kõige erilisematena, sest praegu kõigist naistest vanuses 15–24 on emasid ainult 8%. Enamasti on nad vallalised ja vaid veerand neist on abielus (võrdluseks, et ilma lasteta samas vanuses naistest on abielus vaid 2%). Igal aastal saab emaks mõni väga noor naine, 14–15-aastane ja on aastaid, kus emaks on saanud ka 13–aastased. Keskmiselt on 15–24-aastastel emadel üks või kaks last ja need on naised, kelle enamik lapsi on veel sündimata.

25–34-aastastest naiste seas on emasid 57%. See on praegu kõige tavapärasem sünnitamise vanus ja keskmiselt saab aastas lapse kümnest naisest üks. Sellesse vanusrühma jääb nii keskmise esmasünnitaja vanus (27–28-aastane) kui üldse keskmise sünnitaja vanus (29–30-aastane). Viimastel aastatel sünnitab see vanusrühm umbes 2/3 lastest. Järelikult ei ole ka nende emade laste arv kaugeltki praegu kindel. Ametliku perekonnaseisu järgi on selle vanusrühma emadest pooled vallalised ja 43% abielus.

35–44-aastaste naiste hulgas on emad suures enamuses – 87% kõigist selles vanuses naistes. Keskmiselt on neil 2,0 last, kuid nende arv tõuseb, sest viimastel aastatel on umbes viiendik kõigist sündidest just selle vanusrühmas. 2015. aastal sündis 35–39-aastastel naistel esmakordselt rohkem lapsi kui 20–24-aastastel. Umbes tosina aastaga on nende naiste sünnitamise aktiivsus muutunud poole suuremaks. Viimase 25 aasta jooksul on sünnitaja keskmine vanus tõusnud viie aasta võrra, see on toimunud ajal, mil praegu 35–44-aastased emaks said. Teoreetiliselt võib leida näiteid, kus lühikese perioodi jooksul võib kahest klassiõest üks saada esmakordselt emaks ja teine vanaemaks.

45–54-aastastest naistest on 91% emad ja keskmiselt on neil emadel 2,1 last. Nende naiste emaks saamine algas koos laulva revolutsiooniga ja jätkus väga madala sündimusega 1990ndatel. 1980.–1990. aastatel sünnitanud naistest said pooled oma lastest enne 25. eluaastat ja on praeguseks suures osas juba vanaemad. Sellesse vanusesse jääb sündimuse teine vanuseline äärmus, kus põhiliselt saadakse oma lapsed hiljemalt 46. eluaastaks, kuid üksikjuhtudel ka vanuses 47+. Abielus on neist emadest täpselt pooled (50%).

55–74-aastaste naiste hulgas on osatähtsuselt kõige rohkem emasid – 92%, kuid emade keskmine laste arv on sarnane eelmise uuritud vanusrühmaga (2,1). Selle vanuserühma naised on saanud emaks alates 1960.ndatest, mil oli kombeks sünnitada enamasti 25–34-aastaselt. Siin vanusrühmas on emadest vaid 7% vallalised. Peaaegu pooled neist on abielus, 27% lahutatud ja 18% lesed.

75–aastastest ja vanematest on 90% emad. Nende laste sündimine jäi 1940.– 1970. aastatesse. Perioodi varasematel aastatel sünnitati pigem kahekümnendate keskpaigas ja lõpus, aga ka 30ndatel. Alates 1960ndate lõpust alustati emaks saamisega aga järjest varem. Nende emade hulgas on levinuim perekonnaseis lesk (52%).

Laste arv sõltub ka paljust muust kui ema vanusest ja laste saamise ajal valitsenud sündimuse trendidest. Näiteks eestlastel on keskmiselt rohkem lapsi, kui siin elavatel teistest rahvustest naistel. 35-aastastel ja vanematel eesti rahvusest emadel on keskmiselt 2,1–2,2 last (kõigub natuke vanusrühmades) ja teistest rahvustest naistel 1,7–1,9 last. Laste arv sõltub ka naise elukohast. Linnas elavatel sama vanusgrupi emadel on keskmiselt 1,9 last, kuid maal elavatel 2,3–2,5. Oluline näitaja on ka haridustase: kõrg- ja keskharidusega emadel on keskmiselt 2,0 last, kuid põhiharidusega emadel 2,6.

Loos antud emade demograafiliste näitajate ülevaade klassifitseeris ja lihtsustas emadust, kuid tegelikult on igal emal oma isiklik lugu, kus väljatoodud näitajatel on oma väike roll.