„Eesti 2035“ – kuhu oleme teel?

Riigi konkurentsivõime on iga eesti ettevõtte ja inimese teha, sest need valikud mida me iga päev teeme mõjutavad meie enda ja meie ettevõtete konkurentsivõimet ja mis kõige olulisem meie riigi pikaajalist konkurentsivõimet. Pikaajaliseks loeme me plaani 20-25 aastat, mis tähendab, et me vaid aimame ehk ennustame kohvipaksu pealt. Konkurentsivõime on iseenesest hakkama saamine, kuidas me saame hakkama selles keskkonnas, kus me konkureerime või tegutseme.

Eesti peamised eesmärgid EE2020 on kirja pandud järgnevalt:

•Eesti eesmärgiks on tõsta tootlikkust hõivatu kohta Euroopa Liidu keskmisega võrreldes 2015. aastaks 73%ni ning 2020. aastaks 80%ni.

•Eesti eesmärgiks on tõsta tööhõive määra 20-64 aastaste seas 2015. aastaks 72%ni ning 2020. aastaks 76%ni.

Täna tagasi vaadates saame öelda, et tootlikkusel ei ole hästi läinud. Põhjuseid on ilmselt mitmeid, prognoosid olid liiga optimistlikud, ilmselt ei töötanud see poliitika ning pole tehtud radikaalseid samme nähes, et eesmärk ei täitu. Tööhõive eesmärgiga on lood oluliselt paremad, see on täidetud ning ületatud juba paar aastat tagasi, hõive on selles grupis 79%.

Vaadates veel EE2020 plaani, on mõõdikuid palju ning enamjaolt reformid vilja kandnud ning liigutakse positiivses graafikus. Üks, mille ebaõnnestumine, mille Henry siiski veel välja tõi on suhtelise vaesuse on kasv – rikkad saavad kiiremini rikkamaks, kui vaesed neile järgi jõuda suudavad. Suhtelise vaesuse määra eesmärk oli 15%, hoolimata stardipositsioonist 17,5% on tegelik seis 22,6 protsenti. See on selge, aastaks 2020 seatud plaan ei täitu.

Varasem konkurentsivõime kava lõppeb aastal 2020 ning ühtlasi ka eurorahade periood. Eelmise aasta märtsis algas strateegia „Eesti 2035“ koostamine, seda veavad riigikantselei ja rahandusministeerium. Uue strateegia eesmärk on suunata meie pikaajalist arengut. Missugused on meie peamised probleemid, võimalused – missuguseid sihte seada ning kuidas neid rahastada?

Mitmetes valdkondades ei ole muutusi võimalik ellu viia 4 aastase valitsusperioodiga, plaanid ja investeeringud tehakse pikaajalisemad. Kattago nimetab „Eesti 2035“ täitevvõimu katusstrateegiaks, mille järgi ministeeriumid oma arengustrateegiaid koostama hakkavad. Küsimuse peale kuidas kindlustada seda, et poliitikud kõike ära ei riku, jääb tal vaid loota, et need strateegilised sihid peavad ajas vastu. Tõdeb ta siiski, et täpsemad plaanid, kuidas need reformid ellu viiakse, on poliitikute arenguruum ja otsustusmaa.

Strateegia koostamine sai alguse arvamusfestivalil 2018 ning tänaseks on kaardistatud peamised probleemid ja strateegilised sihid. Strateegia esimesel kujul peaks kokku saama 2019 aasta jooksul ning kinnituse saama 2020 aastal.

Üheks suurimaks ja olulisemaks globaalseks trendiks, millest konkurentsivõime sõltub, peab Kattago tehnoloogiliste muutuste intervalli kiirenemist. See toob kaasa olulisi muutuseid äri- ja elustiili mudelitesse. Inimesed ja arvutid on aina rohkem ühenduses, tehisintellekt areneb meeletu kiirusega. Kas me oleme selleks valmis? Kas me soovime jagada oma andmeid ning minna kaasa selle arenguga? Globaalsete trendide puhul on oluline on meelde jätta ja mõelda sellele, missuguseid valikuid need seavad meile riigina ja ettevõtetena. Henry toob välja, et me võime küll rände teemasid ignoreerida, kuid see ei päästa meid rändest tulevikus. Mida rohkem me globaalsete trendidega arvestame, nii riigi kui ettevõtjana, seda suurem on meie konkurentsivõime tulevikus.

„Eesti 2035“ strateegia esimeseks oluliseks suunaks on edukas kohanemine muutustega rahvastikus. Tööealine elanikkond väheneb järjepidevalt ning eakate ülekaal ühiskonnas suureneb. Vananev ühiskond seab meile nõudmisi. Mis saab, kui me ei oska nendega kohaneda? See võib tunduda humoorikas, aga lihtne näide, ratastooliga ikka keerdtrepist ülesse ei lähe.

See seabki ettevõtjatele ja tööandjatele ülesande kuidas tuua tööturule need sihtgrupid, kes täna turul ei ole või kuidas automatiseerida rohkem tegevusi? Paraku automatiseerida kõike pole võimalik. Kuidas luua ettevõtjana tööturule paindlikust, kuidas pakkuda tööd nii vananevale ühiskonnale kui noortele? See on kindlasti üks võtmevaldkond ja ei juhtu iseenesest.

Veel paneb Kattago hingele, et edu pandiks ei ole uute arvutite, telefonide ja autode ostmine. Investeerida tuleb tootesse ning leidma peab ülesse oma toote või teenuse hinnaväliseid konkurentsieelised ja arendama neid.

Ühtset head strateegiat siinkohal leida on siiski keeruline, ühest küljest on majanduse ja ühiskonna vereringeks hea taristu, isegi kui padurohelised selle vastu karjuvad, ei saa me selleta. Teisalt seisame me vananevas ühiskonnas silmitsi tervisehädadega - kas me toitume mitmekesiselt, kas me liigume piisavalt, kas me teeme sporti? Uksest ukseni ühistransport on küll väga mugav, kuid vähendab liikumist. Need on valikud millele tuleb koguaeg mõelda. Tervisest rääkides toob Henry veel välja eestlaste ühe peamise surmapõhjusena veresoonkonnahaiguste ja kasvajate järel traumad ja mürgitused. Vigastussurmade arv on Eestis kõrge. Miks me ei hoia trepikäsipuust kinni?

Valusaid valikuid on teisigi - riigigümnaasiumid, kodulähedane põhiharidus. Külagümnaasium võib olla romantiline ja tore, kuid kui seal 6 on õpilast ja 3 õpetajat, ei saavutata tulemust, mis annaks ellujäämisvõimaluse ja oskused hakkama saada olukordades, mida raamatust ei õpita.

Kokkuvõttes toob Henry välja mida eestlane tahab? Olla õnnelik, terve ja haritud. Eesti 2035 aitab meil kõigil ühiselt selle poole liikuda, oma igapäevaste valikute ja otsustega.