Müügikampaaniad ja tarbijaloteriid – millal tekib tulumaksu maksmise kohustus?

Ümbritsev majanduskeskkond paneb müügiga seotud ettevõtjaid järjest raskemasse seisu ning tingib vajaduse välja mõelda/kasutusele võtta uusi müügistrateegiaid. Ühe võimalusena nähakse erinevaid müügikampaaniaid, millega ostjale ei soovita pakkuda lihtsalt hinnaalandust, vaid pigem ostetavale kaubale täiendavat lisaväärtust.

Nt pakutakse korteri ostjale täiendavalt tasuta köögimööbel; sõiduautole pakutakse täiendava tasuta kaasa talverehvid; jaekaupluses saab iga ostu sooritanu kindlaksmääratud reeglite alusel ostusumma pealt kleebised, mis teatud koguses annavad õiguse tasuta kaubale või tavahinnast soodsama hinnaga kaubale; bürootarvetega kauplejalt teatud koguses kontoritarvikuid ostes teenitakse lisaväärtuseks SPA-kinkekaart; jõulude puhul loositakse kaubanduskeskuses kõigi ostjate vahel välja eksootiline reis jne.

Ettevõtjate poolt kasutatav hinnapoliitika sõltub mitmetest asjaoludest ning on ajas ja keskkonnas muutuv. Kui tavapärane hinnaalandus enam kliente ostu otsust tegema ei meelita, võetakse kasutusele teised ostu otsusele kaasa aitavad meetmed. Üheks nendest on ostetavale kaubale täiendava hüve (kauba, teenuse) kaasa andmine, mille tulemusena saab ostja n.ö „mitu asja ühe hinnaga”, ehk sisuliselt ikkagi hinnaalandust kõigist soetatud kaupadest/teenustest.

Müügikampaaniaid tehakse kas ilma vahendajata või läbi vahendaja (edasimüüja) ning hüve andjaks loetakse see isik, kes kannab sellega seonduvad kulud. Selleks, et tulumaksuseaduse mõistes täiendavalt kaasa antavat hüve ei käsitletaks maksustatava kingitusena, vaid hinnapoliitikana, peaksid hüve andja poolt olema täidetud järgmised tingimused:

- müügikampaania osas on hüve andja paika pannud kindlad reeglid (kes, millal ja millise täiendava hüve saab ning millis(t)e teenus(te)e või ostu(de)ga antud hüve seotud on);

- täiendava hüve saamine on ostjale teada juba ostu sooritades (mitte ei selgu nt kuu lõpus läbiviidaval loosimisel);

- täiendav hüve antakse ettevõtja poolt müügiedenduse eesmärgil;

- täiendava hüve väärtus ei ole suurem põhikaubast, millega hüve kaasa antakse;

- oluline ei ole kas täiendava hüve näol on tegu ettevõtja tavapärase tegevuse raames pakutavaga või selleks spetsiaalselt soetatud kauba või teenusega.

Kui eelnimetatud tingimused on täidetud, on üldjuhul tegu ettevõtja hinnapoliitikaga ning see ei too hüve andjale kaasa täiendavat tulumaksukohustust. Hinnapoliitikana on sellised müügikampaaniad üldiselt mõistetavad ka ostja poolt, st ka ostja ei tunneta, et ta oleks saanud kingituse, vaid sai „sama raha eest rohkem”.

Klientide vahel loterii korraldamisel ei ole aga kõik eelpoolnimetatud tingimused täidetud. Täiendava hüve saamine ei ole ostu tegemise hetkel teada, täiendava hüve väärtus ei sõltu ostetava kauba hinnast, puuduvad kindlad reeglid selles osas, kes, millal ja millise hüve saab. Seetõttu ei saa loteriide puhul rääkida hinnapoliitikast, vaid loosimise käigus antavad auhinnad on käsitletavad maksustatavate kingitustena tulumaksuseaduse § 49 mõistes.

Juhul kui tööandja saab kauba ostmisel kaasa täiendava hüve või loositakse talle välja teatud auhind ning tööandja otsustab selle hüve edasi anda oma töötajale, siis tekib erisoodustus. Nt kui juriidiline isik soetab bürootarvetega kauplejalt teatud koguses kaupa, saab ta lisahüvena SPA kinkekaardi ning annab selle preemiaks tublile töötajale. Erisoodustuseks on tööandja poolt töötajale töösuhtest tulenevalt rahaliselt hinnatava hüve andmine, olenemata sellest kas tööandja selle hüve soetamiseks kulutusi tegi. Erisoodustuse hinnaks on antud juhul üleantava hüve turuhind.