Kuidas ehitada edukat karjääri?

Michael Melcher’i karjäär on olnud kõike muud kui lineaarne. Ta lõpetas 1986. aastal Harvardi kolledži, teenis riiki ohvitserina, omandas JD ja MBA kraadi Stanfordi ülikoolis, töötas advokaadina ning tegevjuhina ühes start-up'is, mis tegeles immigratsiooni teemadega. Ta esineb konverentsidel, on kirjutanud raamatu The Creative Lawyer: A Practical Guide to Authentic Professional Satisfaction ning artikleid väljaannetele New York Times, ABA Journal ja Huffington Post.

Nüüd aitab ta juhtidel ja tippspetsialistidel juhtida oma karjääri ja on partner ettevõttes Next Step Partners. „Kui ma õppisin Stanfordis, siis oli mul kindel idee, milline mu karjäär võiks olla,” ütleb ta. „Osaliselt see täitus, osaliselt mitte ning mõnda asja ei osanud ma ette näha. 90ndate alguses polnud ma oma praegusest tööst kuulnudki. Ja kui oleksingi, siis ma tõenäoliselt ei oleks osanud näha seost selle vahel, mida ma tegin ja mida teen praegu. See kirjeldab, kuidas karjäär muutub, kuidas see areneb ja kui palju on selles ettenägematut.”

Melcher jagab soovitusi, kuidas oma karjääri juhtida ja tunda tööst pikaajalist rahulolu.

Eduka karjääri jaoks on vajalik aeg-ajalt samm tagasi astuda ning vaadata suurt pilti, ütleb Melcher. Ta sõnastab nii: „mõelge laiematele piiridele selles, mida te teete, ning tehke seda regulaarselt.” Ta on selle protsessi jaganud neljaks kategooriaks ja igale kategooriale toonud välja küsimused, mida endalt küsida:

1. Väärtused: Mida mulle meeldib teha? Mis toob minus välja parima?

2. Visioon: Kuidas ma tahan areneda? Mida ma tahan luua enda jaoks?

3. Kompetents: Mida mul on anda? Mis väärtus mul on ja kuidas seda aja jooksul kasvatada? Mida ma vajan, et jõuda järgmisele tasemele?

4. Suhted: Kes mind toetavad? Kes on minu inimesed? Kes mind tunnustab ja toetab? Ja kellelt ma saaksin õppida?

„Karjäär tähendabki seda, et võtta aega küsimustele vastamiseks ja tegutsemiseks nendes neljas kategoorias,” ütleb Melcher.

Sarnaselt tervishoiule, on oluline teha ennetavaid samme, et vältida karjääriprobleeme hiljem. „Me kipume tööelus midagi tegema ainult siis, kui meil on probleeme,” ütleb ta. Nii võid vooluga kaasa liikuda ja loota, et ainult sinu tööalane kompetents lahendab kõik. Aga see strateegia ei aita alati.

Melcher ütleb, et kui ootad, kuni kaotad töö või oled tööl rahulolematu, siis võid küll edasisi samme astuda, aga see ei ole enam siiras, vaid see on juhitud probleemist. „Vahel leiad unistuste töö, aga siis selgub, et unistus ei olnudki nii õige või oli kellegi teise unistus. Kui sul on probleem, siis sa proovid seda lahendada, aga see võib olla liiga keskendunud ühele asjale.” Ta soovitab, et parem on analüüsida erinevaid tegureid oma töös ja töötada nendega järjepidevalt.

„Pidevad jõupingutused toovad tulemust,” ütleb Melcher. „Sa ei pea tegema dramaatilisi muutusi, et edasi liikuda. See, mida teed iga päev, on olulisem kui see, mida teed vahel harva. See on nagu liitintress, kui sa teed pidevaid samme eesmärgi nimel, siis võid kaugele jõuda.” Ta soovitab võtta tegevuse või eesmärgi, jagada see osadeks ning siis töötada iga päev 20 minutit või ka vähem nende teostamiseks.

„Ma usun, et meil kõigil on 20 minutit aega. Mul oli 20 minutit täna, kui ma tegelikult ei pidanud vaatama sotsiaalmeediat või lugema New York Times’i. Ma oleksin võinud teha väikse pingutuse millegi nimel.”

Kui ülesandeid jagada ajajuhtimise mudeli järgi, siis pikaajalised karjääriarendamise tegevused lähevad lahtrisse „tähtis, aga mitte kiire”.

„Väga suurt vahet ei ole, kui sa ei tee midagi täna või isegi sel nädalal, aga lõpuks see muutub probleemiks,” ütleb ta.

Töötades iga päev 20 minutit „tähtsate, aga mitte kiirete” ülesannetega, vähendab see kalduvust asjadega venitada.

Me õpime katsetades, mitte mõtiskledes, ütleb Melcher. Loogiliselt karjääri peale mõtlemine ei pruugi anda tulemusi. Ta tsiteerib Herminia Ibarra’t London Business School’st: „Ta räägib palju katsetamisest ja ütleb, et see, mida me mõtleme karjääri arengust ja muutustest ei ole õige. Me mõtleme sellest, kui mõtteprotsessist, millele järgneb tegutsemine. Seega sa mõtled ja teed, mõtled ja teed. Aga tegelikult on see hoopis katsetamise protsess. Me ei saa mõeldes leida õigeid vastuseid. Me peame proovima erinevaid asju ning vaatama, mida nendest õpime.”

Melcher soovitab sõbraga maha istuda, et teha paar karjääri harjutust. Esiteks mõelda vau-kogemusele või ajale, kui olid nii sisse läinud sellesse, mida tegid, et ei märganud aja möödumist.

Võib-olla oli see mingi projektiga töötades, triatlonil võisteldes, üritust planeerides, raportit koostades või teisi õpetades, „mis ei pruukinud olla nii fantastiline, kui seda tegid, aga andis suurepärase tunde, kui olid selle ära teinud,” nagu ütleb Melcher. Seejärel küsi endalt küsimusi:

- Mida ma siis tegin?

- Kuidas ma ennast tundsin?

- Kes oli kaasatud?

- Millised anded minus avanesid?

- Milline oli minu suhtlemine teistega?

Sa võid küsida ka sõbra arvamust. On väga hea kellegagi arutada ning küsida temalt: Mida sa näed minus? Milliseid mustreid märkad? Sageli aitab see näha meie põhiväärtusi.

Veel üks harjutus, mida Melcher armastab oma klientidele anda, on kaardistada oma erinevad töövõimalused. „Inimesed on sageli ebakindlad oma järgmise sammu osas, see tähendab, et neil võib olla viis või kuus erinevat võimalust, millest igaüks on ligikaudu 15% tõenäosusega ja nii on neid keeruline tõsiselt võtta.”

Samuti tundub etteennustatav töö meie jaoks igav ja ebatõenäoline töö põnev – kuigi meil on sageli põhjendusi, miks me ei saa seda viimast teha või miks see ei ole tõsiseltvõetav. Seega on meil selles osas suur spekter erinevaid tundeid.

Harjutus, mida saab teha, on kirja panna kõik töövõimalused ja seejärel küsida endalt küsimusi.

Küsimused iga võimaluse kohta:

- Kui huvitav see oleks? Kasuta skaalat 1–10, et seda hinnata.

- Kui kerge või raske oleks seda ellu viia?

- Kui palju sa tegelikult tead sellest tööst? Kui sügavad on sinu teadmised?

Liida punktid ja vaata, kuhu iga töö positsioneerub selles tabelis.

Igas karjääris on muutusi ja tsükleid, ütleb Melcher. „Pole vahet, kui hästi me karjääri juhime, kui kompetentsed me oleme, me kõik läbime paljusid tsükleid,” ütleb ta. „Neid tsükleid ei pea vältima, vaid mõtlema, mida me saame teha selles tsüklis ja seejärel liikuma edasi.”

Kui Melcher oli keskkoolis, siis oli tal võimalus saada parimaks lõpetajaks oma lennus ning ta suutis mõelda vaid sellest, kuidas teisi õpilasi edestada. „Ma mõtlesin, et kui ma saan parimaks lõpetajaks, siis on kõik minu jaoks kindlustatud – ma saan edukaks ja õnnelikuks,” räägib ta. „Mul oli lineaarne mudel karjäärist ja paljud inimesed õhutasid mind sellesse uskuma. Minu tegelik kogemus on aga pigem spageti-tüüpi mudelist. Sa võid astuda kaks sammu edasi, kaks sammu tagasi, minna küljelt, proovida midagi muud. See on tõesem mudel. See ei tähenda, et sa teeksid midagi valesti. See tähendab, et sa liigud edasi ja uurid, mis pakub rahuldust sinu praeguses eluetapis.”