Kontsern ja konsolideerimine

Kontserniks nimetatakse ettevõtete gruppi, millel on emaettevõtja ja tütarettevõtjad. Kõige lihtsam pisike kontsern koosneb emast ja tütrest.

Võib olla mitmeid tütarettevõtjaid…

või mitmekorruseline kontsern…

Eraldi ettevõtteid on kasulik hoida näiteks:

- varade kaitseks – väärtuslik vara hoitakse riskantsest äritegevusest eraldi;

- riskide juhtimiseks – erinevad äritegevused hoitakse eraldi ettevõtetes, eriti erinevates riikides tegutsemiseks, eriti litsentseeritavad tegevused. kui mingi risk realiseerub, siis on kahju piiritletud ühe ettevõttega, mitte ei too endaga kaasa terve kontserni hävingut;

- optsiooniprogrammide rakendamiseks – töötajatele antakse ühe ettevõtte osalus, et tunnustada nende tööd, mitte osalus kogu suures kontsernis;

- mõeldes ette ettevõtete müügile – eraldi ettevõtet on kergem müüa kui hakata hiljem ühte äritegevust suurest ettevõttes eraldama;

- rahvusvahelistes kontsernides on suur roll ka maksude planeerimisel, aga sellega tegelevad eraldi maksuspetsialistid. Tõenäoliselt sul seda vaja ei ole.

Tavaliselt on kontserni struktuuris üks holding-ettevõte, mis omab erinevaid tütarettevõtteid, mis omakorda võivad tütarettevõtteid omada. Nt ühe tegevusvaldkonna erinevates riikides asuvad ettevõtted moodustavad ühe kontserni haru. Eraldi ettevõtted võivad olla varade (eriti kaubamärgi) hoidmiseks, kontserni finantseerimise korraldamiseks jne.

Kontserni struktuur tuleks hoolega võimalikult varases staadiumis läbi mõelda ja ettevõtete arv hoida siiski nii väikesena kui mõistlik, iga ettevõtte pidamine toob endaga kaasa kulud.

Üheks oluliseks kontserniga kaasnevaks teemaks on raamatupidamise töö nimega konsolideerimine. Konsolideerimise eesmärgiks on saavutada tulemus nagu oleks tegemist ühe suure ettevõttega, mitte ettevõtete grupiga.

Konsolideerimisel tuleb elimineerida:

- omavahelised müügid ja ostud;

- omavahelised nõuded ja kohustused;

- emaettevõtte bilansis oleva investeeringu vastu tütarde omakapitalid.

Seejärel tuleb üle vaadata ostuanalüüsides tehtud korrigeerimised – firmaväärtust ja muid immateriaalseid varasid tuleb konsolideerimistabelis eraldi amortiseerida.

Kui kontsernil on mitu taset, tuleb kõik tasemed eraldi konsolideerida, alt üles. Alumine grupp muutub järgmisel tasemel üheks konsolideeritavaks ettevõtteks.

Konsolideerimine on päris kulukas töö. See nõuab kõrge tasemega raamatupidajaga palkamist, kel kulub korrektse konsolideerimise läbiviimiseks päris palju aega. Lisaaeg kulub ka kontserniarvestuse pidamiseks, mis konsolideerimist üldse võimaldab. Samuti küsivad audiitorid sellise töö eest rohkem raha kui üksiku ettevõtte auditeerimise eest. Kui kontsern sisaldab ostetud ettevõtteid, siis on selle tulemusena tekkinud tavaliselt ka firmaväärtus ja muud immateriaalsed varad, millega kaasnevad omad reeglid – nende osas tuleb pidada eraldi arvestust, amortiseerida, vajadusel vara väärtust testida.

Konsolideeritud aruannet ei pea koostama kui ettevõtted on väikesed, tütred on emaga võrreldes väikesed või kuulub see alamkontsern suure kontserni koosseisu, mis neid konsolideerib.

Ka sellisel juhul võib juhtkond oma tarbeks ikkagi konsolideerida. Juhtimisarvestuse jaoks võib muide konsolideerida täpselt selliseid ettevõtete kombinatsioone, nagu tahetakse, arvestamata formaalset struktuuri. Näiteks on ettevõttel 7 tütarettevõtet ja juhtkond tahab vaadata koos Läti ettevõtete (nr 1, 2 ja 4) tulemusi. Raamatupidaja teebki sellise „konsolideerimise“ ära, elimineerides omavahelised tehingud ja saldod, omakapitalid liidab lihtsalt kokku, et bilanss klappima läheks.

Allikas: pilvebyroo