Kui levinud on Eestis kaugtöö

Kuna viimaste aastakümnete jooksul on toimunud suured arengud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamisel, on üleilmselt muutunud järjest levinumaks ka kaugtöö tegemine, kirjutab sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna analüütik Liina Kaldmäe.

Töötajaid, kes ei veeda kogu oma tööaega organisatsiooni tööruumides ning kasutavad professionaalsel eesmärgil harjumuspäraselt arvutit, internetti ja meili, nimetatakse ka e-nomaadideks. Juba 2010. aasta Euroopa Töötingimuste Uuringu kohaselt oli veerand Euroopa töötajatest e-nomaadid. Nende osakaal erineb riigiti märkimisväärselt, alates 5% Albaanias, Bulgaarias, Rumeenias ja Türgis, kuni üle 40% Hollandis, Taanis ja Rootsis ning 45% Soomes (Eurofound 2012).

Kaugtöö plussid ja miinused

Kaugtööd käsitlevad uuringud on kaugtöö kasutamise juures välja toonud nii positiivseid kui negatiivseid aspekte. Ühest küljest on leitud, et kaugtöö tegemisel on positiivne mõju tööga rahulolule, juhi poolt hinnatud töö tulemuslikkusele ning töö- ja pereelu ühildamisele. Samuti tajuvad töötajad kaugtööd tehes vähem stressi ja mõtlevad vähem töölt lahkumisele. Teisest küljest on kaugtööd seostatud ka negatiivsete mõjudega, eriti kui töötaja teeb kaugtööd suurema osa tööajast. On leitud, et töötajad, kes teevad kaugtööd sagedamini, tunnevad end rohkem töökohast eraldatuna ja neil esineb raskusi töö ja kodu keskkonna eristamisel.

Kui palju tehakse Eestis kaugtööd?

Tööelu-uuringus küsiti töötajatelt, kas nad on viimase nelja nädala jooksul töötanud osaliselt või kogu tööaja jooksul väljaspool ettevõtte/asutuse tavapäraseid tööruume kodus, raamatukogus, kaugtööbüroos või mujal, kusjuures arvesse ei läinud tööga seotud käigud (kohtumised klientidega, koostööpartneritega). Tulemustest selgub, et Eestis oli 2015. aastal kaugtööd teinud 20% töötajatest. Ka 2009. aastal oli kaugtöö tegijate osakaal 20% ehk kaugtöö kasutamine ei ole viimaste aastate jooksul Eesti töökohtadel üldiselt levinumaks muutunud. Mõnevõrra on vähenenud aga kaugtöö tegemise hulk nende seas, kes on kaugtööd teinud. Suurim osa kaugtöö tegijatest töötab väljaspool tavapäraseid tööruume alla veerandi tööajast, enamiku või kogu tööaja jooksul tegi 2015. aastal kaugtööd 24%.

Kes teevad kaugtööd?

Kaugtööd teevad soo lõikes oluliselt rohkem mehed ja vanuse lõikes 25–49-aastased töötajad. Ametialalt on kaugtöö tegemine enim levinud juhtide ja tippspetsialistide seas, teistes ametigruppides on kaugtöö tegijate osakaal 2 kuni 5 korda madalam. Tegevusalade lõikes on enim kaugtööd teinud töötajaid info ja side (47%), ehituse (31%) ja kutse-, teadus- ja tehnikaalase tegevusega seotud aladel (31%), vähim tervishoiu ja sotsiaalhoolekande (12%) ja töötleva tööstuse aladel (9,4%).

Soov kaugtööd teha on töötajate seas tõusnud

Võrreldes 2009. aastaga on tõusnud nende töötajate osa, kes ei tee kaugtööd, kuid sooviksid seda teha (vt joonis 3). Töötajatest, kes ei ole kaugtööd viimase nelja nädala jooksul teinud, eelistas 2015. aastal osaliselt või täielikult väljaspool tööruume töötada 34%, 2009. aastal eelistas väljaspool tööruume töötada 18%. Seega võib uuringu tulemuste põhjal järeldada, et inimeste soov kaugtööd teha on aastatega suurenenud, kuid sellise töövormi võimaldamine ei ole töötajate soovidele järele jõudnud. Kaugtööd sooviksid osaliselt või kogu aeg teha (aga ei tee) enim noored (42% 15–24-aastastest, 38% 25–49-aastastest ning 24% 50+ vanuses töötajatest) ja mehed (39% meestest ja 29% naistest).

Millised tööandjad võimaldavad töötajatele kaugtöö vormis töötamist?

2015. aastal oli kaugtööd tegevaid töötajaid 18%-s organisatsioonidest (2009. aastal 21%-s). Enim on kaugtöö kasutusel MTÜ-des ja sihtasutustes ning oluliselt vähem äriühingutes ja riigi- ja kohalike omavalitsuste asutustes.

Rahvusvahelistes uuringutes on leitud, et töö- ja pereelu ühildamist toetav organisatsioonikultuur tõstab märkimisväärselt juhtide valmidust võimaldada töötajatele kaugtöö tegemist (Beham jt 2015). Seos nende kahe vahel tuleb välja ka tööelu-uuringust. Organisatsioonidest, kus kaugtöö vorm on kasutusel, peab töötajate vajadusi sobitada tööd muu elukorraldusega väga või pigem oluliseks 76%, ülejäänud organisatsioonidest 65% (vt joonis 4). Kaugtöövormi võimaldavate organisatsioonide seas on ka vähem neid, kes peavad oluliseks tugevat järelevalvet töötajate üle: tugevat järelevalvet peab neist oluliseks 44%, ülejäänud organisatsioonidest aga 59%. Kaugtööd võimaldavad organisatsioonid on samuti paindlikumad selles, kuidas kujuneb töötajate tööaeg – tööaja määrab ainult tööandja, ilma et töötajatel oleks võimalust seda muuta, 21%-s sellistest ettevõtetest, ülejäänute seas oli see osakaal 33%.

Kokkuvõtteks võib tööelu-uuringu tulemuste põhjal järeldada, et inimeste soov kaugtöö vormis töötada on aastatega suurenenud, kuid sellise töövormi võimaldamine ei ole vajadusele järele jõudnud. Kaugtöö tegemise kasvuks on lähitulevi­kus potentsiaali, kuna on olemas lõhe selle vahel, kui palju praegu kaugtöö tegijaid on ja kui palju on töötajaid, kelle tööd saaks potentsiaalselt ka kaugtöö vormis teha, kuid hetkel tööandja seda ei võimalda. Arvestades lisaks tööandjate järjest suuremat vajadust tööjõu­puuduse tingimustes pakkuda töötajatele neile so­bivaid töötingimusi ning ka tehnoloogia järjepide­vat arengut, peaks tulevikus kaugtöö vorm Eestis levinumaks muutuma.

Allikas: Tööelu.ee