Kuidas käibemaksustada kulude ja kahju hüvitamist

Käibemaksudirektiivi 2006/112 artiklis 2 on sätestatud põhimõte, et käibemaksu objektiks on kaupade või teenuste võõrandamine tasu eest. Kui midagi antakse üle raha või teist kaupa või teenust vastu saamata, siis reeglina ei ole selline tehing käibemaksu objektiks. Samas on kaupade vahetamise puhul tegemist käibega ja käibemaksu objektiks oleva tehinguga.

KMS § 4 lg 2 on toodud loetelu, milliseid kaupade ja teenuste üleminekut erandkorras käibeks ei loeta. Nii on seal loetelus nimetatud muuhulgas ettevõtte või selle osa üleminekut võlaõigusseaduse tähenduses, riigivara tasuta kasutusse andmist ja võõrandamist, äri- ja mittetulunduslike ühingute jagunemise, ühinemise või ümberkujundamise käigus vara üleminekut ja ka kuni 10 euro väärtuses reklaamkingituse või mittemüüdava kaubanäidise üleandmist. Viimase punktina lisandus sellesse loetellu 2014. aasta lõpust ettevõtluses kasutatava sõiduauto tasu eest kasutada andmine maksukohustuslase töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele. See viimane säte lisandus seoses sõiduauto ja sõiduauto tarbeks ostetud kaupade ja teenuste sisendkäibemaksu 50% maha-arvamise piiranguga.

Lisaks sellele loetelule on veel olukordi, kus isikute omavaheline tehing käibemaksu kohustust ei tekita, kuid millega ettevõtjad igapäevaselt kokku puutuvad. Nii näiteks ei ole käive kahju kompenseerimine või kulude hüvitamine. Näiteks võib juhtuda, et firma ürituse käigus lõhutakse rendileandja vara - laud läheb katki või tuleb toolil jalg alt ära. Kui nüüd rendileandja esitab selle eest arve või kahju hüvitamise nõude, siis see ei ole tema jaoks käive ja käibemaksu ei lisata. Mingit hüve ta ju sellest ei saa, kui tema vara lõhuti ja ta soovib selle kinni maksmist. Lihtsalt taastatakse esialgne olukord.

Selles osas on praktika erinev, kas ja millise dokumendi alusel see kahju hüvitamine peaks toimuma. KMS ei nõua kahju hüvitamise korral arve esitamist, sest vastavalt KMS § 37 lg 1 on maksukohustuslane kohustatud arve väljastama 7 kalendripäeva jooksul kauba võõrandamisest või teenuse osutamisest. Antud juhul ei ole tegemist ei ühe ega teisega. Samas on kahju hüvitajale siiski vaja mingit kuludokumenti. Nii ongi praktikas välja kujunenud, et arve siiski esitatakse, kuid käibemaksu eraldi välja ei tooda ja arve selgitusse kirjutatakse lihtsalt kahju kompenseerimine või kulude hüvitamine. Nii on ka maksuhaldurile üheselt selge, miks seda tehingut käibedeklaratsioonilt ei leia.

Kulude hüvitamisest võib tulla juttu näiteks siis, kui maksukohustuslane maksab mõne teise ettevõtja või füüsilise isiku asemel lähetuse sõidukulud kinni ja esitab siis selle eest kulude hüvitamise nõude või arve. Küll aga tuleb kulude hüvitamise arve või nõude esitamise puhul olla tähelepanelik, sest siis ei ole kummalgi osapoolele sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Olukorras, kus näiteks kontserni emaettevõtja korraldab firma ürituse ja saab selle eest arve ja osa sellest arvest tuleb kinni maksta hoopis tütarfirmal, siis kulude hüvitamise arve/nõude korral ei saa kumbi osapool selles osas sisendkäibemaksu maha arvata. Arve esialgne saaja ja maksja saab sisendkäibemaksu maha arvata ainult selles osas, mis on tema enda ettevõtluses vajalik. Mitte selles osas, mida ta maksab tütarfirma eest. See on ju tütarfirma ettevõtlusega seotud kulu. Kui emafirma teeb nüüd kulude hüvitamise nõude edasi tütarfirmale, siis see on ilma käibemaksuta ja ka tütar ei saa sellisel juhul sisendkäibemaksu maha arvata, sest seda pole arvel eraldi välja toodud.

Autor: Grant Thornton Rimessi maksunõustaja Tõnis Elling