Raha aegväärtuse mõiste kasutamine raamatupidamises

Tõepoolest, kui tulevikus laekuv raha oleks juba praegu olemas, saaks selle investeerida ja sellelt tulu teenida. Kui raha laekub tulevikus, jääb tulu saamata. Või, kui raha oleks vaja kasutada just praegu, tuleks vajalik summa laenata ning selle eest intressi tasuda. Mõlemal juhul oleks see raha praegu rohkem väärt kui tulevikus. 

Ja vastupidi, kui raha maksmist edasi lükata, saaks seda vahepeal investeerida ning täiendavat tulu teenida. Või, kui raha tuleb maksta tulevikus, ei pea vastav summa juba praegu olemas olema. Piisab sellest, kui on olemas summa, mida teatud tulumääraga investeerides saaks koos teenitud tuluga kohustuse tähtajaks kokku selle täitmiseks vajaliku summa. Mõlemal juhul oleks tulevikus makstav raha praegu vähem väärt kui tulevikus.

Tulevikus saadava  või makstava raha praegust väärtust nimetatakse selle nüüdisväärtuseks (Present Value e PV) ja selle väärtust tulevikus tulevikuväärtuseks (Future Value e. FV). Nüüdis- ja tulevikuväärtuse vahet käsitletakse intressina ning nüüdisväärtuse arvutamise protsessi ennast nimetatakse diskonteerimiseks. Intressimäära, mida raha nüüdisväärtuse arvutamisel kasutatakse, nimetatakse ka diskontomääraks.

Raha nüüdis- ja  tulevikuväärtust saab arvutada tavalise taskukalkulaatoriga tulevikus laekuvast summast intressi perioodide kaupa maha arvates (nüüdisväärtus) või praegu olemasolevale summale intressi juurde lisades (tulevikuväärtus). Pikemate perioodide puhul on see siiski liialt tülikas ning siis saab appi võtta Exceli vastavad funktsioonid või valemid, mis on olemas igas finantsjuhtimise õpikus:

Raha nüüdisväärtus: PV=C/(1+i)n

Raha tulevikuväärtus: FV=C*(1+i)n

kus  C on tulevikus laekuv või tasumisele kuuluv summa

 i on intressimäär (kümnendmurruna) n on perioodide arv

Raha aegväärtust arvutades tuleb alati meeles pidada, et see baseerub liitintressile st eeldatakse, et iga perioodi eest arvutatud intress lisandub põhisummale ning hakkab omakorda intressi kandma.

Raha aegväärtuse kontseptsioonis tuntakse ka mitmeid nüüdisväärtuse ja tulevikuväärtuse erijuhte. Nii nimetatakse tulevikus laekuvate või tasumisele kuuluvate igaaastaste võrdsete rahasummade nüüdisväärtust annuiteedi nüüdisväärtuseks, igavesti laekuvate või tasumisele kuuluvate igaaastaste võrdsete rahasummade nüüdisväärtust perpetuiteedinüüdisväärtuseks. Kui tulevikus laekuvad ja tasumisele kuuluvad rahasummad ei ole võrdsed ning mõnel perioodil on need positiivsed ning mõnel perioodil negatiivsed, kasutatakse puhasnüüdisväärtust (Net Present Value e NPV), mis on tegelikult erinevatel perioodidel laekuvate ja tasumisele kuuluvate rahasummade (võetakse valemisse miinusmärgiga) nüüdisväärtuste summa jne.   

Raamatupidamise seaduse järgi on raamatupidamisaruannete eesmärk kajastada õigesti ja õiglaselt ettevõtte finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid. Õiget ja õiglast väärtust ei ole võimalik hinnata, võtmata arvesse raha aegväärtust. Vaatame järgmisi näiteid.

Kui kajastaksime võrdses väärtuses 1000 eurose nõude, mis laekub lähema nädala jooksul ja sama suure nõude, mis laekub 10 aasta pärast, ei oleks ju vara  õigesti ja õiglaselt kajastatud. Kui eeldada, et ettevõte  kasutab laenu ning maksab sellelt intressi 5% aastas, on 10 aasta pärast laekuva 1000 eurose nõude nüüdisväärtus  kõigest 614 eurot - arvutatud Exceliga: =PV(0,05;10;0;1000). Seega, praegu kajastame bilansis nõude 614 eurot ( ning  lisame sellele igal aastal 5% intressi (NB! Ei tohi unustada, et aegväärtus baseerub liitintressil), mille kajastame iga vastava aasta intressituluna. Selliselt toimides on nõude bilansiline väärtus 10 aasta pärast 1000 eurot. 

Või, kui 15 aasta pärast peame tasuma  10 000 eurot, ei pea meil praegu kogu see summa olemas olema.  Kui eeldada, et investeeringult on võimalik teenida vähemalt 3% tulu aastas, piisab sellest, kui praegu on olemas 6419 eurot - arvutatud Exceliga: =PV(0,03;15;0;-10000). Kui sellele lisandub igal aastal vähemalt 3% (NB! liitintress), on kohustuse suurus 15 aasta pärast 10 000 eurot. Seega, praegu kajastame bilansis kohustuse 6419 eurot. Igal järgneval aastal arvutame juurde intressi ning kajastame selle kuluna.   

Ka Eesti heas raamatupidamistavas on  hulgaliselt reegleid, mis nõuavad raha aegväärtuse arvestamist. Seda nii esmasel (eelkõige soetusmaksumuse määramisel) kui ka edasisel kajastamisel.  

Soetusmaksumuse määramisel on üldreegel, et kui tasumine toimub tavapärasest maksetähtajast pikema perioodi jooksul, loetakse soetusmaksumuseks saadaoleva (või makstava) tasu nüüdisväärtust.  Näiteks (siin esitatud näited ei hõlma kõiki raha aegväärtuse kontseptsioonist tulenevate RTJ reeglite kohta):

• RTJ 3  (Siin ja edaspidi on viidatud 2013. aastal jõusutnud  Raamatupidamise Toimkonna juhenditele. Enamus esitatud käsitlustest olid kasutusel ka varasemates juhendites.) “Finantsinstrumendid” punkti 8 kohaselt loetakse finantsvara (või finantskohustuse) soetusmaksumuseks juhul, kui selle eest tasumine toimub pikema ajaperioodi möödudes, on selle finantsvara (või finantskohustuse) soetusmaksumus saadaoleva (või maksmisele kuuluva) rahasumma nüüdisväärtus. 

• RTJ 4 “Varud” punkti 9 kohaselt kajastatakse varude soetamisel tavapärasest maksetähtajast pikemaajalise järelmaksuga soetusmaksumusena ostuhinda tavapärase maksetähtaja puhul.  Vahet soetusmaksumuse ja makstava summa vahel kajastatakse intressikuluna soetamise ja maksmise vahelise perioodi jooksul. • RTJ 5 “Materiaalne ja immateriaalne põhivara” punktide 15 ja 36 kohaselt loetakse tasumisel tavapärasest maksetähtajast pikemaajalise järelemaksuga põhivara objekti soetusmaksumuseks makstava tasu nüüdisväärtust. Vahet tasu nominaalväärtuse ja nüüdisväärtuse vahel kajastatakse intressikuluna järelmaksu perioodi jooksul.

Lisaks esitatud näidetele kasutatakse makstava või saadaoleva tasu nüüdisväärtust ka kinnisvarainvesteeringute (RTJ 6), kapitalirendile võetud vara (RTJ 9), äriühenduse käigus omandatud osaluse (RTJ 11) soetusmaksumuse määramisel jne.

Raha nüüdisväärtuse kontseptsiooni kasutatakse ka vara ja kohustuste edasisel kajastamisel ning müügist saadava tulu kindlaskmääramisel. Toome jällegi mõned näited:

• RTJ 3 punkti 11 kohaselt kajastatakse nõudeid ostjate vastu, antud ja saadud laene, ning mitmeid muid finantsvarasid ja -kohustusi edaspidi korrigeeritud soetusmaksumuses. Oma olemuselt on korrigeeritud soetusmaksumus (RTJ 3 punkt 6) tulevikus saadava või makstava rahasumma nüüdisväärtus.

• RTJ 5 punkti 59 kohaselt  loetakse põhivara kasutusväärtuseks (üks vara kaetava väärtuse testimiseks kasutatavatest näitajatest)  antud varaga seotud eeldatavat tulevaste rahavoogude nüüdisväärtus.• RTJ 10 “Tulu kajastamine” punkti 13 kohaselt kajastatakse  juhul, kui tasumine toimub alles teatud pikema ajaperioodi möödudes, müügitulu laekuva rahasumma nüüdisväärtuses.

Lõpetuseks tuleb lisada, et  kui  tavapärasest maksetähtajast erineva maksetähtaja puhul on pooled kokku leppinud intressi maksmise, siis enamasti kujuneb vara või kohustuse bilansiliseks väärtuseks iseenesest tulevikus makstava või saadava tasu nüüdisväärtus. Näiteks, kui soetatud põhivara ostuhind on 8 000 eurot, tasumise tähtaeg on kaks aastat, ostuhinnale lisandub intress 6% aastas ning teise aasta lõpus tuleb koos intressiga tasuda 8989 eurot, on põhivara soetusmaksumus 8000 eurot - arvutatud taskukalkulaatoriga 8989/1,06/1,06 (kahe aasta pärast tasumisele kuuluva 8989 euro nüüdisväärtus 6% intressimäära juures). Sama kehtib intressi kandvate nõuete ja kohustuste kohta –  praegune nõue või kohustus (põhisumma ja tekkepõhine intress, millest on vajadusel maha arvatud allahindlus) ongi üldjuhul tulevikus laekuva või saadava summa (põhisumma ja sellele tulevikus lisanduv intress, millest on vajadusel maha arvatud allahindlus) nüüdisväärtus.

Näide. Makstava tasu nüüdisväärtus

Ettevõtte  ostab auto hinnaga 10 000 eurot, tasumine toimub kahe aasta pärast. Lepinguline intress puudub. Autode  keskmine järelmaksu intress on turul 10%1) Makstava tasu nüüdisväärtus:        PV=10 000/(1+0,1)2 = 8264  => soetusmaksumus on 8264 eurot         Lausend: D: Põhivara 8264                         K: Pikaajaline kohustus  82642) Esimese aasta lõpus lisatakse kohustusele intress:         8264*10%=826 ühikut          Lausend:  D: Intressikulu 826 K: Pikaajaline kohustus 8263) Esimese aasta lõpus klassifitseeritakse  pikaajaline kohustus ümber lühiajaliseks:         Lausend:   D: Pikaajaline kohustus 9090 (8264+826)                         K: Lühiajaline kohustus 9090    (8264+826)3) Teise aasta intress         (8264+826)*10%=910 ühikut         Lausend:   D: Intressikulu 910                                                                          K: Lühiajaline kohustus 910Nüüd on kohustus kokku 10 000 ühikut.

Autor: Maire Otsus, Juuli Laanemets