Tõendamiskohustus maksumenetluses

Maksuasjades on oluline faktide tõendamine. Samas on teatud ebaselgus, milline on kummagi poole kohustus mingi fakti tõendamiseks. Ühelt poolt peab maksumaksja maksuotsuse saamisel tõestama, et see on vale. Teisalt on maksuametil kohustus tõendada asjaolud, millele tema otsus tugineb.

Lisaks on eksisteerib seaduses kaasaaitamiskohustus. Maksumaksja peab aitama endale maksu määrata. Puhtformaalselt on ju kena, kui riik ja maksumaksja toimetavad üheskoos sõpruses ja õnnes. Samas on teatud eksimused karistatavad väärtegude või kuritegudena. Kindlasti ei ole isikul kohustust kaasa aidata endale trahvi või kriminaalkaristuse määramisel. Kaasaaitamiskohustus ja maksumenetluse uurimisprintsiip ning võimalus maksumenetluses trahve määrata ja isegi kriminaalmenetlust algatada on üsna vastuolulised. On mõnevõrra kummastav, kui maksumenetluses kaasaaitamiskohustust täites peaks isik looma aluse enda kriminaalvastutusele võtmiseks.

Eesti maksukorralduse seadus on tõendamiskoormuse jaotuse osas kidakeelne, sätestades, et maksusumma vaidlustamise korral lasub maksumaksjal kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti (MKS § 150). Sellest reeglist on erand, mille kohaselt lasub maksuhalduril tõendamiskoormus tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur.

Varasemas Eesti maksuõiguses lasus tõendamiskoormus maksuhalduril: „Üldiseks ning rajavaks põhimõtteks maksundusõiguses on – nagu seda ka meie Riigikohtu Administratiivosakonna praksis tunnustab -, et maksuasutis peab ise hoolitsema küllaldaste tõendite eest oma väidete kinnituseks.

See tõendamisreegel ei vasta maksumenetluse olemusele - maksumenetluses on uurimispõhimõte. Tõendite kogumise võimalikkuse korral on maksuhaldur ise kohustatud asjaolud välja selgitama. Uurivas menetluses ei või otsustaja lugeda asjaolu tõendamatuks ainult seetõttu, et asjaosalised pole selle kohta tõendeid esitanud.

Riigikohtu praktika maksuasjades viitab uurimispõhimõtte ülimuslikkusele tõendamiskoormuse regulatsiooni suhtes ning eitab maksuhalduri seisukohtade õigsuse eeldust tõendamiskoormuse jaotuse normi alusel. Erinevus maksukorralduse seaduse, uurimisprintsiibi ja Riigikohtu praktika vahel tähendab arusaamatuste tekkimist seaduse rakendamisel.

MKS § 150 lg 1 kohaldatavus võiks piirduda vaide- ja kohtumenetlusega ja see ei peaks rakenduma eelnevas maksumenetluses. Nii jääks vähemaks olukordi, kus puudulike tõendite alusel tehakse maksuotsus põhimõttel - las maksumaksja vaidleb vastu.

Maksumenetluses tuleb järgida igale haldusmenetlusele omaseid printsiipe:

• proportsionaalsus – maksuhalduri valitud vahendid peavad olema eesmärgile vastavad ja minimaalselt koormavad• uurimispõhimõte – haldusmenetluses peab menetleja välja selgitama kõik otsuse tegemiseks olulised asjaolud• kaalutlusõigus – menetleja otsustusvabadus on seadusega piiratud. Menetleja ei peaks lähtuma eeldusest, et menetlusalune isik on õigusrikkuja. Inkvisitsiooniline menetlus põhjustab sellist suhtumist• ärakuulamine – puudutatud isikule peab tagama võimaluse enda seisukoha väljendamiseks• eesmärgipärasus ja vormivabadus – konkreetne menetlus peab piirduma vaid menetluse eesmärgi saavutamiseks vajalike toimingutega. Nii ei või maksumenetluses minna otsima tõendusmaterjali näiteks riigihankemenetluse nõuete rikkumise tõendamiseks.• võrdne kohtlemine - õiguse ühetaoline kohaldamine• usaldusprintsiip – menetleja otsused ja dokumendid on siduvad, neid ei või muuta• avalikkus – haldusmenetlus on avalik. Samas maksumenetlus, väärteomenetlus ja kriminaalmenetlus ei ole tavapärased haldusmenetlused. Väga kritiseeritav on praktika kasutada kogutud menetlusteavet selleks, et toita meediat huvitava teabega ja mõjutada menetlusaluseid isikuid nii menetlusväliste abinõudega.• õigus keelduda ütluste andmisest.

Autor: Juuli Laanemets, Alar Urm