Head emadepäeva ehk kuidas vanemahüvitise maksmisel emal ja emal vahet tehakse

Jah, kuigi pealkiri viitaks justkui sellele, et kohe tuleb jutt, kuidas ühe lapse „hind“ on miinimumpalk ja teise oma pea 10 korda suurem, siis paraku mitte sellest ei taha ma kirjutada. See küsimus on poliitilisel tasandil otsustatud — vanemahüvise eesmärk on tagada vanemal enne lapse sünnitamist saadud sissetuleku saamine. Kuid paraku ei kehti see põhimõte kõikidele ühtemoodi, sest mõnikord võib vanemahüvitis sõltuda väga kummalistest asjaoludest ning kaks varem võrdset palka saanud noort ema võivad saada erineva suurusega hüvitist näiteks selle tõttu, et ühe ema tööandja maksis palga välja õigel ajal, teine aga hilines sellega.

Selle aasta märtsis tegi õiguskantsler sotsiaalministrile EML avalduse põhjal märgukirja vanemahüvitise seaduse (VHS) § 3 lõigete 7 ja 71 kohta, leides, et need sätted on vastuolus põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega.

Kehtiv vanemahüvitise maksmise kord

Ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus arvutatakse hüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust lähtuvalt. See tulu omakorda arvutatakse riikliku pensionikindlustuse registrisse kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (VHS § 3 lg 1). Seadus ei täpsusta, kas silmas peetakse makstud või arvestatud sotsiaalmaksu, kuid praktikas võetakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks tegelik (st deklareeritud või maksuotsusega määratud) sotsiaalmaksukohustus, mitte selle täitmine.[1]

Kogu vanemhüvitise maksmise eesmärk on tagada noorele emale varasema sissetuleku säilitamine. Seetõttu on esmapilgul ka igati mõistlik VHS § 3 lõikes 7 toodud piirang, mille kohaselt juhul, kui vanemahüvitise saaja saab samal ajal muud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (kui see tulu ületab kehtivat vanemahüvitise miinimummäära, mis 2011. aastal on 278,02 €), vähendatakse vastavalt selle kuu vanemahüvitist. Lühidalt käib jutt sellest, et kui värske ema suudab lapse kõrvalt hakata tööl käima, siis pole talle enam hüvitist ette nähtud. Kuid nagu me teame, on elu natuke keerulisem ning raha saamine ei pruugi sugugi tähendada, et inimene on sellel kuul tööd teinud. Näiteks võib palk laekuda hilinemisega, töötaja võib saada aastalõpupreemiat või majandustulemustest sõltuvat lisatasu, koondamishüvitist või muud varem välja teenitud tasu. Tegelikult kaotab hüvitise saaja sellistes olukordades topelt, sest hiljem saadud tasud jäid välja vanemahüvitise aluseks olnud keskmise sissetuleku arvutusest, lisaks võetakse saadud tasu veel konkreetse kuu hüvitisest maha.

Pärast seda, kui esimesed probleemid praktikas esile kerkisid, võtsid tublid ametnikud seaduse ette ja kirjutasid VHS § 3 lõikele 7 juurde lõike 71, mis nende inimeste arvates ilmselt pidi ammendavalt loetlema kõikvõimalikud elus ettetulevad eriolukorrad ja kõrvaldama ebaõigluse.

Kirja sai pandud nõnda. Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud hüvitise vähendamist ei rakendata järgmistel juhtudel:

1) esimesel hüvitise maksmise kalendrikuul eelmiste kalendrikuude eest saadud tulu osas;2) pärast hüvitisele õiguse lõppemist saadud tulu osas, kui hüvitise maksmise kalendrikuul on tulu saadud perioodi eest, mis järgneb hüvitisele õiguse lõppemisele;3) töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise osas, kui see makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul;4) enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist saamata jäänud tulu osas, mis makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül.

Paraku selgus üsna pea, et see nimekiri on kaugel täiuslikkusest. Kuna üks hammasrataste vahele jäänu juhtus olema EML liige, siis alustasime sellel teemal kirjavahetust alguses Sotsiaalministeeriumiga ning hiljem juba õiguskantsleriga. Tutvustame seda kaasust nüüd lähemalt.

Õiguskantsleri arvamusest

Õiguskantslerile esitatud avalduses palusime hinnata, kas VHS § 3 lg 71 on kooskõlas põhiseadusega. Avalduses tuginesime asjaolule, et kui tööandja on maksejõuetu ja koondatud töötajale välja maksmata jäänud hüvitise hüvitab töötuskindlustuse seaduse § 20 lg 1 punkti 3 alusel töötukassa, siis vanemahüvitist ei vähendata, aga kui tööandja ei ole maksejõuetu ning käitub õiguskuulekalt, makstes koondamishüvitise välja õigel ajal, toob see töötajale kaasa määratud vanemahüvitise vähendamise. Sellist olukorda ei saa aga pidada mõistlikuks.

Sotsiaalministeerium põhjendas isikute erinevat kohtlemist sellega, et isikud ei ole võrreldavas olukorras — tööandja maksejõuetuse puhul hüvitatakse töötaja töötasu, puhkusetasu ja hüvitise nõuded piiratud ulatuses ning alles pärast pankroti väljakuulutamist. Muudel koondamise juhtudel sellist piirangut aga ei ole ja tasu makstakse välja õigeaegselt. Seda on küll tore teada, aga tahaks küsida nagu ühes filmis: „Mis sellel kõigel sakslastega pistmist on?“

Õiguskantsler rajas oma analüüsi[2] Riigikohtu varasematele seisukohtadele, mille kohaselt võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks on kõigepealt vaja leida võrreldavate isikute lähim üldine soomõiste ning seejärel kirjeldada väidetavat ebavõrdset kohtlemist.

Riigikohtu arvates on põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud ka õigusloome võrdsuse põhimõte, mis nõuab seda, et seadused kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Samal ajal ei ole võrdsuspõhiõigus piiramatu ning põhiseaduse §-ga 12 on vastuolus vaid selline ebavõrdne kohtlemine, milleks puudub põhiseaduslik õigustus. Ka Riigikohus on nentinud, et võrdsuspõhimõtte piiramine ei ole iseenesest veel selle põhimõtte rikkumine. Seadusloome võrdsuse põhimõtet on rikutud üksnes siis, kui ebavõrdset kohtlemist ei ole võimalik põhiseaduslikult õigustada.

Õiguskantsler jõudis järeldusele, et nimetatud isikute gruppide lähimaks üldiseks soomõisteks on isik, kellele makstakse koondamishüvitis välja vanemahüvitise saamise perioodil. Samuti võib mõlemat isikute gruppi ühendavaks asjaoluks lugeda seda, et hüvitist saaval isikul ei ole kummalgi juhul võimalik mõjutada või ette näha hüvitise väljamaksmise aega või muid hüvitise maksmisega seonduvaid asjaolusid, sest ei tööandja maksejõuetus ega isiku koondamise otsustamine ei sõltu mingil viisil töötaja tegevusest. Seega on isikud võrreldavatesse gruppidesse kuuluvad ning isikute erinev kohtlemine seisneb käesoleval juhul selles, et ühte gruppi kuuluvatele isikutele makstavat vanemahüvitist koondamishüvitise saamise korral vähendatakse, teise gruppi kuuluvate isikute hüvitist aga ei vähendata.

Analüüsinud erinevaid võimalikke põhjuseid isikute erineva kohtlemise õigustamiseks, jõudis õiguskantsler kokkuvõttes järeldusele, et isikugruppide erinev kohtlemine on osaliselt asjakohase ja mõistliku põhjusega põhjendamata ning seetõttu vastuolus põhiseadusega. Riigikohus on korduvalt (sh mitmel korral vanemahüvitise süsteemi puudutavalt) väljendanud seisukohta, et isikute erinevat kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete või tehnilist laadi põhjustega.[3]

Veel näiteid elust

Praktikast võib lisaks õiguskantslerile esitatud taotluses kirjeldatud juhtumile tuua veel teisigi sarnaseid näiteid. Nii näiteks on pandud ebavõrdsesse olukorda kõik need isikud, kellel on olnud tähtajaline tööleping, mis lõpeb vanemahüvitise ajal. Nimelt näeb töölepingu seaduse (TLS) § 80 ette, et tähtajaline tööleping lõpeb tähtaja saabumisel ning TLS § 84 lõikest 1 tulenevalt muutuvad kõik töölepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks. Sisuliselt tähendab see asjaolu, et tööandja on kohustatud välja maksma saamata jäänud töötasud ja välja teenitud puhkusetasu hüvitise. Kui see lepingu lõppemisest tulenev hüvitis ületab vanemahüvitise alammäära ehk miinimumpalka, toob see kehtiva seaduse kohaselt kaasa vanemahüvitise vähendamise.

Sisuliselt peaks ka see juhtum kuuluma VHS § 3 lõikes 71 toodud erandite alla, kuid kehtiv seadus sellist sätet ette ei näe. Leian, et on õiglane tuua eelkirjeldatud juhtumi osas paralleel VHS § 3 lg 71 punktiga 4, kus enne vanemahüvitise maksmist teenitu makstakse tööandja süül välja hiljem. Sisuliselt on mõlemal juhul tööandja see, kelle käitumise tulemusena laekub vanemahüvitise saaja kontole raha, ainsaks erinevukse on aga, et ühel juhul võtab riik osa antud rahast tagasi, teisel juhul aga mitte.

Jääb arusaamatuks, miks need emapalka saavad isikud, kellele tööandja on seadusest tulenevalt sunnitud tegema lõpparve väljamaksmise vanemahüvitise saamise ajal, on pandud halvemasse olukorda kui need, kelle leping pole tähtajaline. Ja sarnaseid näiteid võib tuua veelgi.

Kokkuvõtteks

2004. aastast kehtiv vanemahüvitise seadus on kindlasti teinud paljude emaks saanute elu kergemaks ja andnud võimaluse olla lastega pikemalt kodus, kuid seaduse loojad on toredasse regulatsiooni kahjuks jätnud ka suure hulga ebavõrdsust. Ilmselt on selle põhjuseks vähene kokkupuude igapäevaeluga. See võib tunduda imelik, aga praktika kinnitab, et paljudel juhtudel peab tulevane ema enne „uuele tööle“ siirdumist esmalt hoolega seadusi lugema ja kalendrit uurima, et mitte loodetud rahast ootamatult ilma jääda. Kes seda aga ikkagi õigel ajal ei teinud, sellel tuleks julgelt ette võtta kohtutee. Ehk nii hakkab ka Eestis võrdse kohtlemise põhimõte lõpuks lisaks paberile ka päriselus kehtima.

 Viited

[1] Vanemahüvitise arvestamise probleemidest pikemalt vt Martin Huberg. Probleeme maksuarvestusega seotud hüvitiste väljamaksmisel. – MaksuMaksja, 2010, 10, lk 25-32.

[2] Õiguskantsleri 01.03.2011 märgukiri sotsiaalministrile vanemahüvitise seaduse § 3 lg 7 ja § 3 lg 71 kohta (nr 6-1/101296/1100571). Avaldatud Õiguskantsleri Kantselei veebilehel www.oiguskantsler.ee , rubriik „Normikontrolli menetlused“, märgukirjad täidesaatvale võimule, 2011.

[3] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 20.03.2006 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-33-05.

Artikkel ilmus EML ajakirjas MaksuMaksja.

Autor: Lemmi Kann, Gaily Kuusik