Advokaat: “kohalik” paadimaks tervele Eestile – õiguslik nonsenss

Heaks näiteks selle reegli kehtivuse kohta on 90ndate alguses levinud autorataste lukustamine Tallinnas, mis tunnistati põhiseadusevastaseks Riigikohtu 02.11.1994 otsusega. Üsna hästi sobib sellesse mudelisse ka karistusvõimu delegeerimine AS-ile Ühisteenused, mis tunnistati põhiseadusevastaseks Riigikohtu 16. mai 2008 otsusega. Teine proovikivi on selle reegli kaitseks esitatud argumentide adekvaatsus.

“Kohalik” paadimaks tervele Eestile, nagu see Tallinna versioonis välja näeb, põrub mõlemal katsel. kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Siit tuleneb üsna selgelt, et väikelaeva omanik ei ole kohustatud maksma maksu selle omavalitsuse eelarvesse, mille territooriumil sellele isikule kuuluv väikelaev ei asu.  Liisinguandja asukoht on tema juhtorgani asukoht, mis ei oma väikelaevaga ja selle maksustamisega mitte mingisugust maksuõiguslikku seost.

Paadimaksu maksmise kohustuse tekkimise sidumine väikelaeva omaniku (liisinguandja) asukohaga selle formaalses tähenduses on õiguslik nonsenss. Esiteks sätestab kohalike maksude seaduse § 9 lg 2 selgesõnaliselt, et maks tasutakse väikelaeva asukoha järgse

Teiseks, tänases kohtupraktikas ja maksuõigusteoorias lähtutakse majandusliku tõlgendamise reeglist ehk tsiviilõiguslikele tehingutele antakse maksuõiguslik hinnang nende tegeliku majandusliku sisu järgi. Paadimaks on majandusliku sisu järgi tarbimismaks, mis tähendab, et majandusliku sisu järgi on maksukohustuslane isik, kes tarbib väikelaeva kasutuseeliseid.

Tänapäeval finantseeritakse sõidukite ja väikelaevade ostu peamiselt müügilepinguga seotud krediidilepinguga, ent see on üksnes majandustehingu väline vorm. Igaühele on selge, et liisinguandja väikelaevast mingeid kasutuseeliseid ei saa, vaid tema huvi on üksnes finantseerimise kaudu teenida intressi. Kasutuseeliseid tarbib vastutav kasutaja ehk selline liiklusregistrisse kantud isik, kes kasutab väikelaeva kasutuslepingu või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel. Kasutaja ongi majanduslik omanik. Maksumenetluses ei ole keeruline tuvastada eseme tegelikku kasutajat. Majandusliku tõlgendamise reeglit kasutatakse juba ammu maksumaksja kahjuks, ent maksuhaldur on nimetatut samaväärselt kohustatud kasutama ka maksumaksja kasuks. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika. 

Kolmandaks, et kohalikud maksud on juba oma olemuselt lokaalsed, mis piirab kohaliku maksu elementide laiendavat tõlgendamist. Seadusandja ei ole soovinud luua olukorda, kus näiteks Haapsalus või Pärnus elav paadiomanik maksab paadimaksu Tallinnale. Tallinnal või mistahes muul kohalikul omavalitsusel puudub volitus reguleerida määrustega õigussuhteid, mis jäävad väljapoole Tallinna linna võimupiire.

Tallinna Transpordiameti jurist Talvo Rüütelmaa avaldas, et liisingufirmade maksustamine olevat riigi süü ning et väidetavalt vajavat muutmist “paadiseadus” (ÕL 05.05.2010). “Paadiseadust” ei ole olemas. Kehtib meresõiduohutuse seaduse alusel kehtestatud väikelaevade registreerimise nõudeid reguleeriv majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus, mis analoogselt liiklusseadusega lähtub vastutava kasutaja kategooriast.  Samuti kehtib maksukorralduse seadus, mille kohaselt tuleb maksuõigussuhetes lähtuda tegelikust majanduslikust olukorrast. Tallinna juristi sõnavõtust selgub, et paadimaksu kogumist sellisel kujul ei pea õigeks tegelikult mitte keegi, ent seda tehakse siiski. Seega kuritarvitab Tallinn oma õigusi. Kui maksuhaldur määrab maksu ebaõigesti, siis on selles süüdi maksuametnik, kes ei täitnud seadust.

Selleks, et paadimaksu õiglaselt ja proportsionaalselt koguda, ei ole vaja seaduseid muuta, vaid seadust tõlgendada ja täita. Tallinna paadimaksu kogumine üle vabariigi väljendab tegelikult Eesti ametnikele sümptomaatilist tahtmatust või oskamatust tegutseda nende seaduste piires, mis juba kehtivad. Sõltumata sellest, mis eluvaldkonnaga on tegemist, kurdab ametnikkond selle üle, et riigis puuduvad seadused, mis lubaks neil teha õigeid otsuseid või et seadused on puudulikud.

Kuigi mõnikord on selline kriitika õigustatud, on enamasti tõlgendamise teel võimalik teha õiglaseid otsuseid. JOKK otsused, mis põhinevad mõne üksiku sätte kontekstivälisel tõlgendamisel, ei ole tegelikult juriiliselt korrektsed. Juriidiliselt korrektne on selline otsus, mis on tehtud seaduse alusel ja on sellega tervikuna kooskõlas, proportsionaalne ning ratsionaalne.

Autor: Lemmi Kann, Paul Keres