Eesti tulumaksuseadus esmakordselt Euroopa Kohtus

13. märtsil 2010 avaldati Euroopa Liidu teatajas informatsioon Euroopa Komisjoni 22. jaanuari 2010. aasta hagi (Kohtuasi C-39/10, Euroopa Komisjon v Eesti Vabariik) kohta. Tegemist on teatud mõttes ajaloolise sündmusega, kuna see on esimene kohtuasi Euroopa Kohtus, kus on tõstatatud küsimus Eesti tulumaksuseaduse kooskõlast Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud isikute vaba liikumise põhimõttega. 

Kohtuasi on algatatud Soome Vabariigi residendiks oleva Eesti Vabariigi kodaniku kaebuse alusel seoses tema Eestist pärineva pensioni tulumaksuga maksustamisega. Nimelt kohtleb Eesti tulumaksuseadus mitteresidentidele makstud pensione koormavamalt võrrelduna residentidele makstavate pensionitega. Residendist pensionäride puhul kohaldatakse nii tavapärast maksuvaba piirmäära kui ka pensionäridele ettenähtud täiendavat maksuvaba piirmäära, samas kui mitteresidendist pensionäridele on tagatud vastav võimalus vaid juhul, kui nad saavad vähemalt 75% oma kalendriaasta tulust Eestist.

Vaidlusaluse juhtumi asjaolude kohaselt sai Soome resident poole oma pensionist Eestist ning poole Soomest. Kui ta oleks kogu oma sissetuleku saanud ainult ühest liikmesriigist (st. kas Soomest või Eestist), oleks tema pensionit maksustatud vähem või üldse mitte. Kõrgem maksukoormus tekkis tal tänu sellele, et Eesti ei võimalda tal tulumaksuvaba piirmäära rakendada. Euroopa Komisjon asus seisukohale, et maksuvabastuse keelamine mitteresidendile, samas kui sama maksuvabadust võimaldatakse residendile, kujutab endast mitteresidentide ja residentide erinevat kohtlemist, mis on ühtlasi vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud isikute vaba liikumise põhimõttega.

Olgugi, et selle kohtuasja kohta väga palju sisulist informatsiooni pole avaldatud, võib seal taga peituva loogika tuletada olemasoleva kohtupraktika baasilt. Nimelt tuleb Euroopa Kohtu senise praktika kohaselt objektiivselt sarnases olukorras olevaid residente ning mitteresidente kohelda võrdväärselt. Mitteresidentide erinevat kohtlemist võrreldes residentidega peetakse kaudseks diskrimineerimiseks (vt nt lahendid 152/73 Sotgiu, lg 11; C-175/88 Biehl, lg 13-14), mis on üldreeglina keelatud samamoodi otsesele diskrimineerimisele kodakondsuse alusel.

Kohtupraktika on viidanud sellele, et kui isik saab tulu allikariigist ja selle tulemuseks on olukord, et tal ei ole võimalik mahaarvamisi teha riigis, kus ta on resident, on selline mitteresident objektiivseid asjaolusid arvestades residentidega võrreldavas olukorras (nt. kohtulahend C-87/99 Zurstrassen, lg 21-23; C-196/03 Wallentin, lg 17; C-182/06 Lakebrink, lg 30-31) ning talle tuleks tagada ka residentidega sarnane kohtlemine.

Allikariik vabaneb oma kohustusest mitteresidente ning residente võrdselt kohelda kui ta suudab tõendada, et ebavõrdne kohtlemine lõpptulemusena välditakse reaalselt kas maksulepingu või välisriigi maksuseaduste rakendamise tulemusena (nt. C-391/97 Gschwind, vt C-379/05 Amurta, lg 77).

Antud juhtumi puhul on seetõttu suure tõenäosusega tegemist olukorraga, kus sedavõrd madala pensioni puhul Soomes antud tulu ei maksustatud, mistõttu Eesti seaduste alusel tekkinud ebavõrdne kohtlemine ei leidnud lahendust.

Hoolimata sellest, et Euroopa Komisjon algatas rikkumismenetlust juba 2008. aasta alguses ning 2009. aasta suvel avalikustatud tulumaksuseaduse muutmise eelnõus pakkus Rahandusministeerium välja ka omapoolsed lahendused ebavõrdse kohtlemise lõpetamiseks, ei ole eelnõud senini suudetud vastu võtta.

Informatsiooni hagi kohta leiab Euroopa Liidu Teatajast SIIN.

Varasemalt sama teema kohta võib lugeda veel SIIT.

Autor: Lemmi Kann, Erki Uustalu