Lepitusmenetlus – alternatiiv kulukale kohtumenetlusele

01.01.2010 jõustunud lepitusseadus loob täiendavad võimalused vaidluste kokkuleppel lahendamiseks, kus erapooletu isik toetab ja vahendab vaidluspoolte suhtlust, eesmärgiga aidata neil leida oma lahkarvamustele lahendused.

Lepitusmenetluse eesmärk, olemus ja kasutusala

Eesmärgiks on pakkuda kohtumenetlusele tõhusat ja kiiret alternatiivi. Lepitusmenetlus on hetkel vabatahtlik, kuid tulevikus võib see seaduses sätestatud juhtudel ka kohustuslikuks muutuda.

Menetluse olulisimaks eripäraks on see, et siduva lahendini saab jõuda üksnes poolte kokkuleppel. Vaidlevaid pooli leppimisele suunaval lepitajal puudub  poolte nõusolekuta pädevus langetada pooltele siduvaid otsuseid.

Teiste riikide praktika kohaselt on lepitusmenetlus kõige sagedamini kasutatav perekonnaasjades, kaubandusasjades, naabrusvaidlustes ning kestvuslepingutega seonduvates küsimustes juhul, kui pooled on huvitatud koostöösuhete jätkumisest ka tulevikus.

Lepitaja ja tema kohustused

Lepitaja peab olema sõltumatu ning lepitusosaliste suhtes erapooletu.

Lepitajateks võivad olla:

- füüsiline isik, kellele pooled on teinud ülesandeks olla lepitaja;- vandeadvokaat;- notar

Võrreldes teiste lepitajatega, on vandeadvokaadi ning notari vahendatud kokkuleppe kohtulikult täidetavaks tunnistamise menetlus oluliselt kiirem ning kohtu otsustusõigus kinnitamata jätmisel piiratud.

Konkreetse vaidluse lepitamine konkreetse lepitaja poolt sõltub kõigi asjaosaliste kokkuleppest, sh tasukokkuleppest. Lepitajakandidaadil on õigus otsustada, kas ta soovib lepitust läbi viia või mitte, seda ka juhul, kui kohus on suunanud isikud asja lahendamiseks lepitajat kasutama.

Lepitajal tekib vaikimiskohustus talle teatavaks saanud lepitusmenetluse asjaolude suhtes, samuti keeld esindada lepitusosalisi samas asjas mistahes muus menetluses.

Lepitajal on kohustus selgitada menetlust alustades menetluse olemust, õiguslikke tagajärgi ning lepitaja tasustamisega seonduvat.

Lepitustasu lepitakse poolte vahel kokku ning seadus täiendavalt tasuküsimust ei reguleeri.

Lepitusseadus näeb täiendava lepitajana ette ka riigi- või KOV lepitusorgani (nt autoriõiguse komisjon), kes erinevalt teistest lepitajatest langetavad siduvaid otsuseid ning kelle poolt läbiviidav menetlus sarnaneb pigem kohtumenetlusele.

Lepitusmenetluse käik

Menetlus algab, kui:

- pooled on jõudnud lepitusmenetluse kasutamises kokkuleppele ning lepitaja on alustanud lepitusmenetluse läbiviimist või- lepitaja teeb ühe poole taotlusel toiminguid, et selgitada välja teise poole valmisolek osaleda lepitusmenetluses

Menetlus loetakse lõppenuks, kui:

- Pooled jõuavad kokkuleppele;

- Lepitusosaline avaldab tahet lepitusmenetlus katkestada;- Lepitaja katkestab lepitusmenetluse, see on lubatud üksnes mõjuval põhjusel, ennekõike juhul, kui poolte lepitamine on vähetõenäoline

Kokkulepe

Lepitaja vormistab lepitusosaliste soovil kirjaliku kokkuleppe, mille lepitusosalised ja lepitaja allkirjastavad.

Täitedokumendi tähenduse omandab kokkulepe juhul, kui:

- Kohus tunnistab kõigi lepingupoolte nõusolekul kokkuleppe täidetavaks (siin on eelis vandeadvokaadi koostatud kokkuleppel, sest selle kinnitamine kohtu poolt on pigem formaalsus, erinevalt muude isikute esitatud kokkulepetest, mille osas kohus süüvib põhjalikumalt kokkuleppe sisusse);või- Notar tõestab kõigi lepingupoolte taotlusel kokkuleppe koos võlgniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele.

Tamme ja Otsmanni õigusblog

 

 

Autor: Lemmi Kann, Liina Uuemõis