Töövaidlus: kas pöörduda kohtusse või töövaidluskomisjoni?

Kuidas aga valida töövaidlusorganit, kuhu tuleks vastava nõudega pöörduda? Kas minna töövaidluskomisjoni või kohtusse?

Samaaegselt mõlemasse organisse pöördumine on keelatud. Alljärgnevalt on toodud välja mõningad erisused töövaidluskomisjoni ja kohtusse pöördumisel, aitamaks lugejat töövaidlusorgani valiku tegemisel.

Töövaidluskomisjoni peamiseks eeliseks kohtu ees on seni peetud vaidluse lahendamise kiirust. Seaduse järgi peab töövaidluskomisjon reeglina asja menetlusse võtmise otsustama kolme tööpäeva jooksul pärast avalduse esitamist ning seejärel peab avalduse sisuline läbivaatamine toimuma hiljemalt ühe kuu jooksul. Üldjuhul peetakse töövaidluskomisjonis vaid üks istung ning otsus tehakse samal päeval, mis tuleb pooltele teatavaks teha viie tööpäeva jooksul pärast istungi toimumist. Nende tähtaegade pikendamine saab kõne alla tulla üksnes erandjuhtudel.

Kohtumenetluses on menetlustähtajad seotud mõistliku aja terminiga, mistõttu kohtute suurest töökoormusest tingituna võib menetluse kestus olenevalt asjaoludest ulatuda mõnest kuust aastani või isegi pikema ajani. Seetõttu eelistatakse kiirema lahendi saamise huvides tihti töövaidluskomisjoni. Paraku on ka töövaidluskomisjonid viimasel ajal ummistatud lahendamist vajavatest asjadest, mistõttu näitab viimase aja praktika, et töövaidluskomisjonis võib asja menetlus aega võtta umbes kolm-neli kuud.

Üheks olulisemaks piiranguks töövaidluskomisjoni pöördumisel on rahaliste nõuete summaline ülempiir, mis on 150 000 krooni. Töövaidluskomisjon lahendab üksnes selliseid vaidlusi rahaliste nõuete üle, mis jäävad alla nimetatud summa. Juhul kui nõude suurus ületab seda summat, tuleks valida kohtumenetluse tee.

Kui pool on juba pöördunud töövaidluskomisjoni ning nõue menetluse kestel suureneb üle 150 000 krooni (nt on tegu saamata jäänud töötasu nõudega töölepingu ülesütlemise tühisuse korral), siis tuleb nõuet vähendada kuni 150 000 kroonini, kuna töövaidluskomisjon ei saa suuremat summat välja mõista.

Erinevalt kohtust, kus nõude rahuldamise korral kohustub üldjuhul kaotaja poolt kandma võitja poole menetluskulud (nt õigusabikulud), peab töövaidluskomisjonis kumbki pool ise oma menetluskulud kandma. Seetõttu peab enne töövaidlusorgani valimist hindama nõude rahuldamise perspektiivikust ehk n-ö võiduvõimalust ning alles seejärel saab teha otsuse konkreetse vaidlusorgani kasuks. Kui on kahtlus, et nõuet ei pruugita rahuldada, tuleb arvestada sellega, et kaotuse korral kohtumenetluses tuleb lisaks enda menetluskuludele kanda osaliselt või täielikult ka teise poole menetluskulud.

Seega võib olenevalt asjaoludest osutuda töövaidluskomisjoni pöördumine mõneti odavamaks, kui kohtusse pöördumine. Positiivne on see, et nii töövaidluskomisjonis kui ka kohtus töötasu maksmise või töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõudelt riigilõivu maksta ei tule.

Praktikas on eelistatud töövaidluskomisjoni ka siis, kui on tegu lihtsamat laadi vaidluse lahendamisega, ning kohut siis, kui asi võib kujuneda keerukaks õigusteoreetiliseks vaidluseks. Kuidas juhtumi keerukust hinnata sõltub alati konkreetsest asjaoludest, mistõttu on raske anda selle kindlakstegemiseks ühtseid juhiseid.

Töövaidluskomisjoni pöördumisel tuleb kindlasti arvestada ka võimalusega, et kummalgi poolel on komisjoni otsusega mittenõustumisel õigus pöörduda kohtusse, kus sel juhul hakatakse asja arutama algusest peale.

Seega ei pruugi töövaidluskomisjoni pöördumine aidata vältida kohtumenetluseks kuluvat aja- ja finantsressurssi.

 

 

Autor: Lemmi Kann, Kaia Läänemets