Riigikontroll: riik oli headel aegadel laisk

Aastatel 2000–2007 kasvas Eesti majandus keskmiselt kaheksa protsenti aastas, olles selle näitajaga Euroopa Liidu kolme kõige kiirema SKP kasvuga riigi hulgas. Investorite suurenenud usaldus Eesti vastu tõi riiki aastas kümneid miljardeid kroone välisraha, mis paigutati siinsetesse ettevõtetesse või laenati välja. Sisenõudluse kasv, väliskapitali sissevool ja Euroopa Liidu toetused suurendasid hüppeliselt ka riigikassasse laekuvaid tulusid, seisab riigikontrolli aastaaruandes.

Headel aegadel suurendati reserve, kuid seda oleks tulnud teha veelgi enam, leiab riigikontroll. Headel aegadel seisab riigivalitsejate ees valik, kas kulutada laekuv raha samal aastal ära või suunata see kehvemate aegade tarbeks reservi. Nii otsustati näiteks 2005. aastal moodustada pensionide maksmise reserv, kuhu aastatel 2005–2007 suunati lisaeelarvete ja eelmiste aastate jääkide arvel üle nelja miljardi krooni. Samas ei pandud kõiki oodatust paremini laekunud tulusid halvemateks aegadeks tallele: ajavahemikul 2005–2007 võeti vastu lisaeelarveid kokku kulumahuga 10 miljardit krooni (sh pensionireservi 2,4 mld kr).

Riigieelarveid kavandati küll ülejäägiga, kuid aastatel 2005–2007 kasvasid planeeritud kulud siiski keskmiselt pea 20% aastas. Majandus- ja finantskriisi alguseks oli oluline osa riigi reservidest kogunenud seetõttu, et tulu oli laekunud ka lisaeelarvete aluseks olnud prognoosidest paremini ja selle kulutamist ei jõutud seadustada. Ära ei jõutud kulutada ka kõike riigieelarvesse planeeritud raha.

 Riigieelarve seaduse kohaselt kantakse eelarveaasta tegelik tulude ülejääk stabiliseerimisreservi, kui riigikogu muu seadusega teisiti ei otsusta. Stabiliseerimisreserv on mõeldud kasutamiseks kriisi-situatsioonides ja sealt raha võtmine nõuab riigikogu otsust. 2006. ja 2007. aasta ülejäägid suunati kassareservi, et vajaduse korral saaks raha kiiremini kasutusele võtta. Eelarvesse ülelaekunud tulust aastatel 2006–2007 stabiliseerimisreservi ei suurendatud. See suurenes vaid sinna eelnevalt paigutatud raha intressitulu, Eesti Panga osalise kasumi ning ka maa erastamisest saadud tulu võrra.

Eelarvepoliitika on Eesti riigi peamisi instrumente majandusse sekkumisel ja arengu mõjutamisel. Eelarvekulude jõudsa kasvatamisega pani riik ettevõtjad olukorda, kus raha paisati turule nii siit kui ka sealtpoolt piiri ning tulemuseks oli kõrge inflatsioon, tootlikkusest suurem palgakasv ja motiveerimatus eksportida. Hüppeliselt kasvanud sisenõudlus ning seda veelgi turgutanud maksualandused ei kutsunud esile majanduse struktuuris muudatusi, mis on aastaid olnud riigi strateegiliste plaanide deklaratiivne eesmärk.

Nii seisis Eesti riik ülemaailmse finantskriisi alates silmitsi veel teisegi kriisiga – kinnisvara ehitamise ja müügi teel rikastumine ei olnud sundinud õppima tootma ega müüma palju seda, mida ka teised riigid meilt osta tahaksid. Seega ei soosinud riik oma tegevusega piisavalt seda, et õpitaks midagi ise tootma ja turustama.