Turundusnippide (kliendisoodustuste) arvestus

Kui tarbija seisukohast on sellised soodustused pelgalt meeldivad pakkumised ning tema ainuke mure on arvukate kliendikaartide optimaalne mahutamine raha- või käekotti, siis peaks soodustuse pakkuja seisukohalt tekkima mitmeid küsimusi:

milline soodustus on tarbijale ahvatlev ja mugav,

kas pakutav soodustus on jätkuvalt konkurentsivõimeline,

kas soodustuste tingimustes säilitatakse ettevõtte rentaablus,

millised on tarbijate võimalused ettevõtet petta ja kuidas seda riski maandada,

kuidas pakutavate soodustuste üle arvestust pidada, jne.  

Arvestades käesoleva ajakirja ampluaad, on siinkohal pigem sobiv keskenduda soodustuste raamatupidamislikule arvestusele. Seda eelkõige soodustuste pikemaajalise väljateenimise aspektist: kui kliendid ostavad kaupu või teenuseid, lubavad müüjad (ettevõtted) neile teatud preemiaid; kliendid kasutavad neid preemiaid hiljem muude kaupade või teenuste ostmiseks kas tasuta või allahindlusega. Näidetena võiks tuua lennuliini või hotelliketi kasutamise boonusskeemid või krediitkaardi kasutamise soodustused. 

Kuna Eesti hea tava nimetatud tehinguliiki detailselt ei käsitle, tuleb appi Rahvusvaheline Finantsaruandluse Tõlgenduste Komitee (IFRIC) juunis 2007 välja antud uue tõlgendusega nr 13 pealkirjaga „Klientide lojaalsuse plaanid“ (Customer Loyalty Programmes). IFRIC 13 rakendatakse 1. juulil 2008 või hiljem algavatele majandusaastatele, kuid varasem kasutuselevõtt on samuti lubatud. Nimetatud tõlgendus on kehtiva standardi (IAS 18) täpsustus ja selgitus.  

Tõlgendus IFRIC 13 nõuab, et ostusoodustusi pakkuv ettevõte arvestaks müügitehinguid kui mitme tulukomponendiga tehinguid ning jaotaks saadud/saadava õiglase tasu ostusoodustuse ja muude tuluelementide vahel. See tähendab, et müügitehingu koguväärtus tuleb jaotada komponentideks nõnda, et igale tehinguelemendile vastaks tehinguväärtuse sobiv proportsioon. Tehingute osas, mis langevad IFRIC 13 rakendusalasse, on keelatud müügitulu kajastamine laekunud/laekuvas täissummas. 

IFRIC 13 hõlmab selliste ettevõtete raamatupidamisarvestust, mis pakuvad oma klientidele ostusoodustusi ja mille ostusoodustused vastavad järgmisele kriteeriumitele:

tehing on müügitehing, mis vastab standardi IAS 18 „Müügitulu“ sätetele (kaupade ja teenuste müük) ja

ettevõtte klientidel on õigus nõuda kaupade tarnimist või teenuste osutamist tasuta või tavapärasest soodsamatel tingimustel (allahindlusega).  

Teatud osa kauba või teenuse müügihinnast tuleb eraldada ostusoodustuseks ja kajastada bilansis kui edasilükkunud tulu (või ettemakstud tulevaste perioodide tulu; passiva), kuni ettevõte on kliendi ees oma vastava kohustuse täitnud (soodustused andnud). Edasilükkunud tulu tuleb mõõta ostusoodustuse õiglases väärtuses. Ostusoodustuse õiglast väärtust mõõdetakse summas, mille eest seda oleks võimalik võõrandada. 

Sellised müügitehingud peavad vastama järgmistele kriteeriumitele:

müügitehingust tulenev ostusoodustus on selgelt määratletav ning kujutab endast kliendile tehingu käigus antud õigusi/lubadusi;

soodustust ei anta kliendile samaaegselt kauba või teenuse üleandmisega ning seetõttu on vaja müügitulu jagada komponentideks ning komponendid kirjendada kasumiaruandes eraldi, selleks et adekvaatselt näidata tehingu tegelikku sisu;

antav soodustus on eristatav muudest turustuskuludest, kuna vastav õigus antakse kliendile konkreetse müügitehingu käigus, turustuskulud seevastu on üldised müügitegevusega seotud väljaminekud. 

Kui ettevõte rahuldab võimaldatud ostusoodustuse ise, kajastab ta tulu hetkel, mil see on kliendile üle antud ning vastav kohustus rahuldatud. Kajastatav müügitulu on kasutatud soodustuste proportsionaalne osa (brutosumma) võimaldatud kehtivate (aegumata) soodustuste kogusummast.  

Kui antud ostusoodustuse rahuldab kolmas isik (muu ettevõte), peab ettevõte hindama, kas ta tegutseb müügitehingu teostamisel kauba müüjana / teenuse osutajana või nimetatud kolmanda isiku tehingute vahendajana. Kolmanda isiku tehingute vahendamisel peab ettevõte:

kajastama tulu summas/netosummas, mis on võrdne kliendile lubatud ostusoodustuse ja kolmandale isikule ostusoodustuse võimaldamise eest makstava summa vahega, ja

kajastama kirjeldatud netotulu hetkel, mil see kolmas isik peab kliendi nõudel rahuldama ostusoodustusega seotud kohustuse ja mil tal on õigus ettevõttelt see (või osa sellest) sisse nõuda. 

IFRIC 13 nõuab ostusoodustuste mõõtmist nende õiglases väärtuses ehk summas, mille eest neid oleks võimalik võõrandada. Kui õiglane väärtus ei ole selgelt ja otseselt määratletav, tuleb õiglane väärtus määrata juhtkonna hinnangu alusel. See hinnang peab väljendama ülejäänud klientidele pakutavate ostusoodustuste õiglast väärtust ning nende realiseerumise tõenäolisust. Kui kliendid saavad valida mitme boonusskeemi vahel, määratakse ostusoodustuste õiglane väärtus erinevate skeemide õiglaste väärtuste ning nende proportsionaalse esinemise tõenäolisuse kaalutud keskmisena. 

Eelkirjeldatu valguses peaks iga ettevõtte raamatupidamispersonal hoidma silmad lahti ja meeled avatud, et adekvaatselt reageerida ettevõttes rakendatavale turustusstrateegiale – mitmetel juhtudel vajab korrektne raamatupidamisarvestus ohtralt eeltööd nii baasandmete kogumise kui töötlemise näol.

Autor: Monika Peetson