Töötaja palgast kinnipidamise ulatus vähenes

Aasta alguses jõustunud tsiviilkohtupidamise seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendusseadusega muudeti palgaseaduse (PalS) N 36 "Kinnipidamised palgast". PalS näeb ette tööandja kasuks palgast kinnipidamisi: tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest, tähtajaks tagastamata avanss, arvutusvea tõttu liigselt makstud summad, tööandjale tekitatud kahjusummad.

Seetõttu on tööandja jaoks oluline seaduse N 36 3. lõike muudatus, mis sätestab palgast sissenõude ulatuse. Enne muudatust nägi säte ette, et kõigi palgale pööratud nõuete alusel kinnipidamise korral peab töötajale maksmiseks jääma vähemalt summa, mis vastab 80%-le riigi poolt kehtestatud palga alammäärast. Muudatuse kohaselt kinnipidamise sellist piirangut enam ei ole.

Palgale sissenõude pööramise ulatuse määramisel tuleb lähtuda TäMSis sätestatust. Kuigi PalS ei viita TäMSi vastavale sättele, on palgast kinnipidamise piirangu määramisel kohaldatav TäMSi N 132, mis sätestab sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata. Paragrahvi lõike 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Töötaja peab pärast palgast kinnipidamisi jääma kuupalgana vähemalt 3000 krooni või tunnipalgana vähemalt 17 krooni 80 senti.

Kui töötaja palk on kinnipidamisele mittekuuluvast osast suurem, näeb TäMSi N 132 lõige 3 ette, et seda osa ületavast sissetuleku osast võib kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida 2/3, seda ületavast sissetulekust aga kogu sissetuleku tingimusel, et arestitav summa ei ületa 2/3 kogu sissetulekust.

Palgast kinnipidamisel võivad segadust tekitada PalSi ja TäMSi erinevad mõisted. PalS sätestab "palgast kinnipidamised", TäMS aga "sissetuleku", "sissenõude pööramine" ja "arestimise".

Tööandja teeb kinnipidamisi palgast, mistõttu tuleks TäMSis sätestatud "sissetuleku" all mõista "palka", "sissenõude pööramise" all "palgale pööratud nõuet" ja "arestimise" all "kinnipidamist". Tööandja ei tea ega peagi teadma, kas ja millised võivad olla töötaja muud sissetulekud peale palga, mistõttu omab kinnipidamisel tähtsust üksnes palk.