IAS38 Immateriaalne vara

Käesoleva standardiga asendatakse:

a) standardi IAS 4"Amortisatsiooni arvestus" need osad, mis käsitlevad immateriaalsevara amortiseerimist; ja ja

b) standard IAS 9 "Teadus- jaarendusväljaminekud".

Oktoobris 1998 avaldas IASCdokumendi “Standardite IAS 38 "Immateriaalne vara" ja IAS 22(muudetud 1998) järelduste alused”. Selle eksemplarid on saadaval IASCkirjastusosakonnas.

1998. aastal muudeti seosesstandardi IAS 39 "Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine"vastuvõtmisega standardi IAS 38 paragrahvi 2(f) ja asendati viide standardileIAS 25 "Investeeringute arvestamine" viitega standardile IAS 39.Samuti kustutati joonealune märkus nr 1.

Standardiga IAS 38 seonduvadjärgmised SIC tõlgendused:

– SIC-6: "Kulutused olemasolevatarkvara muutmiseks",

– SIC-32: "Immateriaalne vara –kulutused veebileheküljele".

SISSEJUHATUS

1. IAS 38 käsitleb selliseimmateriaalse vara arvestust ja avalikustamist, mida muudes rahvusvahelistesraamatupidamisstandardites eraldi ei käsitleta. Standardit IAS 38 ei rakendatafinantsvara, kaevandamisõiguste ja selliste kulutuste arvestuse suhtes, mistehakse seoses mineraalide, nafta, maagaasi ja sarnaste mittetaastuvatemaavarade uurimise, arendamise või kaevandamisega, ega kindlustusseltsidelkindlustusvõtjatega sõlmitud lepingutest tekkiva immateriaalse vara suhtes. IAS38 kehtib muu hulgas reklaami-, koolitus-, käivitus- ning teadus- jaarendusväljaminekute suhtes.

2. Immateriaalne vara on määratletavmitterahaline vara, millel puudub materiaalne vorm ning mida kasutataksetoodete või teenuste valmistamiseks või tarnimiseks, teistele isikutelerentimiseks või haldusotstarbel. Vara on vahend:

a) mille üle ettevõttel on eelnenudsündmuste tulemusena kontroll; ja

b) millest oodatakse ettevõtteletulevast majanduslikku kasu.

3. IAS 38 kohaselt peab ettevõteimmateriaalset vara kajastama (soetusmaksumuses) siis ja üksnes siis, kui :

a) on tõenäoline, et ettevõtteltekib selle vara kasutamisest tulevane majanduslik kasu; ja

b) selle vara soetusmaksumust onvõimalik usaldusväärselt mõõta.

See nõue kehtib nii immateriaalsevara soetamise puhul kolmandatelt osapooltelt kui ka vara loomise puhulettevõttesiseselt. IAS 38 sisaldab ettevõttesiseselt loodud varade kajastamiselisatingimusi.

4. IAS 38 kohaselt ei kajastatavarana sisemiselt loodud firmaväärtust, marginimesid, tunnusmärke, väljaannetepealkirju, klientide nimekirju ja muid sisult samalaadseid objekte.

5. IAS 38 nõuab, et kuiimmateriaalne objekt ei vasta immateriaalse vara mõistele ega kajastamisekriteeriumidele, siis kajastatakse sellega seotud kulutus tekkimise hetkelkuluna. Kui aga selline objekt omandatakse äriühenduse käigus, kus tegemist onomandamisega, siis moodustab nimetatud objekti maksumus (mis kuulub omandatudosaluse soetusmaksumusse) osa omandamise kuupäeval (negatiivse) firmaväärtusegaseostatud summast.

6. IAS 38 kohaselt kajastatakse kõikuurimistegevuse väljaminekud tekkimise hetkel kuluna. Muud kulutused, milletulemusena ei teki finantsaruannetes kajastatavat immateriaalset vara, onnäiteks järgmised:

a) äri või ettevõtlusealustamiskulutused (käivituskulud);

b) koolituskulutused;

c) reklaami- ja/võimüügitoetuskulutused; ning

d) kulutused ettevõtte või selle osaümberpaigutamiseks või reorganiseerimiseks.

Nende tegevustega seotud kulutusedkajastatakse tekkimise hetkel kuluna.

7. IAS 38 kohaselt kajastataksehilisemad kulutused, mis tekivad peale immateriaalse vara ostmist võivalmimist, tekkimise hetkel kuluna, välja arvatud juhul, kui:

a) on tõenäoline, et see kulutusvõimaldab varast saada tulevast majanduslikku kasu, mis ületab selle algselthinnatud tootlikkuse taseme; ja

b) seda kulutust on võimalikusaldusväärselt mõõta ja konkreetse varaga seostada.

Kui hilisemad kulutused vastavadnendele kriteeriumidele, lisatakse need immateriaalse vara soetusmaksumusele.

8. Kui aruandev ettevõte kajastaseelmistes raamatupidamise aastaaruannetes või vahearuannetes immateriaalseobjekti kulutused esialgselt kuluna, siis keelab IAS 38 ettevõttel neidkulutusi hiljem kajastada immateriaalse vara soetusmaksumuse osana.

9. IAS 38 kohaselt tuleb pealeesmast arvelevõtmist immateriaalse vara mõõtmiseks kasutada üht kahestjärgmisest käsitlusest:

a) põhikäsitlus: soetusmaksumusmiinus kogu akumuleeritud amortisatsioon ja akumuleeritud kahjum väärtuselangusest; või

b) lubatud alternatiivkäsitlus:ümberhinnatud summa miinus kogu hilisem akumuleeritud amortisatsioon jaakumuleeritud kahjum väärtuse langusest. Ümberhinnatud summa peab olema varaõiglane väärtus. See käsitlus on aga lubatud siis ja ainult siis, kui õiglastväärtust on võimalik määrata viitega konkreetse immateriaalse vara aktiivseleturule. Kui ettevõte otsustab selle käsitluse kasuks, siis on IAS 38 kohaseltka nõutav, et neid ümberhindamisi teostataks piisavalt korrapäraselt, etimmateriaalse vara bilansiline maksumus ei erineks oluliselt väärtusest, midaoleks võimalik bilansipäeval määrata õiglase väärtuse alusel. IAS 38 kehtestabka immateriaalse vara ümberhindamise korra ja selle, kas ümberhindluse tulem(suurenemine või vähenemine) kajastatakse kasumiaruandes või otse omakapitalis.

10. IAS 38 kohaselt tulebimmateriaalset vara amortiseerida süstemaatiliselt parima hinnangu kohasekasuliku eluea jooksul. Eksisteerib vaidlustatav eeldus, mille kohaseltimmateriaalse vara kasulik eluiga ei ületa 20 aastat alates kuupäevast, milvara on kasutusvalmis. IAS 38 ei luba ettevõttel määrata immateriaalsele varalelõpmatut kasulikku eluiga. Amortisatsiooniarvestust tuleb alustada hetkest, kuivara on kasutusvalmis.

11. Harvadel juhtudel võib ollaveenvaid tõendeid selle kohta, et immateriaalse vara kasulik eluiga onkonkreetne periood, mis on pikem kui 20 aastat. Sellistel juhtudel nõuab IAS38, et ettevõte:

a) amortiseerib immateriaalset varaselle kasuliku eluea jooksul, mis on määratud parima hinnangu kohaselt;

b) hindab vähemalt korra aastasimmateriaalse vara kaetavat väärtust, et teha kindlaks võimalik kahjum väärtuselangusest; ja

c) avalikustab põhjendused, miksvaidlustatakse eeldus, et immateriaalse vara kasulik eluiga on kuni 20 aastat,ja avalikustab olulised tegurid, mille alusel immateriaalse vara kasulik eluigamäärati.

12. IAS 38 kohaselt peab kasutatavamortisatsioonimeetod peegeldama seda, kuidas ettevõte varast majanduslikkukasu. Kui saadava kasu jaotumist ajas ei ole võimalik usaldusväärselt määrata,tuleb kasutada lineaarset amortisatsioonimeetodit. Amortisatsioonisummakajastatakse kuluna, kui mõni muu IAS ei luba või ei nõua sellekapitaliseerimist mõne muu vara bilansilises maksumuses.

13. IAS 38 kohaselt on immateriaalsevara lõppväärtus null, välja arvatud juhul, kui:

a) mõnel kolmandal isikul on pealevara kasuliku eluea lõppemist kohustus see ära osta; või

b) seda tüüpi varal on aktiivne turgja on tõenäoline, et see turg eksisteerib ka vara kasuliku eluea lõppedes.

14. Immateriaalse vara väärtusevõimaliku langemise hindamiseks rakendab ettevõte standardit IAS 36"Varade väärtuse langus". Samuti nõuab IAS 38, et ettevõte hindaksvähemalt üks kord aastas sellise immateriaalse vara kaetavat väärtust, mis eiole veel kasutusvalmis.

15. IAS 38 kehtib arvestusperioodidekohta, mis algavad 1. juulil 1999 või pärast seda. Varasem rakendamine onsoovitatav.

16. IAS 38 esmakordsel rakendamiseltuleb üleminekusätteid rakendada tagasiulatuvalt juhul, kui:

a) on vaja elimineerida vara, misenam ei vasta standardis IAS 38 sätestatud kajastamise kriteeriumidele; või

b) immateriaalse vara eelnevmõõtmine ei vasta standardis IAS 38 kehtestatud põhimõtetele (näiteks kuiimmateriaalset vara ei ole amortiseeritud või kui see on ümber hinnatud, kuidmitte kasutades aktiivse turu hindu).

Mõnikord võib kajastamise jaamortiseerimise nõuete edasiulatuv rakendamine olla nõutav (näiteks keelab IAS38 kajastada eelnevalt kajastamata sisemiselt loodud immateriaalset vara) võilubatud (näiteks soovitab IAS 38 kajastada immateriaalset vara, mis onomandatud äriühenduses, kus tegemist oli omandamisega, ja mida eelnevalt eiolnud kajastatud).

SISUKORD

  <_o3a_p />Paragrahvid <_o3a_p />Eesmärk <_o3a_p />  <_o3a_p />Rakendusala <_o3a_p />1-6 <_o3a_p />Mõisted <_o3a_p />7-17 <_o3a_p />Immateriaalne vara <_o3a_p />8-17 <_o3a_p />Eristatavus <_o3a_p />10-12 <_o3a_p />Kontroll <_o3a_p />13-16 <_o3a_p />Tulevane majanduslik kasu <_o3a_p />17 <_o3a_p />Immateriaalse vara arvelevõtmine ja esmane mõõtmine <_o3a_p />18-55 <_o3a_p />Eraldi omandamine <_o3a_p />23-26 <_o3a_p />Omandamine äriühenduse raames <_o3a_p />27-32 <_o3a_p />Omandamine sihtfinantseerimise teel <_o3a_p />33 <_o3a_p />Varade vahetus <_o3a_p />34-35 <_o3a_p />Sisemiselt loodud firmaväärtus <_o3a_p />36-38 <_o3a_p />Sisemiselt loodud immateriaalne vara <_o3a_p />39-55 <_o3a_p />Teadusuuringute faas <_o3a_p />42-44 <_o3a_p />Arendustegevuse faas <_o3a_p />45-52 <_o3a_p />Sisemiselt loodud immateriaalse vara soetusmaksumus <_o3a_p />53-55 <_o3a_p />Kajastamine kuluna <_o3a_p />56-59 <_o3a_p />Varasemate perioodide kulud, mida ei saa kajastada varana <_o3a_p />59 <_o3a_p />Hilisemad kulutused <_o3a_p />60-62 <_o3a_p />Esmasele arvelevõtmisele järgnev mõõtmine <_o3a_p />63-78 <_o3a_p />Põhikäsitlus <_o3a_p />63 <_o3a_p />Lubatud alternatiivkäsitlus <_o3a_p />64-78 <_o3a_p />Amortisatsioon <_o3a_p />79-96 <_o3a_p />Amortisatsiooniperiood <_o3a_p />79-87 <_o3a_p />Amortisatsioonimeetod <_o3a_p />88-90 <_o3a_p />Lõppväärtus <_o3a_p />91-93 <_o3a_p />Amortisatsiooniperioodi ja -meetodi ülevaatamine <_o3a_p />94-96 <_o3a_p />Bilansilise maksumuse kaetavus – kahjum väärtuse langusest <_o3a_p />97-102 <_o3a_p />Kasutusest eemaldamine ja võõrandamine <_o3a_p />103-106 <_o3a_p />Avalikustatav informatsioon <_o3a_p />107-117 <_o3a_p />Üldsätted <_o3a_p />107-112 <_o3a_p />Lubatud alternatiivkäsitlusega hõlmatud immateriaalne vara <_o3a_p />113-114 <_o3a_p />Teadus- ja arendusväljaminekud <_o3a_p />115-116 <_o3a_p />Muu informatsioon <_o3a_p />117 <_o3a_p />Üleminekusätted <_o3a_p />118-121 <_o3a_p />Jõustumiskuupäev <_o3a_p />122-123 <_o3a_p />

 

Standardeid, mis on esitatudpoolpaksus kursiivkirjas, tuleb lugeda koos käesolevas standardis esitatudtaustmaterjali ja rakendusjuhiste ning “Rahvusvahelisteraamatupidamisstandardite eessõnaga”. Rahvusvahelised raamatupidamisstandardidei ole ette nähtud rakendamiseks ebaoluliste  objektide suhtes (vt eessõnaparagrahv 12).

Eesmärk

Käesoleva standardi eesmärk onkehtestada nende immateriaalsete varade raamatupidamiskäsitlus, mida muudrahvusvahelised raamatupidamisstandardid konkreetselt ei käsitle. Käesolevstandardi kohaselt peab ettevõte immateriaalset vara kajastatama siis ja ainultsiis, kui on täidetud teatud kriteeriumid. Standard kirjeldab ka immateriaalsevara bilansilise maksumuse mõõtmise viisi ja kehtestab teatud avalikustamisekriteeriumid immateriaalse vara puhul.

RAKENDUSALA

1. Käesolevat standardit peavad kõikettevõtted rakendama immateriaalse vara arvestamisel, välja arvatud:

a) sellise immateriaalse vara puhul,mille arvestamist reguleerib mõni muu rahvusvaheline raamatupidamisstandard;

b) standardis IAS 32"Finantsinstrumendid: avalikustamine ja esitamine" määratletudfinantsvara arvestamisel;

c) kaevandamisõiguste ja kulutustesuhtes, mis tehakse seoses mineraalide, nafta, maagaasi ja muude samalaadsetemittetaastuvate maavarade uurimise, arendamise või kaevandamisega; ja

d) kindlustusseltsidelkindlustusvõtjatega sõlmitud lepingutest tekkiva immateriaalse vara puhul.

2. Kui mõnda konkreetsetimmateriaalse vara liiki käsitleb mõni muu rahvusvahelineraamatupidamisstandard, siis rakendab ettevõte käesoleva standardi asemel sedastandardit. Näiteks ei rakendata käesolevat standardit järgmiste objektidesuhtes:

a) immateriaalne vara, mida ettevõtehoiab müügiks tavalise äritegevuse käigus (vt IAS 2 "Varud" ja IAS 11"Ehituslepingud");

b) edasilükkunud tulumaksu varad (vtIAS 12 "Tulumaks");

c) standardi IAS 17 rakendusalassekuuluvad rendid;

d) töövõtjate hüvitistest tulenevadvarad (vt IAS 19 "Hüvitised töövõtjatele");

e) äriühendusest tekkiv firmaväärtus(vt IAS 22 "äriühendused");ja

f) standardis IAS 32"Finantsinstrumendid: avalikustamine ja esitamine" määratletudfinantsinstrumendid. Teatavate finantsvarade kajastamist ja mõõtmist hõlmavad:IAS 27 "Konsolideeritud finantsaruanded ja tütarettevõtetesse tehtudinvesteeringute arvestus"; IAS 28 "Sidusettevõtetesse tehtudinvesteeringute arvestus"; IAS 31 "Finantsaruandlus ühisettevõtmistesosalemise kohta" ja IAS 39 "Finantsinstrumendid: kajastamine jamõõtmine".

3. Mõni immateriaalne vara võibesineda materiaalses vormis, näiteks laserplaadil (arvutitarkvara puhul),juriidilise dokumentatsioonina (litsentsid või patendid) või filmina. Et tehakindlaks, kas sellise vara käsitlemisel, mis sisaldab nii materiaalse kuiimmateriaalse vara elemente, tuleks rakendada standardit IAS 16"Materiaalne põhivara" või käsitada seda kui immateriaalset varakäesoleva standardi alusel, tuleb hinnata, kumb element on olulisem. Näitekstarkvara arvutile, mis juhib tööpinki, mida ei ole võimalik ilma selletarkvarata juhtida, on selle riistvara lahutamatu osa ja seda käsitataksemateriaalse põhivarana. Sama kehtib arvuti operatsioonisüsteemi kohta. Kuitarkvara ei ole seonduva riistvara lahutamatu osa, käsitatakse sedaimmateriaalse varana.

4. Käesolevat standarditrakendatakse muu hulgas reklaami-, koolitus- ja ettevõtte käivituskulutustening teadus- ja arendusväljaminekute suhtes. Teadus- ja arendusväljaminekud onsuunatud teadmiste arendamisele. Seega, kuigi sellise tegevuse tulemuseks võibolla materiaalse vormiga vara (näiteks prototüüp), on selle vara materiaalneelement tema immateriaalse komponendi (st temas sisalduvate teadmiste) kõrvalteisejärguline.

5. Kapitalirendi tingimustelsoetatud vara võib olla nii materiaalne kui immateriaalne. Pärast esmastarvelevõtmist käsitab rentnik kapitalirendi alusel soetatud immateriaalset varakäesoleva standardi alusel. Filmide, videosalvestuste, etenduste, käsikirjade,patentide ja autoriõiguste litsentsilepingutest tulenevad õigused arvataksevälja standardi IAS 17 reguleerimisalast ja need kuuluvad käesoleva standardireguleerimisalasse.

6. Rahvusvahelisteraamatupidamisstandardite rakendusalast võivad välja jääda sellised konkreetsedtegevused või tehingud, mis on nii spetsiifilised, et nendest tulenevaidraamatupidamisküsimusi tuleb käsitleda täiesti erinevalt. Sellised küsimused onnäiteks kulutused, mis tehakse seoses mineraalide, nafta, maagaasi ja muudesamalaadsete mittetaastuvate maavarade uurimise, arendamise või kaevandamisega,ning kindlustusseltside lepingud kindlustusvõtjatega. Seepärast ei rakendatakäesolevat standardit nende tegevustega seotud kulutuste suhtes. Samas agarakendatakse käesolevat standardit muu kaevandustööstuses või kindlustusseltsideskasutatava immateriaalse vara (nt arvutitarkvara) ja muude kulutuste (ntkäivituskulutuste) puhul.

Mõisted

7. Käesolevas standardis kasutataksejärgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

Immateriaalne vara on eristatavmitterahaline varaobjekt, millel puudub materiaalne vorm ning mida kasutataksetoodete või teenuste valmistamiseks või tarnimiseks, teistele isikutelerentimiseks või haldusotstarbel.

Vara on vahend:

a) mille üle ettevõttel on eelnenudsündmuste tulemusena kontroll; ja

b) millest oodatakse ettevõtteletulevast majanduslikku kasu.

Rahaline vara on olemasolev rahaning vara, mis saadakse kindlaksmääratud või kindlaksmääratavate rahasummadena.

Teadusuuringud seisnevadalgupärastes ja planeeritud uuringutes, mille eesmärgiks on omandada uusi teaduslikkevõi tehnilisi teadmisi ja arusaamisi.

Arendustegevus on teadusuuringutetulemuste või muude teadmiste rakendamine uute või oluliselt täiustatudmaterjalide, seadmete, toodete, protsesside, süsteemide või teenuste tootmisekavandamiseks enne kaubandusliku tootmise või kasutamise algust.

Amortisatsioon on immateriaalse varaamortiseeritava osa süstemaatiline jaotamine vara kasulikule elueale.

Amortiseeritav summa on varasoetusmaksumus või muu summa, millega soetusmaksumus on finantsaruannetes asendatud,millest on lahutatud vara lõppväärtus.

Kasulik eluiga on kas:

a) ajavahemik, mille jooksulettevõte eeldatavalt vara kasutab; või

b) toodangu- või muude sarnasteühikute arv, mida ettevõte eeldatavasti varast saab.

Soetusmaksumus on vara omandamise võiehitamise ajal vara eest makstud raha või raha ekvivalentide summa või antudmitterahalise tasu õiglane väärtus.

Lõppväärtus on netosumma, midaettevõte eeldatavasti saab vara eest selle kasuliku eluea lõppedes pärasteeldatavate müügikulude mahaarvamist.

Vara õiglane väärtus on summa, milleeest on teadlike, huvitatud ja mitteseotud poolte vahelises tehingus võimalikseda vara võõrandada.

Aktiivne turg on turg, kus ontäidetud kõik alljärgnevad tingimused:

a) turul kaubeldavad asjad onhomogeensed;

b) üldjuhul on igal ajal võimalikleida huvitatud ostjaid ja müüjaid; ja

c) hinnad on avalikud.

Kahjum väärtuse langusest on summa,mille võrra vara bilansiline maksumus ületab vara kaetava väärtuse.

Bilansiline maksumus on summa,milles vara on bilansis kajastatud, peale akumuleeritud amortisatsiooni ja varaväärtuse langusest põhjustatud akumuleeritud kahjumi mahaarvamist.

Immateriaalne vara

8. Ettevõtted teevad sageli kulutusivõi võtavad kohustisi seoses selliste immateriaalsete vahendite omandamise,arendamise, hoolduse või kvaliteedi parandamisega nagu teaduslikud võitehnilised teadmised, uute protsesside või süsteemide projekteerimine jajuurutamine, litsentsid, intellektuaalomand, turukogemus ja kaubamärgid (k.amarginimed ja väljaannete pealkirjad). Neisse üldistesse jaotistesse kuuluvadnäiteks arvutitarkvara, patendid, autoriõigused, kinofilmid, klientidenimekirjad, hüpoteegi teenindamise õigused, kalastamisload, impordikvoodid,frantsiisid, kliendisuhted või suhted tarnijatega, püsikliendid, turuosa jaturundusõigused.

9. Mitte kõik paragrahvis 8 esitatudobjektid iseenesest ei vasta immateriaalse vara mõistele tulenevalteristatavuse, kontrolli ja tulevase majandusliku kasu olemasolust võipuudumisest. Kui käesolevas standardiga reguleeritav objekt ei vastaimmateriaalse vara mõistele, kajastatakse selle soetamise või sisemiseloomisega seotud väljaminekud tekkimise hetkel kuluna. Kui aga objektomandatakse omandamisena liigitatava äriühenduse käigus, moodustab sellineobjekt osa omandamise kuupäeval kajastatavast firmaväärtusest (vt paragrahv56).

Eristatavus

10. Immateriaalse vara määratlusekohaselt peab immateriaalne vara olema eristatav, et seda oleks võimalikselgelt firmaväärtusest eristada. Omandamisena liigitatavas äriühenduses tekkivfirmaväärtus on tasu, mida omandav ettevõte maksab eeldatava tulevasemajandusliku kasu eest. Tulevane majanduslik kasu võib tekkida omandatuderistatavate varade sünergiast või varadest, mida ei ole võimalikfinantsaruannetes eraldi kajastada, kuid mille eest omandaja on valmisomandamisel tasu maksma.

11. Immateriaalset vara saabfirmaväärtusest selgelt eristada, kui see vara on  eraldatav. Vara oneraldatav, kui ettevõte võib selle varaga seostatavat konkreetset tulevastmajanduslikku kasu rendile anda, müüa, vahetada või jagada ilma, et ta peaksloobuma teiste samas tulutoovas tegevuses kasutavate varadega seotud tulevasestmajanduslikust kasust.

12. Eraldatavus ei pruugiilmtingimata olla eristatavuse tingimuseks, kuna ettevõte võib vara eristadamõnel muul viisil. Näiteks kui immateriaalne vara omandatakse koos muudevaradega, võib tehing hõlmata ka selliste juriidiliste õiguste üleminekut, misvõimaldavad ettevõttel seda immateriaalset vara eristada. Kui tahetakse luuajuriidilisi õigusi ettevõttesisese projekti käigus, võib nende õiguste iseloomsamuti aidata ettevõttel sisemiselt loodud immateriaalset vara eristada. Varaon eristatav ka siis, kui ettevõte suudab eristada varast tuleneva tulevasemajandusliku kasu, isegi kui vara teenib tulevast majanduslikku kasu ainultkoos teiste varadega.

Kontroll

13. Ettevõte omab vara üle kontrollisiis, kui ettevõte võib kontrollida sellest vahendist saadavat tulevastmajanduslikku kasu ja ta võib ka piirata teiste ligipääsu nimetatud kasule.Ettevõtte võime kontrollida immateriaalse varaga seotud tulevast majanduslikkukasu tuleneb üldjuhul juriidilistest õigustest, mida on võimalik kohtuskaitsta. Juriidiliste õiguste puudumisel on kontrolli olemasolu tõestaminekeerulisem. Sellegipoolest ei ole õiguste kohtulik kaitstavus kontrollivajalikuks eeltingimuseks, kuna ettevõttel võib olla võimalus tulevastmajanduslikku kasu kontrollida muul viisil.

14. Tulevane majanduslik kasu võibtuleneda näiteks turu tundmisest või tehnilistest teadmistest. Ettevõttel onnimetatud kasu üle kontroll näiteks siis, kui teadmised on kaitstudjuriidiliste õigustega (nt. autoriõigused, kaubanduskokkuleppe piirang (kui seeon lubatud) või töötajatele kehtiv juriidiline konfidentsiaalsusnõue).

15. Ettevõttel võib olla võimekaspersonal ning ta võib eristada personali koolitusest tulenevaid lisaoskusi, mistoovad tulevast majanduslikku kasu. Ettevõte võib ka eeldada, et töötajadjätavad oma oskused ka tulevikus ettevõtte käsutusse. Sellegipoolest ei oleettevõtte kontroll personali oskustest ja koolitusest saadava tulevasemajandusliku kasu üle piisav selleks, et need objektid vastaksid immateriaalsevara mõistele. Samal põhjusel on ebatõenäoline, et mõni konkreetne juhtimis-või tehniline oskus vastaks immateriaalse vara määratlusele, välja arvatudjuhul, kui selle kasutamine ja sellest tulevase majandusliku kasu saamine onkaitstud juriidiliste õigustega ning see vastab ka määratluse teisteleaspektidele.

16. Ettevõttel võib ollakliendiportfell või kindel turuosa ja ettevõte võib eeldada, et tänukliendisuhete loomisele ja klientide lojaalsuse säilimisele jäävad nadjätkuvalt ettevõtte klientideks. Siiski ei oma ettevõte ilma kaitsvatejuriidiliste õiguste ja muude kontrollmeetoditeta üldjuhul piisavat kontrollikliendisuhetest ja lojaalsusest saadava tulevase majandusliku kasu üle, etkäsitada neid objekte (kliendiportfell, turuosa, kliendisuhted, klientidelojaalsus) immateriaalse vara määratlusele vastavatena.

Tulevane majanduslik kasu

17. Immateriaalsest varast saadavtulevane majanduslik kasu võib hõlmata toodete müümisest ja teenusteosutamisest, kulude kokkuhoiust või vara muul viisil kasutamisest saadavattulu. Näiteks võib intellektuaalomandi kasutamine tootmisprotsessis pigemalandada tulevasi tootmiskulusid kui suurendada tulevast müügitulu.

IMMATERIAALSE VARA ARVELEVÕTMINE JAESMANE MÕÕTMINE

18. Objekti arvelevõtmiseksimmateriaalse varana peab ettevõte tõestama, et see vara vastab:

a) immateriaalse vara mõistele (vtparagrahvid 7–17); ja

b) käesolevas standardis sätestatudkajastamiskriteeriumidele (vt paragrahvid 19–55).

19. Immateriaalne vara tuleb arvelevõtta siis ja ainult siis, kui:

a) on tõenäoline, et ettevõte saabselle varaga seotud tulevast majanduslikku kasu; ja

b) vara soetusmaksumust on võimalikusaldusväärselt mõõta.

20. Ettevõte hindab tulevasemajandusliku kasu tõenäosust põhjendatud ja tõestatavate eelduste alusel, misväljendavad juhtkonna parimat prognoosi vara kasuliku eluea kestel valitsevatemajandustingimuste kohta.

21. Ettevõte hindab vara kasutusegaseotud tulevase majandusliku kasu tõenäosuse taset arvelevõtmise hetkelolemasolevate tõendite alusel, andes suurema kaalu ettevõttevälisteletõenditele.

22. Immateriaalne vara kajastataksealgselt tema soetusmaksumuses.

Eraldi omandamine

23. Kui immateriaalne vara omandatakseeraldi tehinguga, on soetusmaksumust üldjuhul võimalik usaldusväärselt mõõta.See kehtib eelkõige juhul, kui tasutakse rahas või muus rahalises varas.

24. Immateriaalse varasoetusmaksumus on võrdne ostuhinnaga, mis sisaldab võimalikke imporditollimakse,ostmisel tasutavaid mittetagastatavaid makse ja kõiki vara otstarbekohasekskasutuseks ettevalmistamisega otseselt seotud väljaminekuid. Otseselt seotudväljaminekud on näiteks juriidiliste teenuste eest makstavad tasud. Kõikhinnasoodustused ja allahindlused arvatakse soetusmaksumusest maha.

25. Kui immateriaalse vara eesttasumine lükatakse edasi hilisemale ajale kui tavapärastel krediiditingimustel,on soetusmaksumus võrdne hinna rahalise ekvivalendiga; nimetatud summa jakogumaksete vahe kajastatakse krediidiperioodi intressikuluna juhul, kui sedaei kapitaliseerita vastavalt IAS 23 "Laenukasutuse kulutused" alusellubatud alternatiivkäsitlusele.

26. Kui immateriaalne varasoetatakse aruandva ettevõtte omakapitaliinstrumentide eest, on vara soetusmaksumuseksemiteeritud omakapitaliinstrumentide õiglane väärtus, mis on võrdne varaõiglase väärtusega.

Omandamine äriühenduse raames

27. Standardi IAS 22"Äriühendused" (muudetud1998)kohaselt põhineb immateriaalse vara soetusmaksumus juhul, kui see omandatakseäriühenduse käigus, vara omandamise kuupäeva õiglasel väärtusel.

28. Kas äriühenduses omandatudimmateriaalse vara soetusmaksumust (st õiglast väärtust) on võimalik eraldikajastamise jaoks piisava usaldusväärsusega mõõta, on hinnangu küsimus. Kõigeusaldusväärsema pildi õiglase väärtuse mõõtmiseks annavad noteeritud turuhinnad(vt ka paragrahv 67). Õiget turuhinda näitavad tavaliselt hetke pakkumishinnad.Kehtivate pakkumishindade puudumisel võib õiglast väärtust hinnata kõigehilisema sarnase tehingu hinna põhjal, juhul kui tehingukuupäeva ja varaõiglase väärtuse hindamise kuupäeva vahelisel ajal ei ole majanduslikudtingimused oluliselt muutunud.

29. Kui varatüübil ei ole aktiivsetturgu, peegeldab soetusmaksumus summat, mida ettevõte oleks omandamisekuupäeval teadlike ja mitteseotud poolte vahelises tehingus vara eest maksnudning mis tehakse kindlaks parimate olemasolevate andmete kohaselt. Selle summakindlaksmääramisel võtab ettevõte arvesse samalaadsete varadega teostatudhiljutiste tehingute tulemusi.

30. Teatud ettevõtted, mis tegelevadkorrapäraselt unikaalsete immateriaalsete varade ostmise ja müümisega, on väljaarendanud meetodid nende õiglase väärtuse kaudseks hindamiseks. Neid meetodeidvõib kasutada omandamisena liigitatavas äriühenduses omandatud immateriaalsevara esmaseks mõõtmiseks, kui nende eesmärgiks on hinnata käesolevas standardismääratletud õiglast väärtust ja kui need peegeldavad oma tööstusharus samalajal kasutatavaid tehinguid ja tavasid. Sellised meetodid on näiteks teatavatevara tasuvust (nt. äritulu, turuosa, äritegevuse kasum jne) mõjutavatelindikaatoritel põhinevate jooksvaid turutehinguid peegeldavate kordajatekasutamine või vara osas prognoositavate tulevaste netorahavoogudediskonteerimine.

31. Vastavalt käesolevalestandardile ning eristatavate varade ja kohustuste kajastamist käsitlevatelestandardi IAS 22 (muudetud 1998) nõuetele:

a) kajastab omandav ettevõteimmateriaalse vara, mis vastab paragrahvides 19 ja 20 esitatud kajastamisekriteeriumidele, isegi juhul, kui omandatava ettevõtte finantsaruannetes sedaimmateriaalset vara ei ole kajastatud; ja

b) ei kajastata eraldi immateriaalsevarana sellist äriühenduses omandatud vara, mille soetusmaksumust ei olevõimalik usaldusväärselt mõõta – see kajastatakse firmaväärtuse koosseisus (vtparagrahv 56).

32. IAS 22 (muudetud 1998) piirabarvelevõetava immateriaalse vara esmaselt arvele võetud soetusmaksumuse suurusesummaga, mis omandamise kuupäeval ei tekita või ei suurenda negatiivsetfirmaväärtust, välja arvatud siis, kui äriühenduses omandatud immateriaalsevara osas on olemas aktiivne turg.

Omandamine sihtfinantseerimise teel

33. Mõnikord omandatakseimmateriaalne vara tasuta või nominaalse tasu eest ehk sihtfinantseerimisega.See võib esineda juhul, kui valitsus annab või jaotab ettevõttele selliseidimmateriaalseid varasid nagu lennujaama maandumisõigused, raadio- või telejaamaopereerimise litsentsid, impordilitsentsid või -kvoodid või õigusedjuurdepääsuks muudele piiratud vahenditele. Vastavalt standardile IAS 20"Sihtfinantseerimise arvestamine ja valitsusepoolse abiavalikustamine" võib ettevõte nii immateriaalse vara kuisihtfinantseerimise võtta arvele õiglases väärtuses. Kui ettevõte otsustab varaõiglases väärtuses mitte arvele võtta, peab ta vara arvele võtmanominaalväärtuses (vastavalt standardiga IAS 20 lubatud teisele käsitlusele),millele lisanduvad kõik vara otstarbekohaseks kasutamiseks tehtavad otsesedväljaminekud.

Varade vahetus

34. Immateriaalse vara võib omandadavahetuse või osalise vahetuse teel mõne teist liiki immateriaalse või muu varavastu. Sellise objekti soetusmaksumust mõõdetakse saadud vara õiglasesväärtuses, mis on võrdne loovutatud vara õiglase väärtusega ning midakorrigeeritakse üle kantud raha või raha ekvivalentide summa ulatuses.

35. Immateriaalse vara võib omandadavahetuse teel samalaadse vara vastu, millel on samas ärivaldkonnas sarnanekasutus ja sarnane õiglane väärtus. Immateriaalse vara võib ka müüa, saadesvastu osaluse sarnases varas. Kuna tulu teenimine ei ole lõppenud, siiskummalgi juhul ei kajastata tehingu kasumit ega kahjumit. Selle asemel on uuevara soetusmaksumuseks loovutatud vara bilansiline maksumus. Samas võib saadudvara õiglane väärtus viidata loovutatud vara väärtuse langusest tulenevalekahjumile. Sellisel juhul kajastatakse kahjum loovutatud vara väärtuselangusest ja uue vara soetusmaksumuseks on loovutatud vara bilansiline maksumuspeale väärtuse langusest tingitud kahjumi mahaarvamist.

Sisemiselt loodud firmaväärtus

36. Sisemiselt loodud firmaväärtustei tohi varana kajastada.

37. Mõningatel juhtudel tehaksekulutusi tulevase majandusliku kasu saamiseks, kuid seeläbi ei looda sellistimmateriaalset vara, mis vastaks käesolevas standardis esitatud kajastamisekriteeriumidele. Selliseid kulutusi kirjeldatakse sageli sisemiselt loodudfirmaväärtusega seotud kulutustena. Sisemiselt loodud firmaväärtust eikajastata varana, kuna see ei ole ettevõtte poolt kontrollitav ja eristatavvahend, mille soetusmaksumust oleks võimalik usaldusväärselt mõõta.

38. Erinevused ettevõtteturuväärtuse ja selle eristatavate netovarade bilansilise maksumuse vahel mistahes ajahetkel võib hõlmata paljusid ettevõtte väärtust mõjutavaid tegureid.Selliseid erinevusi ei saa aga käsitada ettevõtte poolt kontrollitavate immateriaalsetevarade soetusmaksumuse peegeldusena.

Sisemiselt loodud immateriaalne vara

39. Mõnel juhul on keerulinehinnata, kas sisemiselt loodud immateriaalne vara on kajastamiskõlblik. Sagelion keeruline:

a) kindlaks teha, kas ja milliselajahetkel eksisteerib eristatav vara, mis tõenäoliselt loob tulevastmajanduslikku kasu; ja

b) usaldusväärselt määrata varasoetusmaksumust. Mõnel juhul ei ole võimalik eristada immateriaalse varasisemise loomisega seotud kultusi sisemiselt loodud firmaväärtuse säilitamisevõi selle kvaliteedi parandamise või igapäevase äritegevuse kulutustest.

Seepärast rakendab ettevõte kõikidesisemiselt loodud immateriaalsete varade puhul lisaks immateriaalse varaarvelevõtmise ja esmase mõõtmise üldnõuetele ka allpool paragrahvides 40-55esitatud nõudeid ja juhiseid.

40. Hindamaks, kas sisemiselt loodudimmateriaalne vara vastab kajastamise kriteeriumidele, liigitab ettevõte varaloomise:

a) teadusuuringute faasiks; ja

b) arendustegevuse faasiks.

Kuigi mõisted “teadusuuringud” ja“arendustegevus” on määratletud, on mõistetel “teadusuuringute faas” ja“arendustegevuse faas” käesoleva standardi rakendamisel laiem tähendus.

41. Kui ettevõttel ei ole võimaliksisemise projekti käigus loodava immateriaalse vara teadusuuringute faasieristada arendustegevuse faasist, käsitab ettevõte selle projekti väljaminekuidnii, nagu need oleksid tehtud ainult teadusuuringute faasis.

Teadusuuringute faas

42. Teadusuuringute (või sisemiseprojekti teadusuuringute faasi) tulemusel tekkivat immateriaalset vara eikajastata. Teadusuuringute väljaminekud (või sisemise projekti teadusuuringutefaasi väljaminekud) kajastatakse tekkimise hetkel kuludena.

43. Käesolevas standardis on võetudseisukoht, et projekti teadusuuringute faasis ei ole ettevõte võimeline tõestama,et eksisteerib immateriaalne vara, mis eeldatavasti teenib tulevastmajanduslikku kasu. Seepärast kajastatakse need väljaminekud alati tekkimisehetkel kuludena.

44. Teadusuuringuteks on näiteks:

a) uute teadmiste omandamiselesuunatud tegevus;

b) uurimistulemuste ja muudeteadmiste rakenduste otsimine, hindamine ja lõplik valimine;

c) alternatiivsete materjalide,vahendite, toodete, protsesside, süsteemide või teenuste otsimine; ja

d) uute või täiustatud materjalide,vahendite, toodete, protsesside, süsteemide või teenuste võimalikealternatiivide formuleerimine, projekteerimine, hindamine ja lõplik valimine.

Arendustegevuse faas

45. Arendustegevuse (või sisemiseprojekti arendustegevuse faasi) tulemusel tekkiv immateriaalne varakajastatakse siis ja ainult siis, kui ettevõte suudab tõestada kõike järgmist:

a) immateriaalse vara kasutus- võimüügikõlblikuks saamine on tehniliselt võimalik;

b) ettevõte kavatseb immateriaalsevara valmis saada ja seda kasutada või müüa;

c) ettevõttel on võimalik immateriaalsetvara kasutada või müüa;

d) kuidas immateriaalne varaeeldatavat tulevast majanduslikku kasu teenib. Muuhulgas peab ettevõtetõestama, et eksisteerib turg immateriaalse vara toodangule või immateriaalselevarale endale või, kui seda hakatakse kasutama sisemiselt, immateriaalse varakasulikkust;

e) immateriaalse vara arendamiselõpetamiseks ja kasutamiseks või müümiseks on olemas piisavad tehnilised,rahalised ja muud vahendid; ja

f) ettevõte suudab usaldusväärseltmõõta immateriaalse vara arendustegevuse väljaminekuid.

46. Mõnikord suudab ettevõteimmateriaalse vara eristada projekti arendustegevuse faasis ja tõestada, et seevara teenib tõenäoliselt tulevast majanduslikku kasu. Võimalik on see seetõttu,et arendustegevuse faas on edasijõudnum kui teadusuuringute faas.

47. Arendustegevuse näited on:

a) tootmis- või kasutuseelseteprototüüpide või mudelite projekteerimine, ehitus ja katsetamine;

b) uut tehnoloogiat sisaldavatetööriistade, rakiste, vormide ja valude projekteerimine;

c) sellise piloottehaseprojekteerimine, ehitus ja käivitamine, mille suurus ei võimalda tasuvatkaubanduslikku tootmist; ja

d) uute või parendatud materjalide,vahendite, toodete, protsesside, süsteemide või teenuste valikulistealternatiivide projekteerimine, ehitus ja katsetamine.

48. Et tõestada, kuidasimmateriaalne vara eeldatavat tulevast majanduslikku kasu teenib, peab ettevõtehindama varast saadavat tulevast majanduslikku kasu vastavalt standardi IAS 36"Varade väärtuse langus" põhimõtetele. Kui vara teenib tulevastmajanduslikku kasu ainult koos teiste varadega, kasutab ettevõte standardis IAS36 "Varade väärtuse langus" esitatud raha teeniva üksuse määratlust.

49. Immateriaalse vara loomise,kasutamise ja sellest kasu saamise vahendite kättesaadavust võib tõestadanäiteks äriplaaniga, milles on esitatud vajalikud tehnilised, rahalised ja muudvahendid ja ettevõtte võimalused nende vahendite hankimiseks. Teatud juhtudeltõestab ettevõte väliste rahaliste vahendite olemasolu sellega, et esitablaenuandja kinnituse projekti finantseerimise soovi kohta.

50. Immateriaalse vara sisemiseloomise kulutusi on sageli võimalik usaldusväärselt mõõta ettevõttekuluarvestussüsteemi abil, näiteks palkade ning autoriõiguste või litsentsidehankimise või arvutitarkvara arendamisega seotud kulutuste kaudu.

51. Sisemiselt loodud marginimesid,ajalehtede ja trükiste pealkirju, klientide nimekirju ja muid sisultsamalaadseid objekte ei loeta immateriaalseks varaks.

52. Käesolevas standardis võetakseseisukoht, et sisemiselt loodud marginimesid, ajalehtede ja trükiste pealkirju,klientide nimekirju ja muid sisult samalaadseid objekte ei ole võimalikeristada äritegevuse üldise arendamise väljaminekutest. Seepärast ei kajastataneid objekte immateriaalse varana.

Sisemiselt loodud immateriaalse varasoetusmaksumus

53. Sisemiselt loodud immateriaalsevara soetusmaksumus paragrahvi 22 tähenduses on tehtud väljaminekute summaalates kuupäevast, mil immateriaalne vara esmakordselt vastab paragrahvides19–20 ja 45 sätestatud kajastamise kriteeriumidele. Paragrahviga 59 keelataksevarasemates raamatupidamise aastaaruannetes või vahearuannetes juba kulunakajastatud väljaminekute kajastamine varana.

54. Sisemiselt loodud immateriaalsevara soetusmaksumus hõlmab kõiki vara otstarbekohaseks kasutamiseks vajalikuvara valmistamise, tootmise ja ettevalmistamisega otseselt seostatavaid võineile tegevustele põhjendatud ja järjepidevatel alustel jaotatud väljaminekuid.Soetusmaksumus hõlmab olenevalt olukorrast:

a) kulutusi immateriaalse varaloomiseks kasutatud või tarbitud materjalidele ja teenustele;

b) otseselt immateriaalse varaloomisega seostatava personali palkasid, töötasusid ja muid tööjõukulusid;

c) kõiki otseselt immateriaalse varaloomisega seostatavaid väljaminekuid, näiteks õiguste registreerimise tasusidja vara loomisel kasutatavate patentide ja litsentside amortisatsiooni; ja

d) vara loomiseks vajalikkeüldkulusid, mida saab põhjendatult ja järjepidevalt varale  jaotada (ntmateriaalse põhivara amortisatsioon, kindlustuspreemiad ja rent). Üldkulusidjaotatakse samadel alustel kui varude üldkulusid (vt IAS 2 "Varud").Standardiga IAS 23 "Laenukasutuse kulutused" kehtestatakse intressikui sisemiselt loodud immateriaalse vara maksumuse komponendi kajastamisekriteeriumid.

55. Sisemiselt loodud immateriaalsevara soetusmaksumus ei hõlma:

a) müügi-, haldus- ja muidüldkulusid, välja arvatud juhul, kui neid väljaminekuid on võimalik otseseltseostada vara ettevalmistamisega kasutusele võtmiseks;

b) selgelt tuvastatavaid ebatõhususija esialgseid äritegevuse kahjumeid, mis tekkisid enne, kui vara saavutabplaneeritud tulemuslikkuse; ja

c) kulutusi vara kasutamiseksvajaliku personali koolitamiseks.

Näide paragrahvi 53 juurde

Ettevõte arendab välja uuttootmisprotsessi. 20X5. aastal oli väljaminekute kogumaht 1000, millest 900tehti enne 1. detsembrit 20X5 ja 100 ajavahemikul 1. detsembrist 20X5 kuni 31.detsembrini 20X5. Ettevõte suudab tõestada, et tootmisprotsess vastas 1.detsembril 20X5 immateriaalse varana kajastamise kriteeriumidele. Protsessis sisalduvaoskusteabe (sh tulevased väljamaksed, mis on enne kasutuskõlblikkusesaavutamist vajalikud protsessi lõpetamiseks) kaetavat väärtust hinnatakse500-le.

20X5. aasta lõpus kajastataksetootmisprotsess immateriaalse varana soetusmaksumuses 100 (tehtud väljaminekudalates kajastamise kriteeriumide täitmise kuupäevast, milleks oli 1. detsember20X5). Enne 1. detsembrit 20X5 tehtud väljaminekud (900) kajastatakse kuluna,kuna kajastamise kriteeriumid täideti alles 1. detsembril 20X5. Needväljaminekud ei saa kunagi osaks bilansis kajastatud tootmisprotsessisoetusmaksumusest.

Aastal 20X6 tehti väljaminekuid 2000eest. 20X6. aasta lõpus hinnatakse protsessis sisalduva oskusteabe kaetavväärtus (sh tulevased väljamaksed, mis on enne kasutuskõlblikkuse saavutamistvajalikud protsessi lõpetamiseks) 1900-le.

20X6. aasta lõpus ontootmisprotsessi soetusmaksumus 2100 (20X5. aasta lõpus kajastatud väljaminekud100 pluss 20X6. aastal kajastatud väljaminekud 2000). Ettevõte kajastab 200suuruse kahjumi vara väärtuse langusest, et viia protsessi bilansiline maksumusenne väärtuse langusest tulenevat kahjumit (2100) vastavusse protsessi kaetavaväärtusega (1900). See kahjum vara väärtuse langusest tühistatakse hilisemalperioodil juhul, kui vara väärtuse langusest tuleneva kahjumi tühistamisetingimused on rahuldatud vastavalt standardile IAS 36 "Varade väärtuselangus".

KAJASTAMINE KULUNA

56. Kulutus immateriaalsele varalekajastatakse kuluna tekkimise hetkel, välja arvatud juhul, kui:

a) see moodustab osa kajastamisekriteeriumidele (vt paragrahvid 18-55) vastava immateriaalse objektisoetusmaksumusest; või

b) objekt on omandatud äriühenduses,mille puhul on tegemist omandamisega, ja seda ei ole võimalik immateriaalsevarana kajastada. Sellisel juhul peab see väljaminek (omandatud osalusesoetusmaksumuse osana) moodustama osa omandamise kuupäeval (negatiivse)firmaväärtusega seostatud summast (vt IAS 22 "äriühendused" (muudetud 1998).

57. Mõningatel juhtudel teebettevõte väljaminekuid selleks, et tagada ettevõtte tulevast majanduslikkukasu, kuid ei omanda ega loo ühtegi immateriaalset ega muud vara, mida võikskajastada. Sellistel juhtudel kajastatakse väljaminekud tekkimise hetkelkuluna. Näiteks kajastatakse teadusuuringute väljaminekud alati tekkimisehetkel kuluna (vt paragrahv 42). Muud tekkimise hetkel kuluna kajastatavadväljaminekud on näiteks:

a) käivituskulutused, kui neid eikajastata materiaalse põhivara hulgas vastavalt standardile IAS 16.Käivituskulud võivad hõlmata asutamiskulusid, näiteks juriidilise isikuasutamisel tehtud juriidilisi või asjaajamiskulutusi, uue rajatise avamise võiäri alustamise kulutusi (avamiseelseid kulutusi) või kulutusi uue äritegevusealustamiseks või uute toodete turule toomiseks või uute protsessidekäivitamiseks (tegevuseelseid kulutusi);

b) koolituskulutused;

c) reklaami- jamüügitoetuskulutused; ja

d) kulutused ettevõtte või selle osaümberpaigutamiseks või reorganiseerimiseks.

58. Paragrahv 56 ei välistaettemaksu kajastamist varana, kui toodete või teenuste eest on tasutud ennetoodete kohaletoimetamist või teenuste osutamist.

Varasemate perioodide kulud, mida eisaa kajastada varana

59. Kui aruandev ettevõte kajastaseelmistes raamatupidamise aastaaruannetes või vahearuannetes immateriaalseobjekti väljaminekud esmaselt kuluna, ei tohi ettevõte neid väljaminekuidhiljem kajastada immateriaalse vara soetusmaksumuse osana.

HILISEMAD KULUTUSED

60. Hilisemad kulutusedimmateriaalsele varale, mis tehakse pärast selle ostmist või valmimist, tulebkajastada kuluna tekkimise hetkel, välja arvatud juhul, kui:

a) on tõenäoline, et see kulutusvõimaldab varast saada tulevast majanduslikku kasu, mis ületab algselt hinnatudtootlikkuse taseme; ja

b) seda kulutust on võimalikusaldusväärselt mõõta ja varaga seostada.

Kui need tingimused on täidetud,tuleb hilisemad kulutused lisada immateriaalse vara soetusmaksumusele.1

61. Kajastatud immateriaalse varagaseotud hilisemad kulutused kajastatakse kuluna siis, kui kulutus on vajalikvara esialgselt hinnatud tootlikkuse taseme säilitamiseks. Immateriaalsetevarade iseloom on selline, et sageli ei ole võimalik kindlaks teha, kashilisemad kulutused tõenäoliselt suurendaksid või säilitaksid neist varadesttulenevat ettevõtte tulevast majanduslikku kasu. Lisaks on selliseid kulutusikergem seostada kogu äritegevusega kui konkreetse immateriaalse varaga.Seepärast liidetakse immateriaalse vara soetusmaksumusele väga harva kulutusi,mis on tehtud pärast ostetud immateriaalse vara esmast arvelevõtmist võisisemiselt loodud immateriaalse vara valmimist.

62. Vastavalt paragrahvile 51kajastatakse marginimedele, ajalehtede ja trükiste pealkirjadele, klientidenimekirjadele ja muudele sisult samalaadsetele objektidele (nii sisse ostetudkui sisemiselt loodud) tehtud hilisemad kulutused alati kuludena, et vältidasisemiselt loodud firmaväärtuse kajastamist.

ESMASELE ARVELEVÕTMISELE JÄRGNEVMÕÕTMINE

Põhikäsitlus

63. Pärast esmast arvelevõtmisttuleb vara kajastada soetusmaksumuses, millest lahutatakse kogu akumuleeritudamortisatsioon ja kõik akumuleeritud kahjumid väärtuse langusest.

Lubatud alternatiivkäsitlus

64. Pärast esmast arvelevõtmisttuleb immateriaalne vara kajastada ümberhinnatud maksumuses, mis on selleõiglane väärtus ümberhindamise kuupäeval, ja millest lahutatakse kogu hilisemakumuleeritud amortisatsioon ja kõik hilisemad akumuleeritud kahjumid väärtuselangusest. Käesolevas standardis sätestatud ümberhindluste puhul määratakseõiglane väärtus aktiivse turu hindade alusel. Ümberhindlusi tuleb tehapiisavalt korrapäraselt, et bilansiline maksumus ei erineks oluliselt sellest,mis määrataks bilansipäeval õiglast väärtust kasutades.

65. Lubatud alternatiivkäsitlus eiluba:

a) selliste immateriaalsete varadeümberhindlust, mida ei ole varem varadena kajastatud; või

b) immateriaalsete varade esmast arvelevõtmistsoetusmaksumusest erinevas väärtuses.

66. Lubatud alternatiivkäsitlustrakendatakse pärast seda, kui vara on esmaselt soetusmaksumuses arvele võetud.Kui varana kajastatakse ainult osa immateriaalse vara soetusmaksumusest, kunavara ei vastanud kajastamise kriteeriumitele enne protsessi teatud osa läbimist(vt paragrahv 53), võib lubatud alternatiivkäsitlust rakendada kõnealuse varasuhtes tervikuna. Samuti võib lubatud alternatiivkäsitlust rakendada nendeimmateriaalsete varade suhtes, mis on saadud sihtfinantseerimisena jakajastatud nominaalväärtuses (vt paragrahv 33).

67. Paragrahvis 7 kirjeldatudomadustega aktiivne turg ei ole immateriaalse vara puhul tavaline, kuid sedavõib siiski esineda. Näiteks võib teatud jurisdiktsioonides toimida vabaltkaubeldavate taksolitsentside, kalapüügilitsentside või tootmiskvootideaktiivne turg. Samas ei saa esineda aktiivset turgu marginimede, ajalehtedepealkirjade, muusika ja filmide avaldamisõiguste, patentide või kaubamärkidepuhul, sest iga selline vara on unikaalne. Kuigi immateriaalseid varasidostetakse ja müüakse, on need lepingud ostjate ja müüjate vahelisteläbirääkimiste tulemus ja tehinguid tehakse suhteliselt harva. Seepärast eipruugi ühe vara eest tasutud hind olla piisavaks tõendiks teise vara õiglaseväärtuse kohta. Lisaks ei ole hinnad sageli üldsusele kättesaadavad.

68.ümberhindluste sagedus sõltub ümberhinnatavateimmateriaalsete varade õiglaste väärtuste muutlikkusest. Kui ümberhinnatud varaõiglane väärtus erineb oluliselt selle bilansilisest maksumusest, on vajalikedaspidine ümberhindlus. Mõnede immateriaalsete varade õiglane väärtus võibmuutuda oluliselt ja prognoosimatult, mistõttu vajalik on iga-aastaneümberhindlus. Sagedased ümberhindamised ei ole vajalikud selliste immateriaalsetevarade puhul, mille õiglase väärtuse muutuseded on ebaolulised.

69. Immateriaalse varaümberhindamisel kogu akumuleeritud amortisatsioon ümberhindluse kuupäeval:

a) kas arvestatakse võrdeliselt varabilansilise brutomaksumuse muutusega ümber nii, et vara bilansiline maksumuspeale ümberhindlust võrduks tema ümberhinnatud summaga; või

b) lahutatakse vara bilansilisestbrutomaksumusest ning netosumma arvestatakse ümber vara ümberhinnatud summaks.

70. Immateriaalse varaümberhindamisel hinnatakse ümber ka kõik teised sama rühma varad, välja arvatudjuhul, kui neil varadel puudub aktiivne turg.

71. Immateriaalsete varade rühm onsarnaste ning ettevõtte tegevuses sarnasel viisil kasutatavate varade rühmitus.Et vältida varade valikulist ümberhindlust ja finantsaruannetes erinevatelkuupäevadel erinevatel alustel mõõdetud soetusmaksumuste ja väärtustesegunemist, toimub kõikide immateriaalsete varade rühma kuuluvate objektideümberhindlus samaaegselt.

72. Kui ümberhinnatavateimmateriaalsete varade rühma teatavat immateriaalset vara ei ole võimalikaktiivse turu puudumise tõttu ümber hinnata, siis tuleb see vara kajastadasoetusmaksumuses, millest lahutatakse kogu akumuleeritud amortisatsioon ja kõikakumuleeritud kahjumid väärtuse langusest.

73. Kui ümberhinnatud immateriaalsevara õiglast väärtust ei ole enam võimalik kindlaks määrata aktiivse turuhindade alusel, peab selle vara bilansiline maksumus olema tema ümberhinnatudsumma viimase aktiivse turu hindadel põhinenud ümberhindluse kuupäeval, millestlahutatakse kogu hilisem akumuleeritud amortisatsioon ja kõik hilisemadakumuleeritud kahjumid väärtuse langusest.

74. Asjaolu, et ümberhinnatudimmateriaalse vara osas ei eksisteeri enam aktiivset turgu võib viidatasellele, et vara väärtus võib olla langenud ja seda peab kontrollima vastavaltstandardile IAS 36 "Varade väärtuse langus".

75. Kui vara õiglast väärtust onvõimalik kindlaks määrata viitega aktiivsele turule mõnel hilisemalmõõtmiskuupäeval, rakendatakse lubatud alternatiivkäsitlust alates sellestkuupäevast.

76. Kui ümberhindluse tulemuselimmateriaalse vara bilansilist maksumust suurendatakse, krediteeritakse seesuurendamine otse omakapitali kirjele “ümberhindluse reserv”. Samas tulebüleshindlusi kajastada tuluna ulatuses, milles need tühistavad sama varavarasemaid kuludena kajastatud allahindlusi.

77. Kui ümberhindluse tulemusel varabilansilist maksumust vähendatakse, kajastatakse selline allahindlus kuluna.Samas tuleb allahindlust kajastada selle varaga seotud ümberhindluse reservivähenemisena sellises ulatuses, et allahindlus ei ületaks varem samavaraobjekti suhtes moodustatud ümberhindluse reservi summat.

78. Omakapitalis sisalduvakumuleeritud ümberhindluse reservi võib pärast ümberhindluse realiseerumistkanda otse jaotamata kasumisse. Kogu reservi võib realiseerida varamahakandmisel või võõrandamisel. Osa reservist võib siiski realiseerida ajal,mil ettevõte vara kasutab; sellisel juhul on realiseeritava reservi summaksvara ümberhinnatud bilansilisel väärtusel põhineva amortisatsiooni ning selleamortisatsiooni vahe, mis oleks kajastatud vara algse soetusmaksumuse alusel.Ülekannet ümberhindluse reservist jaotamata kasumisse ei tehta kasumiaruandekaudu.

AMORTISATSIOON

Amortisatsiooniperiood

79. Immateriaalse varaamortiseeritav osa jaotatakse süstemaatiliselt parima hinnangu kohaseltmääratud elueale. Eksisteerib vaidlustatav eeldus, mille kohaselt immateriaalsevara kasulik eluiga ei ületa 20 aastat alates kuupäevast, mil vara onkasutusvalmis. Amortisatsiooniarvestust tuleb alustada hetkest, kui vara onkasutusvalmis.

80. Kuna aja jooksul tarbitakse äraimmateriaalses varas sisalduv tulevane majanduslik kasu, vähendatakse selletarbimise kajastamiseks vara bilansilist maksumust. Selleks kantakse varasoetusmaksumust või ümberhinnatud summat (millest on maha arvatud lõppväärtus)vara kasuliku eluea jooksul süstemaatiliselt kuludesse. Amortisatsioonikulukajastatakse olenemata sellest, kas näiteks vara õiglane või kaetav väärtus onsuurenenud. Immateriaalse vara kasuliku eluea määramisel võetakse arvessemitmeid tegureid, sealhulgas:

a) vara eeldatav kasutamineettevõtte poolt ja asjaolu, kas seda vara suudaks efektiivselt kasutada kateise koosseisuga juhtkond;

b) vara tüüpiline elutsükkel jaavalikud andmed sarnast tüüpi ja sarnasel viisil kasutatavate varadeeeldatavate kasulike eluigade kohta;

c) tehniline, tehnoloogiline või muuiganemine;

d) selle tööstusharu stabiilsus, kusvara kasutatakse, ja varast saadavate toodete või teenuste turunõudlusemuutused;

e) konkurentide või potentsiaalsetekonkurentide eeldatav tegevus;

f) varast eeldatava tulevasemajandusliku kasu saamiseks vajalike hoolduskulutuste maht ning ettevõttevõimalused ja kavatsused selliseid kulutusi teha;

g) vara üle kontrolli omamiseperiood ja vara kasutamise juriidilised või muud sarnased piirangud, näiteksrendilepingute lõpptähtpäevad; ja

h) asjaolu, kas vara kasulik eluigasõltub ettevõtte muude varade kasulikest eluigadest.

81. Tulenevalt tehnoloogia kiirestarengust võivad arvutitarkvara ja paljud muud immateriaalsed varadtehnoloogiliselt iganeda. Seepärast võib eeldada, et nende kasulik eluiga onlühike.

82. Immateriaalse vara kasulikueluea kohta antava hinnangu usaldusväärsus kasuliku eluea pikenedes üldjuhulväheneb. Käesolevas standardis lähtutakse eeldusest, et immateriaalse varakasulik eluiga ei ületa üldjuhul 20 aastat.

83. Harvadel juhtudel võib ollaveenvaid tõendeid selle kohta, et immateriaalse vara kasulik eluiga on mingikonkreetne periood, mis on pikem kui 20 aastat. Sellistel juhtudel jäetakse kõrvaleeeldus, et immateriaalse vara kasulik eluiga ei ületa üldjuhul 20 aastat, jaettevõte:

a) amortiseerib immateriaalset varaajavahemiku jooksul, mis parima hinnangu kohaselt on vara kasulik eluiga;

b) hindab vähemalt kord aastasimmateriaalse vara kaetavat väärtust, et teha kindlaks võimalik kahjum väärtuselangusest (vt paragrahv 99); ja

c) avalikustab eeldusekõrvalejätmise põhjused ja vara kasuliku eluea määramisel otsustavat rollimänginud asjaolu(d) (vt paragrahv 111(a)).

Näited

A. Ettevõte on ostnudhüdroelektrienergia tootmise ainuõiguse 60 aastaks. Hüdroelektrienergiatootmise kulud on märksa väiksemad kui alternatiivse energia tootmise kulud.Eeldatakse, et elektrijaama ümbritsev geograafiline piirkond vajab vähemalt 60aasta jooksul olulisel määral selle elektrijaama elektrit.

Ettevõte amortiseerib elektritootmise õiguse 60 aasta jooksul, kui ei ole tõendeid, et kasulik eluiga onlühem.

B. Ettevõte on ostnud tasulisekiirtee teenindamise ainuõiguse 30 aastaks. Kiirtee teeninduspiirkonda ei oleplaanis rajada alternatiivseid teid. Kiirtee eeldatav kasutusaeg on vähemaltkolmkümmend aastat.

Ettevõte amortiseerib kiirteeteenindamise õiguse kolmekümne aasta jooksul, kui ei eksisteeritõendusmaterjali lühema kasuliku eluea kohta.

84. Immateriaalse vara kasulikeluiga võib olla väga pikk, kuid see on alati lõplik. Ebakindlate asjaoludekorral on põhjendatud immateriaalse vara kasuliku eluea konservatiivnehindamine, kuid see ei õigusta ebarealistlikult lühikese eluea valimist.

85. Kui kontroll immateriaalsestvarast saadava tulevase majandusliku kasu üle saadakse tähtajalistejuriidiliste õiguste kaudu, ei tohi immateriaalse vara kasulik eluiga ületadanende juriidiliste õiguste kehtivusaega, välja arvatud juhul, kui:

a) neid juriidilisi õigusi saab pikendada;ja

b) nende pikendamine on praktiliseltkindel.

86. Immateriaalse vara kasulikkueluiga võivad mõjutada nii majanduslikud kui juriidilised tegurid:majanduslikud tegurid määravad kindlaks ajavahemiku, mille jooksul tulevastmajanduslikku kasu saadakse; juriidilised tegurid võivad piirata tähtaega,mille jooksul ettevõte kontrollib juurdepääsu nimetatud kasule. Kasulikukselueaks on nende teguritega kindlaksmääratud perioodidest lühem.

87. Juriidiliste õiguste pikendamineon praktiliselt kindel, kui muu hulgas eksisteerivad järgmised asjaolud:

a) esmase lõpptähtpäeva saabudesimmateriaalse vara õiglane väärtus ei vähene või ei vähene rohkem kui vastavaõiguse uuendamise maksumuse võrra;

b) on tõendeid (mis võivad põhinedavarasematel kogemustel), et juriidilisi õigusi kavatsetakse pikendada; ja

c) on tõendeid, et juriidiliseõiguse pikendamise tingimused (kui need on olemas) täidetakse.

Amortisatsioonimeetod

88. Kasutatav amortisatsioonimeetodpeab peegeldama varast tuleneva majandusliku kasu kujunemist ettevõttele. Kuiseda kujunemist ei ole võimalik usaldusväärselt kindlaks määrata, tulebkasutada lineaarset amortisatsioonimeetodit. Iga perioodi amortisatsioonisummakajastatakse perioodi kuluna, kui mõni muu IAS ei luba ega nõua sellekajastamist mõne muu vara bilansilise maksumuse koostisosana.

89. Vara amortiseeritava osasüstemaatiliseks jaotamiseks kasuliku eluea jooksul võib kasutada erinevaidamortisatsioonimeetodeid. Nendeks meetoditeks on lineaarne meetod, alanevajäägi meetod ja tootmisühiku meetod. Kasutatav meetod valitakse lähtuvaltmajandusliku kasu eeldatavast kujunemisest ja seda kasutatakse järjepidevaltkõikidel perioodidel tingimusel, et varast tuleneva majandusliku kasu eeldatavkujunemine ei muutu. Väga harva, kui üldse, on võimalik immateriaalse varapuhul veenvalt põhjendada sellise amortisatsioonimeetodi kasutamist, millepuhul on akumuleeritud amortisatsioon väiksem lineaarse meetodi kohaseltarvutatust.

90. Amortisatsioon kajastatakseüldjuhul kuluna. Siiski kasutab ettevõte varast tulenevat majanduslikku kasumõnikord pigem teiste varade tootmiseks ja see ei esine kuluna. Neil juhtudelmoodustab amortisatsioonisumma osa teise vara soetusmaksumusest ja sisaldubselle bilansilises maksumuses. Näiteks sisaldub tootmisprotsessis kasutatudimmateriaalse vara amortisatsioon varude bilansilises maksumuses (vt IAS 2"Varud").

Lõppväärtus

91. Immateriaalse varalõppväärtuseks tuleb võtta null, välja arvatud juhul, kui:

a) mõnel kolmandal isikul on varakasuliku eluea lõppedes kohustus see ära osta; või

b) vara realiseerimiseks on olemasaktiivne turg ja:

i) lõppväärtust on võimalik kindlaksmäärata viitega sellisele turule; ja

ii) on tõenäoline, et see turgeksisteerib ka vara kasuliku eluea lõppedes.

92. Vara amortiseeritav osa määrataksekindlaks pärast lõppväärtuse mahaarvamist. Nullist erinev lõppväärtus viitabasjaolule, et ettevõte kavatseb immateriaalse vara enne majandusliku eluealõppu võõrandada.

93. Põhikäsitluse rakendamiselhinnatakse vara lõppväärtus  omandamise kuupäeval valitsenud samalaadsete,sarnase kasutusega ja eeldatud kasuliku eluea lõppu jõudnud varade müügihindadealusel. Lõppväärtust hiljem hindade või väärtuse muutumise tulemusena eisuurendata. Lubatud alternatiivkäsitluse kasutamisel hinnatakse igal vara ümberhindlusekuupäeval uuesti ka lõppväärtus, kasutades sellel kuupäeval valitsevaidhindasid.

Amortisatsiooniperioodi ja -meetodiülevaatamine

94. Amortisatsiooniperiood jaamortisatsioonimeetod tuleb üle vaadata vähemalt iga majandusaasta lõpus. Kuivara eeldatav kasulik eluiga erineb oluliselt eelnevatest hinnangutest, tulebamortisatsiooniperioodi vastavalt muuta. Kui varast tuleneva majandusliku kasueeldatav kujunemine on oluliselt muutunud, tuleb muuta amortisatsioonimeetodit,et see vastaks muutunud kujunemisele. Muudatused tuleb kajastadaraamatupidamislike hinnangute muudatustena vastavalt standardile IAS 8"Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutusedarvestusmeetodites", korrigeerides jooksva perioodi ja tulevasteperioodide amortisatsioonisummat.

95. Immateriaalse vara eluea jooksulvõib selguda, et vara kasuliku eluea hinnang ei ole asjakohane. Näiteks võibvara seisukorda parandavate hilisemate kulutuste tulemusena vara kasulik eluigapikeneda üle esialgselt hinnatud tootlikkuse taseme. Amortisatsiooniperioodimuutmise vajadusele võib osutada ka väärtuse langusest tingitud kahjumikajastamine.

96. Aja jooksul võib muutudaimmateriaalsest varast ettevõttele oodatava tulevase majandusliku kasukujunemine. Näiteks võib ilmneda, et lineaarsest amortisatsioonimeetodistsobivam on alaneva jäägi meetod. Teiseks näiteks võib olla litsentsiga hõlmatudõiguste kasutamise edasilükkamine kuni äriplaani muude komponentiderakendamiseni. Sel juhul teenitakse varast tulenevat majanduslikku alles hilisematelperioodidel.

BILANSILISE MAKSUMUSE KAETAVUS –KAHJUM VÄÄRTUSE LANGUSEST

97. Et teha kindlaks, kasimmateriaalse vara väärtus on langenud, rakendab ettevõte standardit IAS 36"Varade väärtuse langus". Selles standardis selgitatakse, kuidasettevõte kontrollib oma varade bilansilist maksumust, kuidas määrataksekindlaks vara kaetava väärtuse suurus ja millal kajastatakse või tühistataksekahjum vara väärtuse langusest.

98. Standardi IAS 22 (muudetud 1998)"Äriühendused" kohaselt kajastatakse kahjum väärtuse langusest, mistekib enne omandamisena käsitatavas äriühenduses immateriaalse varaomandamisele järgnenud esimese majandusaasta lõppu, nii omandamise kuupäevalkajastatud immateriaalse vara summa kui ka (negatiivse) firmaväärtusemuudatusena. Kui aga kahjum väärtuse langusest seondub omandamisjärgsetekonkreetsete sündmuste või asjaolude muutustega, kajastatakse kahjum väärtuselangusest vastavalt standardile IAS 36, mitte omandamise kuupäeval kajastatud(negatiivse) firmaväärtuse muudatusena.

99. Lisaks standardis IAS 36"Varade väärtuse langus" sätestatud nõuete järgimisele peab ettevõtevähemalt iga majandusaasta lõpus, isegi kui ei ole andmeid vara väärtuselanguse kohta, hindama järgmiste immateriaalsete varade kaetavat väärtust:

a) veel mitte kasutuskõlblikimmateriaalne vara; ja

b) immateriaalne vara, mida onalates vara kasutuskõlblikkuse algusest amortiseeritud üle 20 aasta.

Kaetav väärtus määratakse vastavaltstandardile IAS 36 ja vastavalt sellele kajastatakse ka kahjumid väärtuselangusest.

100. Üldjuhul ei ole enne varakasutuskõlblikuks muutumist võimalik kindlalt määrata, kas immateriaalne varasuudab teenida tulevast majanduslikku kasu, mis kataks selle soetusmaksumuse.Seepärast nähakse käesoleva standardiga ette, et ettevõte kontrollib veel mittekasutuskõlbliku immateriaalse vara bilansilist maksumust väärtuse languse osasvähemalt üks kord aastas.

101. Mõnikord on immateriaalse varaväärtuse langust keeruline tuvastada muu hulgas seetõttu, et võivad puududaselged tõendid iganemise kohta. See küsimus tekib eelkõige pika kasulikuelueaga vara puhul. Seepärast nähakse käesoleva standardiga ette, etimmateriaalse vara osas, mille kasulik eluiga on pikem kui 20 aastat alateskasutuskõlblikuks muutumisest, tuleb vara kaetav väärtus arvutada vähemat ükskord aastas.

102. Immateriaalse vara väärtuselanguse iga-aastase kontrollimise kohustus kehtib juhul, kui vara hetkeleeldatav kogu kasulik eluiga on pikem kui 20 aastat alates kasutuskõlblikuksmuutumisest. Seega, kui esmasel arvelevõtmisel eeldati, et immateriaalse varakasulik eluiga on alla 20 aasta, kuid hilisemate väljaminekutega pikendatakseseda üle 20 aasta kasutuskõlblikuks muutumisest arvates, teostab ettevõteparagrahvis 99(b) nõutud väärtuse langemise kontrolli ja avalikustab paragrahvis111(a) sätestatud andmed.

KASUTUSEST EEMALDAMINE JAVÕÕRANDAMINE

103. Immateriaalse vara kajastaminelõpetatakse (vara eemaldatakse bilansist) võõrandamisel või juhul, kuikasutusest ja hilisemast võõrandamisest ei oodata tulevast majanduslikku kasu.

104. Immateriaalse vara kasutusesteemaldamisest või võõrandamisest saadav kasum või kahjum tuleb kindlaks määratamüügi netolaekumise ja vara bilansilise maksumuse vahena ja kajastadakasumiaruandes tulu või kuluna.

105. Kui immateriaalne varavahetatakse paragrahvis 35 esitatud asjaoludel sarnase vara vastu, on omandatudvara soetusmaksumuseks võõrandatud vara bilansiline maksumus ja kasumit võikahjumit ei teki.

106. Immateriaalne vara, mis onaktiivsest kasutusest eemaldatud ja mida hoitakse võõrandamise eesmärgil, onarvel aktiivsest kasutusest eemaldamise kuupäeva bilansilises maksumuses.Vähemalt iga majandusaasta lõpus kontrollib ettevõte vastavalt standardile IAS36 "Varade väärtuse langus" vara väärtuse langust ja kajastabvõimalikud kahjumid väärtuse langusest.

AVALIKUSTATAV INFORMATSIOON

Üldsätted

107. Iga immateriaalsete varaderühma kohta (eristades sisemiselt loodud ja muid immateriaalseid varasid) tulebfinantsaruannetes avalikustada järgmine informatsioon:

a) kasulik eluiga või kasutatudamortisatsioonimäärad;

b) kasutatudamortisatsioonimeetodid;

c) perioodi alguse ja perioodi lõpubilansiline brutomaksumus ja akumuleeritud amortisatsioon (koos akumuleeritudkahjumitega väärtuse langusest);

d) kasumiaruande kirjed, kuskajastatakse immateriaalse vara amortisatsioonikulu;

e) perioodi alguse ja lõpubilansiliste maksumuste võrdlus, näidates ära:

i) lisandumised (esitades eraldisisemiselt arendatud ja äriühendustes omandatud);

ii) kasutusest eemaldamised javõõrandamised;

iii) paragrahvide 64, 76 ja 77kohastest perioodi ümberhindlustest ja standardi IAS 36 "Varade väärtuselangus" kohaselt kajastatud või otse omakapitalist lahutatud vara väärtuselangusest tulenevad suurenemised ja vähenemised (kui neid on);

iv) perioodi jooksul kasumiaruandeskajastatud kahjumid väärtuse langusest vastavalt standardile IAS 36 (kui neidon);

v) perioodi jooksul kasumiaruandestühistatud kahjumid väärtuse langusest vastavalt standardile IAS 36 (kui neidon);

vi) perioodi jooksul kajastatudamortisatsioonikulu;

vii) välismaise majandusüksusefinantsaruannete konsolideerimisest tulenev valuutakursside muutuste kogusumma;ja

viii) muud bilansilise väärtusemuutused perioodi jooksul.

Võrdlusinformatsiooni esitamist einõuta.

108. Immateriaalsete varade rühm onsamalaadsete ning ettevõtte tegevuses sarnasel viisil kasutatavate varaderühmitus. Erinevate rühmade näited on muu hulgas:

a) marginimed;

b) ajalehtede ja trükistepealkirjad;

c) arvutitarkvara;

d) litsentsid ja frantsiisid;

e) autoriõigused, patendid ja muudtööstusomandi õigused, teenindamis- ja käitamisõigused;

f) retseptid, valemid, mudelid,disainilahendused ja prototüübid; ja

g) arendustegevuse faasis olevimmateriaalne vara.

Ülaltoodud immateriaalse vararühmasid võib vajadusel jagada (summeerida) väiksemateks (suuremateks)rühmadeks, kui selle tulemuseks on finantsaruannete kasutajate jaoksasjakohasem informatsioon.

109. Lisaks paragrahvi 107(e)alapunktides iii–v sätestatule avalikustab ettevõte langenud väärtusegaimmateriaalsete varade kohta ka standardiga IAS 36 ettenähtud informatsiooni.

110. Vastavalt standardile IAS 8"Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad vead ja muutusedarvestusmeetodites" avalikustab ettevõte jooksvale aruandeperioodile võihilisematele perioodidele olulist mõju avaldava raamatupidamisliku hinnangumuutuse iseloomu ja mõju. Selline avalikustamine võib olla tingitud muutustest:

a) amortisatsiooniperioodi pikkuses;

b) amortisatsioonimeetodis; või

c) lõppväärtustes.

111. Finantsaruannetes tulebavalikustada ka järgmised andmed:

a) juhul kui immateriaalset varaamortiseeritakse üle 20 aasta, põhjused, miks on kõrvale jäetud eeldus, etalates kasutuskõlblikuks muutumisest ei ole vara kasulik eluiga pikem kui 20aastat. Põhjendamisel peab ettevõte esitama immateriaalse vara kasuliku elueamääramisel olulist osa etendanud asjaolud;

b) ettevõtte kui tervikufinantsaruannete osas oluliste immateriaalsete varade kirjeldus, bilansilinemaksumus ja järelejäänud amortisatsiooniperiood;

c) sihtfinantseerimise teelomandatud ja õiglases väärtuses esmaselt arvele võetud immateriaalsete varad(vt paragrahv 33):

i) nende varade esmaselt kajastatudõiglane väärtus;

ii) nende bilansiline maksumus; ja

iii) asjaolu, kas need varad onkajastatud hilisema mõõtmise põhikäsitluse või lubatud alternatiivkäsitlusekohaselt;

d) piiratud omandiõigusegaimmateriaalsete varade olemasolu ja bilansiline maksumus ning kohustistetagatisena panditud immateriaalse vara bilansiline maksumus; ja

e) immateriaalse vara omandamiseksvõetud kohustuste summa.

112.üle 20 aasta amortiseeritava immateriaalse vara kasulikueluea määramisel olulist osa etendanud asjaolu(de) kirjeldamisel võtab ettevõtearvesse paragrahvis 80 toodud asjaolude loendit.

Lubatud alternatiivkäsitlusegahõlmatud immateriaalne vara

113.ümberhinnatud väärtuses esitatud immateriaalsete varade kohtaavalikustatakse järgmine informatsioon:

a) iga immateriaalsete varade rühmakohta:

i) ümberhindluse jõustumiskuupäev;

ii) ümberhinnatud immateriaalsetevarade bilansiline maksumus; ja

iii) bilansiline maksumus, mis oleksfinantsaruannetes kajastatud juhul, kui ümberhinnatud immateriaalne vara olekskajastatud vastavalt paragrahvis 63 sätestatud põhikäsitlusele; ja

b) immateriaalse vara perioodialguse ja lõpu ümberhindluse reservi summa, mis näitab perioodi jooksultoimunud muutusi ja reservi arvelt aktsionäridele tehtavate väljamaksete suhteskehtivaid piiranguid.

114. Avalikustamisega seoses võibosutuda vajalikuks ümberhinnatud immateriaalsete varade rühmade summeeriminesuuremateks rühmadeks. Immateriaalsete varade rühmi ei tohi siiski summeerida,kui selle tulemusena tekiks rühm, mis sisaldaks nii hilisema mõõtmisepõhikäsitluse kui ka lubatud alternatiivkäsitluste kohaselt kajastatavaidsummasid.

Teadus- ja arendusväljaminekud

115. Finantsaruannetes avalikustatakseperioodi jooksul kuluna kajastatud teadus- ja arendusväljaminekute kogusumma.

116. Teadus- ja arendusväljaminekudhõlmavad kõiki otseselt teadusuuringute ja arendustegevusega seostatavaidkulutusi või teadusuuringutele ja arendustegevusele põhjendatud jajärjekindlatel alustel jaotatavaid väljaminekuid (paragrahvis 115 esitatudavalikustamisnõude osas vajalike väljaminekute tüüpide kohta vt juhiseidparagrahvides 54–55).

Muu informatsioon

117. Kuigi seda ei nõuta,soovitatakse ettevõttel esitada järgmine informatsioon:

a) kõigi täielikult amortiseeritud,kuid endiselt kasutatavate immateriaalsete varade kirjeldused; ja

b) selliste oluliste immateriaalsetevarade lühikirjeldus, mida ettevõte kontrollib, kuid mida ei ole kajastatudvaradena, kuna need ei vasta käesolevas standardis sätestatudkajastamiskriteeriumidele või on soetatud või loodud enne käesoleva standardijõustumist.

ÜLEMINEKUSÄTTED

118. Alates käesoleva standardijõustumiskuupäevast (või kasutuselevõtu kuupäevast, kui see on varasem) tuleb sedarakendada vastavalt alltoodud tabelites sätestatule. Tabelites nimetamatajuhtudel tuleb käesolevat standardit rakendada tagasiulatuvalt, välja arvatudjuhul, kui see on võimatu.

119. Alltoodud tabelitega nähakseette tagasiulatuv rakendamine, kui see on vajalik mõne objekti eemaldamiseks,mis käesoleva standardi kohaselt enam kajastamiskriteeriumidele ei vasta, võikui immateriaalse vara eelnev mõõtmine oli vastuolus käesolevas standardisesitatud printsiipidega (näiteks immateriaalne vara, mida ei ole kunagiamortiseeritud või mis on ümber hinnatud, kuid mitte aktiivse turu hindadealusel). Muudel juhtudel on nõutav või mõningatel juhtudel ka lubatavkajastamise ja amortiseerimise nõuete edasiulatuv rakendamine.

120. Käesoleva standardikasutuselevõtu mõju alates jõustumiskuupäevast (või varasemast) tuleb kajastadavastavalt standardile IAS 8 "Perioodi puhaskasum või -kahjum, rängad veadja muutused arvestusmeetodites", st kõige varasema esitatud perioodijaotamata kasumi algsaldo (IAS 8 põhikäsitlus) või jooksva perioodi puhaskasumivõi -kahjumi (IAS 8 lubatud alternatiivkäsitlus) korrigeerimisena.

121. Esimeses käesoleva standardialusel esitatud raamatupidamise aastaaruandes peab ettevõte avalikustamakasutatud üleminekusätted, kui käesoleva standardi üleminekusätete kohaselt onvõimalik teha valik.

Üleminekusätted – kajastamine

Asjaolud <_o3a_p />Nõuded <_o3a_p />

1. Immateriaalne objekt olikajastatud eraldiseisva varana – immateriaalsena või mitte – ja käesolevastandardi jõustumiskuupäeval (või käesoleva standardi kasutuselevõtu kuupäeval,kui see on varasem) ei vasta see objekt immateriaalse vara mõistele võikajastamiskriteeriumidele.

(a) Objekt on omandatud omandamisena liigitatavas äriühenduses <_o3a_p />i) Objekt arvatakse samast omandamisest tuleneva (negatiivsee) firmaväärtusee sisse; ja <_o3a_p />  <_o3a_p />ii) korrigeeritakse omandamise kuupäeval kajastatud (negatiivset) firmaväärtust tagasiulatuvalt, nagu oleks see objekt alati sisaldunud omandamise kuupäeval kajastatud (negatiivses) firmaväärtuses. Näiteks kui firmaväärtus on kajastatud varana ja amortiseeritud, tuleb hinnata akumuleeritud amortisatsiooni, mis oleks kajastatud juhul, kui objekt oleks sisaldunud omandamise kuupäeval kajastatud firmaväärtuses, ja vastavalt sellele korrigeerida firmaväärtuse bilansilist maksumust. <_o3a_p />b) Objekt ei ole omandatud omandamisena liigitatavas äriühenduses (see on näiteks eraldi ostetud või sisemiselt loodud). <_o3a_p />Objekti kajastamine lõpetatakse (see eemaldatakse bilansist). <_o3a_p />

2. Immateriaalne objekt olikajastatud eraldiseisva varana – immateriaalsena või mitte – ja käesolevastandardi jõustumiskuupäeval (või käesoleva standardi kasutuselevõtu kuupäeval,kui see on varasem) vastab see objekt immateriaalse vara mõistele jakajastamiskriteeriumidele.

(a) Vara on esmaselt arvele võetud soetusmaksumuses. <_o3a_p />Vara liigitatakse immateriaalse varana. Loetakse, et vara esmasel arvelevõtul kasutatud soetusmaksumus on kindlaks määratud õigesti. Vaata alltoodud asjaolude 4 ja 5 hilisema mõõtmise ja amortisatsiooni üleminekusätted. <_o3a_p />b) Vara on esmaselt arvele võetud muus kui soetusmaksumuses. <_o3a_p />i) Vara liigitatakse immateriaalseks varaks; ja <_o3a_p />  <_o3a_p />ii) hinnatakse uuesti vara bilansiline maksumus soetusmaksumuses (või ümberhinnatud summa peale esmast arvelevõtmist kajastamist soetusmaksumuses) ning lahutatakse sellest käesoleva standardi alusel akumuleeritud amortisatsioon. <_o3a_p />  <_o3a_p />Kui immateriaalse vara soetusmaksumust ei ole võimalik kindlaks teha, lõpetatakse vara kajastamine (see eemaldatakse bilansist). <_o3a_p />

3. Käesoleva standardijõustumiskuupäeval (või käesoleva standardi kasutuselevõtu kuupäeval, kui seeon varasem) vastab objekt immateriaalse vara mõistele jakajastamiskriteeriumidele, kuid seda ei ole varem varana kajastatud.

a) Immateriaalne vara on omandatud omandamisena liigitatavas äriühenduses ja see moodustas osa kajastatud firmaväärtusest. <_o3a_p />Immateriaalse vara kajastamine on soovitav, kuid mitte kohustuslik. Kui immateriaalne vara kajastatakse, siis: <_o3a_p />  <_o3a_p />i) mõõdetakse vara bilansiline väärtus soetusmaksumuses (või ümberhinnatud summas), millest lahutatakse käesoleva standardi alusel määratud akumuleeritud amortisatsioon; ja <_o3a_p />  <_o3a_p />ii) korrigeeritakse omandamise kuupäeval kajastatud firmaväärtust tagasiulatuvalt, nagu ei oleks see objekt kunagi sisaldunud omandamise kuupäeval kajastatud firmaväärtuses. Näiteks kui firmaväärtus on kajastatud varana ja amortiseeritud, hinnatakse firmaväärtuse akumuleeritud amortisatsiooni mõju immateriaalse vara eraldamisele ja korrigeeritakse vastavalt firmaväärtuse summat. <_o3a_p />b) Immateriaalne vara ei ole omandatud omandamisena liigitatavas äriühenduses (see on näiteks eraldi ostetud või sisemiselt loodud). <_o3a_p />Immateriaalset vara ei kajastata. <_o3a_p />

 

Üleminekusätted – põhikäsitlusealusel arvele võetud immateriaalse vara amortiseerimine

Asjaolud <_o3a_p />Nõuded <_o3a_p />4. Vara ei ole varem amortiseeritud või oli amortisatsioonisumma null. <_o3a_p />Vara bilansiline maksumus hinnatakse ümber nii, nagu oleks kogu aeg käesoleva standardi alusel akumuleeritud amortisatsiooni määratud. <_o3a_p />5. Vara on varem amortiseeritud. Käesoleva standardi alusel määratud akumuleeritud amortisatsioon on varem määratud amortisatsioonist erinev (kuna amortisatsiooniperiood ja/või amortisatsioonimeetod on erinev). <_o3a_p />Immateriaalse vara bilansilist maksumust ei hinnata eelnevate aastate akumuleeritud amortisatsiooni ja käesoleva standardi alusel arvutatud amortisatsiooni vahe osas ümber. Vara bilansiline maksumus amortiseeritakse tema käesoleva standardi alusel määratud järelejäänud kasuliku eluea jooksul (st kõiki muutusi käsitatakse raamatupidamislike hinnangute muutustena – vt paragrahv 94). <_o3a_p />

 

Üleminekusätted – ümberhinnatudimmateriaalne vara

Asjaolud <_o3a_p />Nõuded <_o3a_p />

6. Immateriaalne vara oli arvelümberhinnatud väärtuses, mis ei olnud määratud vastavalt aktiivse turuhindadele:

a) Varale on olemas aktiivne turg. <_o3a_p />Vara hinnatakse käesoleva standardi jõustumiskuupäeval (või käesoleva standardi vastuvõtmise kuupäeval, kui see on varasem) ümber vastavalt aktiivse turu hindadele. <_o3a_p />b) Varale ei ole aktiivset turgu. <_o3a_p />i) Kõikide ümberhindluste tulemused tühistatakse; ja <_o3a_p />  <_o3a_p />ii) mõõdetakse vara bilansiline väärtus soetusmaksumuses, millest lahutatakse käesoleva standardi alusel määratud akumuleeritud amortisatsioon. <_o3a_p />

 

JÕUSTUMISKUUPÄEV

122. Käesolev rahvusvahelineraamatupidamisstandard kehtib nende raamatupidamise aastaaruannete suhtes, mishõlmavad 1. juulil 1999 või pärast seda algavaid aruandeperioode. Varasemrakendamine on soovitatav. Kui ettevõte rakendab käesolevat standarditraamatupidamise aastaaruannete koostamisel, mis hõlmavad enne 1. juulit 1999algavaid perioode, peab ettevõte:

a) selle asjaolu avalikustama; ja

b) võtma samaaegselt kasutuselestandardid IAS 22 "äriühendused"(muudetud 1998) ja IAS 36 "Varade väärtuse langus".

123. Käesoleva standardigaasendatakse:

a) standardi IAS 4"Amortisatsiooni arvestus" need osad, mis käsitlevad immateriaalsevara amortiseerimist; ja

b) standard IAS 9 "Teadus- jaarendusväljaminekud".

 

1

Vt ka SIC-6 “Kulutused olemasoleva tarkvara muutmiseks”.