FIE kassapõhine raamatupidamine

Füüsilisest isikust ettevõtja, kelle eelneva majandusaasta ettevõtluse käive ei ületanud käibemaksuseaduses maksukohustuslasele Maksuametis kohustuslikuks registreerimiseks kehtestatud määra (hetkel 250 000 krooni), võib oma raamatupidamist korraldada kassapõhiselt.

NB!

Raamatupidamise meetod on seotud käibe suurusega, mitte käibemaksukohustusega. Tekkepõhisele raamatupidamisele tuleb üle minna mitte kohe, kui käive ületab 250 000 krooni, vaid alles järgmisel aastal. Tekkepõhiselt raamatupidamiselt tagasi kassapõhisele enam minna ei saa.

Kassapõhine raamatupidamine arvestab ainult tegelikult makstud või saadud raha. Siin ei peeta arvet ettevõtja nende kohustuste üle, mille eest pole raha veel laekunud.

NB!

Alates 2000. aastast peavad oma tulud ja kulud tuludeklaratsiooni täitmiseks kassapõhiselt kokku lööma ka need füüsilisest isikust ettevõtjad, kelle raamatupidamine on tekkepõhine.

Kassapõhise raamatupidamise puhul on raamatupidamise seadusest täitmiseks kohustuslikud ainult

paragrahvid 1 - 8, kusjuures paragrahvist 4 tuleb täita ainult 1. lõike punkte 2, 3 ja 5; paragrahv 14 1. ja 3. lõige, paragrahvi 15, paragrahv 17 1. lõige.

FIE peab arvestama sellega, et kõigi juriidiliste isikute jaoks on võimalik ainult tekkepõhine raamatupidamine ning raamatupidamist või rahandust õppinud inimesed oskavad reeglina ettevõtja arvepidamisest mõelda ainult tekkepõhiselt. Samuti peavad nad kõiki raamatupidamise seaduse nõudeid kohustuslikeks ja loomulikeks.

Peamised raamatupidamise nõuded, mida kassapõhise arvestuse juures ei pea täitma, oleksid järgmised.

Ei pea kasutama kahekordset kirjendamist, koostama kontoplaani ning järgima "head raamatupidamistava". Ei kehti raamatupidamise seaduse nõuded kronoloogiliste ja süstemaatiliste registrite koostamise ja vormistamise kohta. Ei pea koostama raamatupidamise sise-eeskirju. Ei pea koostama raamatupidamise aastaaruandeid. Ei arvestata põhivara raamatupidamislikku amortisatsiooni. Ei pea pärast kalendriaasta lõppemist tegema mingeid kandeid laekumata arvete pärast.

Kassapõhise raamatupidamise puhul on ainukeseks aruandeks tuludeklaratsioon. Seepärast tuleks kassapõhise raamatupidamisega FIEdel suhtuda oma raamatupidamisse ennekõike kui maksuarvestusse.

Ka tulumaksuseadus esitab maksumaksja arvepidamisele omad nõuded.

Tulumaksu seaduse § 36. Maksustatava tulu arvestamine

(1) Füüsilise isiku poolt saadud tulu (sealhulgas ettevõtlustulu) võetakse tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus. Maksustatavast tulust tehtavad mahaarvamised (sealhulgas ettevõtluse kulud) võetakse arvesse sellel maksustamisperioodil, millal need tasuti. Tasutud või kinnipeetud tulumaks võetakse arvesse sellel maksustamisperioodil, millal maks tasuti või kinni peeti.

(2) Maksumaksja on kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente.

(3) Ettevõtlustulu ning sellest tehtavate mahaarvamiste arvestamine toimub vastavalt raamatupidamist reguleerivates õigusaktides sätestatud eeskirjadele niivõrd, kuivõrd Tulumaksuseaduses ei ole sätestatud teisiti. § 36 lõikes 1 sätestatud arvestusmeetod kehtib ka tekkepõhist raamatupidamist kasutavate füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes.

Majandusaasta

Raamatupidamise seaduse § 17 lõike 1 järgi peaks majandusaasta pikkuseks olema 12 kuud. Kuna tulu- ja sotsiaalmaksuseadused näevad aruandeaastana ette ainult kalendriaastat, on FIE jaoks majandusaastaks kalendriaasta. Ettevõtluse alustamise ja lõpetamise aastal on tema majandusaasta lühem kui 12 kuud. Alla 6 kuu pikkust perioodi järgmise või eelmise aastaga liita, nagu seda firmad teevad, FIE ei saa.

Kuna kassapõhist arvestust pidav ettevõtja ei pea koostama raamatupidamise aastaaruandeid, on tema jaoks pärast kalendriaasta lõppu ainsad kohustuslikud aruanded (kui ta ei ole muutunud käibemaksukohustuslaseks) tuludeklaratsioonid.

Algdokumendid

Raamatupidamine peab arvet ettevõtja majandustehingute üle. Raamatupidamise aluseks on algdokumendid, mis tõestavad majandustehingu toimumist. Kui ettevõtja ei ole käibemaksukohustuslane, peavad tema raamatupidamise algdokumendid vastama ainult raamatupidamise seaduse § 8 nõuetele. Meeles peab pidama ka tulumaksuseaduse nõudmist: maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed peavad olema selgelt fikseeritud.

Algdokumentidel peavad kindlasti olema kirjas järgmised rekvisiidid:

dokumendi nimetus, selle väljaandja andmed, dokumendile selle väljaandja poolt antud number dokumendi koostamise kuupäev; tehingu sisu ja alus ning selle arvnäitajad (kogus, hind, summa); tehingu teiste poolte nimed ja asu- või elukoha aadressid; allkiri(allkirjad).

Kuna seadus ei ütle, kes peaks arvele kirjutama ostja andmed, võib ostja need sinna ise kirjutada. Samuti ei pea algdokumendil olema müüja allkirja, sellele võib oma allkirja kirjutada ka ostja. Kellegi allkiri peab aga algdokumendil kindlasti olema. Loomulikult on alati parem, kui arvele kirjutab alla müüja. Pitsast ei oma aga rekvisiidina mingit väärtust.

Sularahata arvelduste puhul on tehingu tegeliku toimumise tõestamiseks vaja 2 dokumenti. Arve (tshekk, kviitung) näitab, mille eest maksti ning panga väljavõte näitab, et raha tegelikult liikus. Maksuamet on öelnud, et FIEde puhul võib väljavõte olla ka ise internetipangast välja trükitud ja sellel ei pea tingimata olema panga pitsatit.

Raamatupidamise seadus ei kohusta algdokumenti nimetama arveks. Arveks nimetab algdokumente käibemaksuseadus (kuigi seal ei kasutata jällegi terminit "algdokument" ). Seda üldlevinud nimetust võiks aga kasutada ka ettevõtja, kes ei ole käibemaksukohustuslane. Ettevõtja võiks arvele kirjutada ka oma Maksuametis registreerimise numbri ja isikukoodi.

Algdokumendil peab tehingu sisu olema kirjeldatud võimalikult täpselt, eriti siis, kui töö on seotud materjalide kulutamisega. Sellisel juhul oleks soovitav endale jäävale arve eksemplarile võtta kliendi allkiri. See tõendab, et ta on tõesti need materjalid kätte saanud.

NB!

Kui ettevõtja ei ole ennast käibemaksukohustuslaseks registreerinud, ei tohi ta arvele käibemaksu lisada.

Eriti oluline on ettevõtja jaoks tema kulusid tõestavad algdokumendid. Kuid ka tulusid tõendavad algdokumendid on olulised, sest need näitavad, millega tulu teeniti. Sellest omakorda tuleneb, milliseid kulusid oli vaja teha.

Päevaraamat

Kassapõhise raamatupidamise registriks on päevaraamat. Selles registreeritakse kõik ettevõtja kalendriaasta jooksul sooritatud majandustehingud.

Päevaraamatule pole ette nähtud kohustuslikku vormi. Ettevõtja võib selle kujundada ise oma vajadustest lähtudes. Et päevaraamatust ettevõtjale kasu oleks, on soovitav see kujundada antud aastaks rahandusministri poolt kinnitatud tuludeklaratsiooni E-vormi arvestades. Ettevõtluse tulud ja kulud võiks päevaraamatus jagada nii, nagu seda on tehtud E-vormil. Kui teie tulude ja kulude jaoks ei ole vaja kõiki E-vormil olevaid ridasid, jätke mittevajalikud ära.

Võib teha ka kuludele ja tuludele eraldi päevaraamatud.

Üht laadi kulude algdokumendid (näiteks bensiinitshekid) tuleb kõik raamatupidamisse lülitada ja kõigist võtta kuludesse sama protsent.

Legend päevaraamatu juurde

Ettevõtja teenis tulu teenuste ja kaupade müügist. Ettevõtluse vara ta ei müünud. Ostis uue mobiiltelefoni ja andis vana Nokia 5110 oma lapsele.

Isikliku sõiduauto läbisõidust on 70% seotud ettevõtlusega.

Korterist on ettevõtlusega seotud 40%. Sama protsendiga arvab ettevõtja kuludesse kõik kommunaalmaksed, elektri ja telefoni. Mobiiltelefonist on ettevõtlusega seotud 90%.

Ühe aasta raamatupidamise dokumentide komplekt peaks olema vähemalt selline:

Kuupäevade järjekorras köidetud tulusid tõendavad algdokumendid. Kuupäevade järjekorras köidetud kulusid tõendavad algdokumendid. Päevaraamat Panga väljavõte. Ettevõtlusega seotud lepingud.

Dokumente peab säilitama 7 aastat pärast majandusaasta lõppu.