Kuidas välistada pinge tööstressi peamise põhjustajana, kui 95% tööpakkumisest nõuavad kõrget pingetaluvust?

Avan esimese lehekülje, mis tööpakkumistega internetist vastu vaatab ning vaatan järjest kuulutusi – kivist töötasapindade valmistaja, sekretär-raamatupidaja, laotöötaja, pereõde, armeerija-betoneerija – kõigil on nõutud kõrge pingetaluvus. Esimesest viieteistkümnest läbi vaadatud pakkumisest saab pingevabalt töötada vaid Toila Gümnaasiumisse otsitav huvijuht. Kas see ongi uus normaalsus, pingeline töö?

Rein Palosaar on umbes 10 aastat tagasi Bestsalesile antud intervjuus kommenteerinud pingetaluvust tööpakkumistes küsimusega: „Kas pakud väljakutset või läbipõlemist?“ Mulle tundub tänaseid tööpakkumisi vaadates, et oleme loonud maailmapildi või režiimi, kus töö peabki olema pingeline ning töötaja peabki seda taluma. Kui mõningane tööalane pinge võib mõjuda motiveerivana, siis pikaajalist pingeseisundit käsitletakse tööstressina.

Tööstress võib tekkida oskuste, teadmiste või juhtide toetuse puudumisel, samuti olukorras, kus töötaja tööülesanded pole selgelt määratletud või hoopis tööalased suhted kolleegidega on konfliktsed. Olukorda on eriti raske hinnata, kuna ühele meeldivat pinget tekitav olukord, näiteks väike kolleegidevaheline konkurents - võib mõjuda teisele laostavalt. Samamoodi mõjutavad meie reaktsioone ja toimetulekut isikliku elu rõõmud ja mured.

Vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seadusele peab tööandja tööstressile lähenema nii nagu igale teisele töökeskkonnast tulenevale ohutegurile, hinnates töökeskkonna psühhosotsiaalsetest ohuteguritest tulenevat ohtu töötaja tervisele läbi riskianalüüsi. Me võitleme tööstressi tekkega töökohal, samal ajal kui pinge, mis on tööstressi peamiseks põhjustajaks, on pea igas tööpakkumises esikohal. Kusjuures mõned pakkumised nõuavadki hoopis head stressitaluvust ja näiteks üks loomaarst peab taluma pinget ja stressi mõlemat. Võiks ju arvata, et loomaarstiks läheb keegi, kes loomi armastab ning iga päeva nendega veetes saab hoopis oma hinge toita?

Me oleme kõik kodudes, püüdes hoiduda koroonaviirusest, samal ajal käime töökohtadel, kus nõutakse kõrget pingetaluvust. Pinget ja stressi seostatakse südameveresoonkonnahaiguste, ainevahetushäirete, luu- ja lihaskonnavaevuste, depressiooni ja lausa pahaloomuliste kasvajatega, kuid nende pärast me ei jäta tööle minemata. Me hoopis talume pinget uhkusega ja lisame selle omaduse oma CV-sse.

Ma ei oska sellele konfliktile lahendust pakkuda. Kui töökoht ja kollektiiv on pingeline, siis vähim, mida tööpakkuja teha saab on seda ausalt tunnistada. Nii annab ta töötajale võimaluse valida, kas see on midagi, millega ta tahab rinda pista. Samal ajal kui 95% tööpakkumistest on pingelisele tööle, on väga raske teha valikut seda klauslit välistades. Öeldakse ju, et kandideerides võib ca 20% tingimusi moonutada, mis tähendab, et kui sa ei vasta viiest nõutud kriteeriumist ühele, kandideeri ikka. Ja nii me valetame ning põleme läbi. Tulemuseks depressioon, tööstress, ebaõnnestumine ka eraelus ning näpuga näidatakse tihti tööandjale.

Aga kui looks õige pingevabad töökohad? Sellised, kus ei pea stressi taluma? Kus väike väljakutse ja motivatsioon on õhus, kuid fookuses on inimesed ja nende vaimne tervis. Õnnelikud ja rahulikud töötajad, kelle saavutus on tänu sellele kõrgem ning tervis tugevam, sealhulgas immuunsussüsteem, mis pärsib viiruseid.

Ma arvan, et pingevaba ametikoht ei peaks tähendama väiksemat töötasu või vähem vastutust, pigem peegeldama ettevõtte mindseti üldiselt. Just seda sama, mida ka Rein küsis - kas pakutakse väljakutset või läbipõlemist? Sõnadel on tugev jõud, muutes probleemid lahendusteks ning ohud võimalusteks. Ehk tasuks sõnastus ka töökuulutustes üle vaadata ning pakkuda hoopis pinge- ja stressivabasid töökohtasid, mis toetavad ka töötaja vaimset ja füüsilist tervist.