Riik kui metsa sanitar ehk unistus rohelisest (maksu)murust

Äriühingute tulumaksu tulevik kütab ajakirjanduse veergudel tublisti kirgi. Üksikud, kuid kõva häälega lugupeetud ettevõtjad leiavad, et nn traditsiooniline ühingute tulumaksusüsteem nt 15% maksumääraga oleks riigile parem. Üks magistrant ja üks riigimees väidavad, et praegust nn. dividendimaksu süsteemi saab ära kasutada maksude planeerimisel. Kus on tõde?

Eesti on maksukonkurentsis eelkõige Läti ja Leeduga, kus kehtib nn traditsiooniline süsteem. Eurostati andmetel kogub Läti tulumaksu äriühingutelt 1,0-1,6% oma SKT-st (2010-2014), Leedu 0,8-1,8%. Mõlemal on nominaalne maksumäär 15%. Eesti vastav suhtarv on veidi stabiilsem 1,2-1,7%. Kvantitatiivselt, ei saa nagu kurta.

Arvamus, et nn. traditsioonilistes süsteemides maksuplaneerimise võimalusi pole või neid on vähem kui tänases nn dividendimaksusüsteemis, ei põhine millelgi. Mõnele magistrandile võib huvi pakkuda Eestis varem kehtinud traditsioonilise süsteemi absurdlik võimalus osta 31. detsembril kogumiskindlustus ja see 1. jaanuaril lõpetada, et aasta lõpuks maksubaasi vähendada (!). Selline jaburus nn. dividendimaksusüsteemis puudub. Tõde on muidugi seal, et planeerimisvõimalused on igas süsteemis ja ühe magistrandi kirjeldatud, reaalsuses liiga riskantne või lausa mittetöötav lahendus ei ole piisav põhjus olemasoleva süsteemi muutmiseks.

Pigem peaks nuputama, milline maksusüsteem saaks majandust vähem häirida, ja otsima tõsist arengut. Kasumi maksustamine on põhimõtteliselt regressi soosiv ja eirab asjaolu, et kasum on hea asi, kasumlikul äril on lihtsam teha investeeringuid, luua töökohti, tõsta palka, ja kasumlik äri loob ilmselt ka suuremat lisandväärtust. Äkki me leiame hoopis mõne muu maksu või süsteemi olemasoleva kõrvale, mis on tõesti mõistlik, kasumi maksustamise asemele? Inspiratsiooni võiks võtta teistest ennast õigustanud süsteemidest, nt. evolutsioonist. Looduses söövad tugevamad ära nõrgemad ja kohanemisvõimelisemad on edasi arenenud. Kuigi konkurents sööb ära nõrgemaid ärisid, saaks maksusüsteem seda kiirendada, maksustades nt. … maksetähtaja ületanud võlgade võlgnikke (!?). Äkki maksustaks kasumi asemel (või sellele lisaks) „kahjumit“?

Äris on võlgnik, kes ei suuda või ei taha oma kohustusi täita, õudne nuhtlus. Terved tööstusharud, kohtud, täiturid, advokaadid, sissenõudjad jt. pingutavad, et võlgnikke maksma panna. Eesti maksejõuetuse praktika näitab, et liiga paljudes pankrottides kaotavad investorite asemel raha äripartnerid. Viivised ja leppetrahv „pannakse tööle“ viimases hädas, pakkudes häid võimalusi igat masti rahavoo-optimeerijatele oma tarnijate arvel, tekitades viimastele probleeme ja pannes ettevõtjate fookuse äri arendamise asemel raha kättesaamisele. Kohtute praktika vähendada kahju ja leppetrahvi nõudeid ja hagejate advokaaditasusid on vesi optimeerijate veskile. Käibemaksusüsteem toetab lausa fantastiliselt võlgujääjaid: kui tahad saada miljonäriks, lase saata endale arveid 5 miljoni eest, sest kui saad arve, saad 20% võrra tagastusnõuet riigilt, sõltumata arve maksmisest. On raske uskuda, et võlgujäämine SKT-le kuidagi kasuks tuleks. Äkki saaks maksuga sellist väärkäitumist kuidagi vähendada?

Eesti majandusanalüütikud ja poliitikud räägivad palju, et majanduse struktuur vajab parandamist, et teeme liiga palju madala lisandväärtusega tööd ja et meil pole piisavalt tööjõudu. Võib-olla pole probleem mitte töökäte puuduses, aga selles, et nad on madalat lisaväärtust loovates ettevõtetes „kinni“? Võlgade selline maksustamine võiks tekitada huvitava efekti: hädas olevad võlgnik-ettevõtjad leiavad oma pankroti kiiremini. Sellega vabaneb hulk töötajaid, kes leiavad töökoha … suuremat lisaväärtust pakkuvas ettevõttes. Võib-olla on siin vastus Eesti majanduse struktuuri kiiremale paranemisele?

Ülaltoodu on lihtsalt üks mõttevälgatus ja ma ei väida, et nii peakski tegema. Hädas olevat võlgnikku veel raskemaase olukorda panna on vähemalt natuke julm, aga evolutsioon ongi julm olnud. See, mida peaks tegema, on tõsine innovatsioon maksusüsteemi osas, mitte „rohelisema muru“ taga igatsemine.

Autor: Kaido Loor, advokaadibüroo Vilgerts Loor partner