Kes see maksab memme vara?

Riigikohus lõi asjas 3-3-1-97-13 suure pretsedendi kui sedastas, et koos pärimisega läheb pärijale üle pärandavara soetamismaksumus. Sellega oleks päritud vara edasine müük oluliselt kergemalt maksustatud. Siiski, Rahandusministeerium parandas rutiinselt “tekkinud tehnilise probleemi” ja 01.01.2015 taastus õiguskorras senikehtinud arusaam, mille kohaselt “pärandina saadud vara soetamismaksumuseks loetakse üksnes pärija tehtud kulud.” St. vaatamata pärandaja tehtud soetamisemaksumusele maksab pärija päritud asja müügi korral tulumaksu kogu müügitulu pealt.

 Sellest on tekkinud suur hulk rahulolematust ja ka üks menetlus õiguskantsleri juures, et kas selline pärandimaks on ikka põhiseaduspärane, eriti kui arvestada päritud raha ja päritud asjade sootuks erinevat maksustamist. Proovime aga aru saada Riigikohtu juhistest. Esmalt ütleb Riigikohus, et soetamismaksumuse mahaarvamise õigus on “on tavaline varaline õigus, mis ei ole pärandaja isikuga lahutamatult seotud.” See on fundamentaalne seisukoht: mahaarvamise õigus on maksumaksja vara.

Siin hakkavad põhiseaduspartei liikmete peod sügelema: vara on teatavasti selline instituut, mida põhiseadus usinasti kaitseb. Ilma selleta oleks tsiviilühiskond, kaubakäive, rahu ja pikk eluiga mõeldamatud. Asjatundjad on väitnud, et mida rohkem varaklasse on omatavad ja kaubeldavad, seda rohkem on äri ja töökohti. Ja selleks ütleb põhiseaduse § 32 mh et: “Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Pärimisõigus on tagatud.” See viitab otseselt sellele, et mahaarvamisõigusega kui tavalise varalise õigusega saaks ehk üsna vabalt ringi käia, mh. seda loovutada nt. … ostjale (!?). Aga siis tekiks ostjal 2 soetamismaksumust, müüjalt saadud ja ostja enda tasutud summast. Ja edasimüügi korral juba 3 soetamismaksumust. Hakkabki huvitavaks minema! Kus on viga?Nii hakkabki Riigikohus samas lahendis kohe piirama vastleitud varaklassi tsiviilkäivet, sedastades, et nt kinke korral on tegemist võõrandamistehinguga, mille puhul ei saa mahaarvamisõigus üle minna, sest see „lakkab võõrandamistehingu tulemusena olemast“. Nii sai tavalisest varalisest õigusest võõrandamatu, st. isikuga seotud õigus, mis lakkab veel enne (!) kui maksumaksja üldse tulude deklareerimiseni jõuab. Aga kui mahaarvamise õigus on isikuga seotud, kuidas seda siis loo alguses üldse pärida sai? Siin avaldubki asja ajanud advokaadi geniaalsus. Võib karta, et sellist kohtulahendit teist korda ei tehta, õiguskantsler põhiseadusvastasust ei leia ja „tehniline probleem“ on seadusemuudatusega järgmisteks eoonideks lahendatud, kui just ei selgu, et raha ja asjade erinev maksustamine on vastuolus nt. ühetaolise maksustamise ja võrdse kohtlemise põhimõttega.Kahju on aga sellest, et „tehnilise probleemi“ kiire lahendamisega ei avatud sisulist diskussiooni pärandimaksu vajalikkusest või kasulikkusest. Nt oleks väärt uurimist, kas pärandimaks tooks tsiviilkäibesse ja väärtusahelasse varasid, mis muidu vähekasulikult lihtsalt amortiseeruvad.

Autor: Kaido Loor, Tuuli Seinberg