Ebakindluse eelarve

Omavalitsuste jaoks on see ebakindluse eelarve, mis külmutab tänast olukorda, kuigi kõik parlamendierakonnad on korduvalt rõhutanud muudatuste vajadust meie omavalitsusmaastikul.

Majandus ei jälgi vallapiire ning kogu Eestis jääb maksumaksjaid üha vähemaks. Selle protsessi taustal korrutatakse aina, et tuleb luua töökohti ja suurendada eksporti, et need töökohad peavad olema targad ja eksportima peame võimalikult väärtuslikke asju. Selge, tore, nõus. Paraku uus eelarve selles osas mingeid lahendusi ei paku. Investeeringud, eelkõige ELi vahendite arvelt, liiguvad üha enam sotsiaal-kultuurilisse sektorisse, selle asemel et edendada majandust ja ettevõtlust edendada.

Omavalitsuste tulubaas, mida masu ajal hoogsalt kärbiti, on endiselt taastamata ning linnade-valdade jaoks läheb kaduma miljoneid eurosid igal aastal. Olukord, kus omavalitsuste kohustused on pidevalt kasvanud, kuid raha nende täitmiseks pole piisavalt eraldatud, on kestnud juba pea 20 aastat. 2009-2014 vähem saadud tulumaksu, 4,04 mln euro eest saanuks Viimsi rajada lasteaia, staadioni ja mitu kergliiklusteed.

Mõistan valitsuse ratsionalistide tiiva esindajate seisukohta, et riik ei pea ebaefektiivsusele peale maksma. Samas ei ole need nn excel'i-koostajad valmis omavalitsustele uut hingamist andma ja struktuurseid muudatusi tegema. Omavalitsuste arv ei peaks olema küll kinnisidee, kuid lubamatu on kõrvalt vaadata, kuidas terved piirkonnad välja surevad, sest nii raha kui mõistust jagub linnas või vallas vaid hädapäraseks eksisteerimiseks.

Autor: Tuuli Seinberg, Jan Trei