Suhtelises vaesuses elas mullu iga viies Eesti elanik

Suhtelist vaesust kogevate inimeste üldine osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,2 protsendipunkti, absoluutses vaesuses inimeste osatähtsus aga vähenes 0,8 protsendipunkti.

2012. aastal elanikkonna sissetulek suurenes, samas suurenes ka sissetulekute ebavõrdsus. Siirded (riiklikud toetused ja pensionid) aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 39,6% ja absoluutse vaesuses 31,3% elanikkonnast.

2012. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 329 eurot (2011. aastal 299 eurot) ning absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 196 eurot (2011. aastal 186 eurot). 2012. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,5 korda.

Võrreldes 2011. aastaga on märgata, et suurenenud on eelkõige vanemaealiste suhtelise vaesuse määr. 2012. aastal elas 24% 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses (2011. aastal 17%). Absoluutses vaesuses elas vanemaealistest 2%. Samas ei ole vanemaealiste vaesus nii sügav kui laste vaesus — 2012. aastal elas alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses 18% ja absoluutses vaesuses 9,5%.

Haridustase mõjutab vaesusse jäämise riski oluliselt. Põhi- või madalama haridusega inimestest iga kolmas kuulus sissetuleku poolest vaeseimasse ja vaid iga neljateistkümnes rikkaimasse sissetulekuviiendikku. Samal ajal kuulus kolmandik kõrgharidusega inimestest rikkaima viiendiku hulka. Seetõttu on ka kõrgemalt haritud inimeste suhtelise ja absoluutse vaesuse määr (vastavalt 10,9% ja 3,3%) üle kahe ja poole korra väiksem kui põhi- või madalama haridusega inimestel (vastavalt 28,1% ja 9,3%). Kõrgem haridustase on oluline vaesuse vältimise eeldus.