Leppetrahvi nõude esitamise tähtajast

Leppetrahvil on muude kahju hüvitamiseks kasutatavate õiguskaitsevahendite ees mitmeid eeliseid. Leppetrahvi nõudmisel ei ole vajalik tõendada reaalselt tekkinud kahju, vaid piisab üksnes teise poole lepingu rikkumise fakti tõendamisest ja selle rikkumise eest ettenähtavast leppetrahvist. Seega saab leppetrahvi nõuda vastavalt lepingus kokkulepitud ulatusele oluliselt väiksema tõendamiskoormusega, kui kahju hüvitamise nõude puhul.

Samas tuleb leppetrahvi nõudmisel meeles pidada, et seaduse kohaselt lõpeb õigus nõuda leppetrahvi, kui mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teatata leppetrahvi nõudmise kavatsusest. Seega kui ehituslepingu

puhul on lepitud kokku leppetrahv ehitise tähtajaks mittevalmimise korral, siis peaks tellija mõistliku aja jooksul peale selle tähtaja saabumist teatama töövõtjale, et kavatseb viimaselt nõuda leppetrahvi. Kuigi sellisel teatamisel ei pea märkima nõutava leppetrahvi suurust, tekitab praktikas siiski selline nõue probleeme. Tellija kardab, et sellise hoiatuse saatmisel rikutakse suhted olemasoleva töövõtjaga.See võib tähendada ehitise lõpetamiseks hoopis uue töövõtja otsimist, sellega kaasnevaid lisakulusid ja hiljem aastatepikkuseid kohtuprotsesse leppetrahvide ja kahjude hüvitamise nõudes. Seetõttu üritatakse sellise teate saatmist vältida. Tihti aga venib ehitise valmimine mitu kuud üle algse tähtaja, mis on tekitanud ka tagajärgi, kus töövõtja on leppetrahvi tasumisest pääsenud põhjendusega, et teda ei hoiatatud selle nõudmisest.

Leppetrahvi nõudest rikkumise avastamisest mõistliku aja jooksul teatamise olulist on rõhutanud ka Riigikohus. Mitmes lahendis leiti, et mõistlikku tähtaega leppetrahvi nõudest teatamiseks tuleb hakata lugema päevast, mil kahjustatud pool avastas kohustuse rikkumise ning vastavalt tuleb tuvastada leppetrahvi nõudmise õiguse lõppemine.

Oma viimases leppetrahvi käsitlevas lahendis asus Riigikohus seisukohale, et oluline ei ole üksnes ajaline distants rikkumise ja leppetrahvi nõude esitamise vahel, vaid arvestada tuleb ka muid asjaolusid. Nimetatud asjas andis müüja ostjale korteri üle kuus kuud peale kokkulepitud tähtaega, mil ostja esitas müüjale esmakordselt ka leppetrahvi nõude. Maakohus ja ringkonnakohus leidsid, et selline pooleaastane periood rikkumisest teadasaamise ja leppetrahvi nõude esitamise vahel tingis selle nõude lõppemise. Riigikohtu hinnangul aga oleks ebaõiglane tulemus, kus müüja või töövõtja vabaneks viivitamisega seotud leppetrahvi maksmise kohustusest, kui ta on n-ö. piisavalt kaua viivitanud. Nimetatud Riigikohtu asjas tuvastati, et vaidlusalune leppetrahv oli mõeldud tagama müüja poolset korteri üleandmise kohustuse täitmist. Seega ei saanud kohustuse täitmisega viivitanud hagejal enne korteri üleandmist (s.o. kohustuse täitmist) tekkida õigustatud ootust, et ta lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ei pea. Selline ootus ei saanud tekkida ainuüksi põhjusel, et leppetrahvi nõuet ei ole enne kohustuse täitmist esitatud. Riigikohtu arvates ei pruugi olla mõistlik ja täitmist kiirendav leppetrahvi nõude esitamine enne kohustuse täitmist, kas või juba põhjusel, et see võib kaasa tuua uue vaidluse.

Kõrgeim kohtuinstants leidis kokkuvõtvalt, et kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, s.t. trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudmiseks õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine pool n-ö. igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid.

 

 

 

 

 

 

 

 

Janek Väli

OÜ Advokaadibüroo Laus & Partneridvandeadvokaattelefon: 66 22 640

 Selle artikli avaldamise eest on makstud

Autor: Ivan Panasjuk, raamatupidaja .ee