Kuidas teha tööd, mida vihkad

Naudin seda, et Director Meedia kõik 12 töötajat on erakordsed. Nad on eesmärgile pühendunud, nad annavad endast iga päev rohkem kui 100%. Kõigele lisaks on nad alati loovad ja inspireerivad.

Tegelik elu pole õnneks või kahjuks päris see, sest tegemist on inimeste, mitte robotitega. Teiseks, piinlik tunnistada, aga ka mina ise omanikuna ei suuda 365 päeva aastas härra Imeline olla. On olnud päevi, kus ainuüksi hommikune mõte tööleminekust teeb pahuraks.

Õnneks lohutab mind teadmine, et ma ei torka sellega halvas mõttes silma. Üks soliidne uuring ütleb, et kuni 80% inimestest on oma tööga rahulolematud, peamiselt küll üksnes aeg-ajalt. Põhjusi on mustmiljon, alates ülemuse halvast käitumisest kuni hangunud palga ja kasvanud töökoormuseni.

Asjad on juba kord nii, et mingi osa tööst meeldib paratamatult rohkem, mingi osa vähem. Loogika, kuidas sellega toime tulla, on lihtne: kui negatiivset on rohkem, otsi uus töö. Kui positiivset on rohkem, aitab päris hästi asjade selgeks mõtlemise retsept, mida soovitab kolumnist Ali Luke Dumb Little Mani blogist: alustuseks tuleb kirja panna kõik see, mis on sinu töös toredat. Nii suured kui väikesed asjad, alates uuest ametiautost kuni merevaatega kontorini. Enamasti polegi seda kõike nii vähe – me lihtsalt ei mõtle sellele iga päev.

Seejärel aga pane kirja asjad (nii suured kui väikesed), mis su tööd meeldivamaks muudaksid. Näiteks alates nõmeda töökaaslase kõrvalt ärakolimisest kuni ametikõrgenduse küsimiseni välja. Ära muretse, mõned neist ei pruugi ehk kunagi täituda, aga pane ikkagi kirja! Seejärel vali välja üks, mille teed teoks järgmisel nädalal, ja teine, mille teed teoks järgmisel kuul.

Tundub siiski, et see retsept töötab paremini siis, kui põhjused on välised – kui sinu suurim probleem ongi kõrval istuv kolleeg. Mu enda jaoks muutub töö vastukarva just neil hetkedel, kui asjad ei tule välja nii hästi, nagu ise tahaksin. Ja kui teised piisavalt kähku aru ei saa, miks peaks asju nii ja mitte teisiti tegema. Objektiivselt tähendab see suuresti ka seda, et mu ambitsioonid on olnud noil hetkedel liiga ebarealistlikud.

Tean seda. Aga tööga on nagu inimsuhetega: üksteist vihatakse vaid siis, kui tunded on tugevad. Mida rohkem su töö sulle korda läheb, seda rohkem kõik sellega seotu närvi ajab.

Sellises olukorras on kõige parem eeskuju võtta ühelt eriliselt inimliigilt, kui nii võib öelda – nimetan neid kulgejateks. Nende elu mõtteks ongi töötada nädalas 40 tundi, mitte rohkem. Nad teevad, mida nõutakse, paistmata mõne erilise oskuse poolest silma. Ja on laias laastus rahul ka oma palgaga. Aga neil on üks suurepärane omadus: nad ei lase oma ambitsioonidel üldse pead tõstagi.

Kui selliseid inimesi ei oleks – kui Eestis oleksid kõik saavutajad (ja lepime kokku, et saavutajad ei ole üle laipade kõndijad, vaid asjade edasiviijad) –, elaksime juba ammu piltlikult öeldes Šveitsis. Aga teiselt poolt: kui saavutajad suudaksid kulgejatelt õppida seda, et nad oma ambitsioonidega end liialt ära ei piitsutaks, oleks eesti rahva õnneindeks ikka kõvasti kõrgem.

Artikkel ilmus ajakirjas Director.

Autor: Lemmi Kann, Taivo Paju