Mille poolest erineb vaikiv seltsing tavalisest seltsingust?

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. oktoobri 2010. a otsus asjas 3-2-1-52-10 on märkimisväärne vaikiva seltsingu (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 610 lg 1) sisustamise seisukohalt. VÕS-i § 610 lõike 1 kohaselt kohustub vaikiva seltsingu lepinguga vaikiv seltsinglane tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panusele vastava osa kasumist.

Kui n-ö tavalise seltsingu (VÕS § 580jj) puhul on pooled asjakohases seltsingulepingus sõnaselgelt kokku leppinud ühises tegutsemises (ehk seltsing on nähtav ka väljapoole), siis vaikiva seltsingu puhul on kolmandatele isikutele nähtav vaid üks isik, kes teeb enamasti mingeid tehinguid ja toiminguid, ent sisesuhtes tegutseb ühise eesmärgi nimel mitu isikut.

Nii möönis Riigikohus, et vaikiva seltsinglasena võib käsitleda isikut, kes otsis ühingu aktsiatele ostja, tegeles läbirääkimistega, ent soovist varjata ühingu aktsionäride eest enda tegevust, ei osalenud lepingu sõlmimisel (s.o aktsiate müügilepingu osalistele tema osalus välja ei paistnud).

Oluline on siinkohal märkida, et tsiviilkolleegiumi hinnangul ei kohustu seltsinglased vastastikusteks sooritusteks, vaid nendeks kohustusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seega ei ole seltsingu ega ka vaikiva seltsingu iseloomulikuks tunnuseks mingi tasu maksmine, vaid seltsingu tegevuse tulemusena tekkinud kasumi (ja seega ka majandusliku riski) jagamine: kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, on võimalik jaotada saadud kasumit; kui läheb halvasti, tekib katmist vajav kahjum.

Autor: Lemmi Kann, Marko Kairjak