RP: Kuidas anda üle ettevõtet?

Äriseadustik on algusest saadik ehk 1995. aastast sätestanud, et ettevõte on ettevõtja ettevõtluses kasutatav vara, osaühing ja aktsiaselts aga ettevõtja liigid, nagu ka FIE. Rahvakeeles tähendab ettevõte aga ikka juriidilisest isikust ettevõtjat ehk äriühingut: osaühingut, aktsiaseltsi jne. Kahjuks kasutatakse sellist tähendust pidevalt ka mujal kui ajakirjanduses.

Maksukorralduse seaduses oli kuni 2000. aastani kirjas, et ettevõte tähendab maksustamise mõttes juriidilist isikut. Isegi e-äriregistri loojatel pole selle mõiste tähendus selge olnud: “Ettevõtte asutamise demos” räägitakse osaühingu asutamisest. Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkolleegium on veel 2007. aastal kirjutanud, et ettevõte saab nende arvates olla kas isik ise või tema varade ja õiguste kogum.

Kui seadustes räägitakse ettevõtte üleminekust, peetakse silmas seda, et üks isik annab teisele üle oma ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa. Isiku enda eksistentsi juures ei muutu automaatselt midagi: äriühingut ei lõpetata, selle omanikud ei muutu ja FIE-t äriregistrist ei kustutata. See, mis saab ettevõtjast pärast ettevõtte üleandmist, on omaette teema.

ÜLEMINEKUT REGULEERIVAD ÕIGUSAKTID

Kuni 2009. aasta 1. juulini oli ettevõte määratletud äriseadustikus, nüüd on ülddefinitsioon esitatud tsiviilseadustiku üldosa seaduses (§ 661) ja põhjalikum seletus võlaõigusseaduses (§ 180 lg 2). Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ükski seadus ei sea ettevõtte üleandmisele piiranguid olenevalt üleandja või vastuvõtja isikust. Äriühing kui ettevõtja võib saada ka uue omaniku, kes kõik osad või aktsiad ära ostab. Ettevõte jääb aga seejuures ikka omanikku vahetanud ettevõtja omandusse – see ei lähe juriidilises mõttes üle uuele omanikule.

Ettevõte antakse üle võlaõigusseaduse §-de 180–185 järgi. Võlaõigusseaduse kohaselt lähevad ka maksukohustused koos ettevõttega üle uuele omanikule – nii on kirjas maksukorralduse seaduses.

ÜLEANDMISE KOKKULEPE

Ettevõte antakse võlaõigusseaduse kohaselt üle lepingu alusel, aga seadus ei kirjuta ette selle liiki. Ettevõte võib üle minna ka ostu-müügilepinguna vormistatult, kui tehingu sisulised tingimused annavad välja ettevõtte üleandmise mõõdu. Kui ettevõtte üleandmist tahetakse tõendada, oleks mõistlik tehagi üleandmise leping, mis ei takista aga vara üleandmise eest tasu võtmast. Kui aga loodetakse ettevõtte üleandmise mõõtu tehingut väiksemana näidata, ei maksa loota, et saab lepingu pealkirja ja teksti varju pugeda – sisu otsustab.

FIE-dele on ettevõtte üleandmine äriühingule maksuvaba ainult siis, kui sellega tehakse mitterahaline sissemakse osa- või aktsiakapitali. Asja tegelik olemus peab kindlasti lepingu tekstist näha olema. Ühes vaidluses väitis maksuamet, et ettevõte võib üle minna ka sel juhul, kui üleandva ja vastuvõtva poole vahel lepinguline suhe puudub. Kohus leidis küll, et mingil moel peab kokkulepe olema sõlmitud (muidu ei saa üleminekust võlaõigusseaduse mõttes rääkida), aga tõdes samal ajal, et juhul kui eesmärk on tõesti ettevõte üle võtta, võib olla võõrandaja ja omandaja huvides varjata tegelikke kokkuleppeid. Seepärast tuleb ülemineku tuvastamiseks uurida ikkagi kõiki asjaolusid, nagu seda on kirjeldanud Euroopa Kohus. Riigikohus on kirjutanud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lõike 3 alusel tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus anda üle eraldi käsutustehinguga. Kui nii ei ole toimitud, ei saa õigusi automaatselt või n-ö loomulikku teed pidi üleläinuks lugeda.

ÕIGUSED JA KOHUSTUSED

Ettevõtte ülemineku juures on eriti oluliseks näitajaks peetud sellega seotud õiguste ja kohustuste üleminekut. Praeguste kohtuvaidluste järgi võib ennustada, et juhul kui koos suurema osa varaga on üle võetud ka õigused ja kohustused, loetakse tehing kokkuvõttes alati ettevõtte üleminekuks.Õigused ja kohustused tähendavad ettevõtte ülemineku seisukohalt ennekõike kliente ja tarnijaid. Need, kes on ettevõtte üleminekust väiksema suurusjärgu tehingu näitamist soovinud, on üritanud ennast kaitsta sellega, et üle ei läinud ju kogu kliendibaas.

Kohtud on aga alati rõhutanud, et üle ei pea minema isegi mitte suurem osa kliente ja hankijaid, vaid piisav hulk ettevõtte tegutsemise jätkamiseks. Euroopa Liidu direktiiv räägib sisulisest, mitte mehaanilisest tervikust.

Ettevõtte edasimüüdavate tooteartiklite samasus pole iseenesest näitaja – mida suuremat tootjat esindatakse, seda vähem osutab see ettevõtte üleandmisele. Küll aga oleks üleandmisega tegemist siis, kui endavalmistatud tooted kattuvad varasema toodanguga. Ettevõtte varade hulka kuulub ka käibevara, sealhulgas pangas ja kassas olev raha, ning nõuded võlgnike vastu. Käibevara ja nõuete üle andmata jätmist on peetud üheks põhjuseks, miks ei ole olnud tegemist ettevõtte üleandmisega võlaõigusseaduse tähenduses.

Kui ettevõtte peamine osa on esemeline vara (nt tootmisüksus), peab sellest üle minema suurem ja põhiline osa, et saaks rääkida ettevõtte üleminekust. Kui aga asju on vähe ja põhilise osa ettevõttest moodustavad lepingud (nt renditud pinnal tegutsev hulgimüüja, kes ka veoteenust sisse ostab), pole esemete üleandmisest mõtet eriti rääkidagi.

Kui uus omanik jätkas ettevõttesse kuulunud varade kasutamise lepinguid, aga üle ei läinud nendega seotud maksevõlg, ei ole tegemist ettevõtte kui terviku üleminekuga.

ETTEVÕTTEGA SEOTUD INIMESED

Töötajad on ettevõtte identiteedi oluline osa. Töölepingu seaduse § 112 järgi peavad töölepingud koos ettevõttega uuele omanikule üle minema muutumatul kujul (tuleks küll teha üks uus lisa) ning üleandja ega vastuvõtja ei tohi ettevõtte üleminekut põhjuseks tuues lepinguid lõpetada. Kas aga töötajate üleminek või minemata jäämine kogu tehingut iseloomustab, oleneb jällegi asjaoludest.Kui töölepingud lõpetatakse enne ettevõtte üleminekut töötajate algatusel, mille järel ettevõtte uus omanik nende kõigiga enam-vähem kohe uued lepingud sõlmib, ei tähenda see iseenesest midagi. Töölepingute üle võtmata jätmine võib olla ka ainult seaduserikkumine, mitte tõend selle kohta, et tegemist ei olnud ettevõtte üleminekuga. Kohtuotsustest on näha, et kohtud pole enamasti teadnud, et seaduse järgi oleks töölepingud pidanud koos ettevõttega üle minema. Kui töötajad hakkavad uue omaniku all kohe sama suurt palka saama, osutab see ettevõtte üleminekule. Kui aga palk on selgelt väiksem, võib rääkida sarnasel alal nullist alustavast ettevõttest.

MAKSUD

Ettevõtte üleminekust räägitakse maksukorralduse seaduses (§-id 37–38, üleminek pärimisega § 36) ning käibemaksuseaduses (§ 4 lg 2 p 1). Tulumaksuseaduses on sellest juttu ainult seoses FIE ettevõtte üleandmisega äriühingule (§ 37 lg 7).

Maksukohustuste üleminek peaks tähendama, et ettevõtte uus omanik võtab muu hulgas üle maksuarvestuse ja jätkab sealt, kus eelmisel omanikul pooleli jäi. Siiani on olnud tegemist peamiselt pankrotistunud ettevõtja maksuvõlgade sissenõudmisega uuelt omanikult.

Käibemaksuseadus ütleb, et ettevõtte üleandmisest võlaõigusseaduse tähenduses ei teki käivet – üleandja ei pea üleantud vara pealt käibemaksu tasuma. Seaduses on aga sõna-sõnalt sätestamata, mis juhtub siis, kui ettevõtte üle andnud käibemaksukohustuslane oma tegevuse lõpetab ja ta käibemaksukohustuslaste registrist kustutatakse.

Käibemaksuseaduse § 37 kohaselt lähevad uuele omanikule üle kõik § 31 lõikes 1 loetletud maksuseadustest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused peale sunniraha. See peaks igasuguse loogika järgi tähendama, et ettevõtte üleandja ei pea enda käibemaksukohustuslaste registrist kustutamisel riigile maksma üleantud vara eest mahaarvatud sisendkäibemaksu – seda teeb ettevõtte vastuvõtja, kui ta kord registrist kustutatakse ning tal on veel alles ülevõetud ja müümata vara.

Kui ettevõtte üleandja peaks ettevõtte registrist kustutamisel sisendkäibemaksu tagasi maksma, ei oleks ju tegemist maksukohustuste üleminekuga: need jääks ikka endise omaniku täita.

Sama põhimõte peaks kehtima FIE ettevõtte üleandmisel teisele inimesele – kui nõuda üleandjalt üleantud vara eest tulu- ja sotsiaalmaksu, ei ole see maksukohustuste üleminek maksukorralduse seaduse mõttes. Maksuameti keskusest on aga kuulda olnud, et maksukorralduse seadus pole mingil moel konkreetse maksustamisega seotud.

Ühel juhul mõtles ettevõtte vastuvõtja paljulugenud esindaja välja väite, et vastuvõtja peab endise omaniku maksukohustuste eest vastutama proportsionaalselt ülevõetud vara turuväärtusega, viidates ühele Euroopa Kohtu otsusele ja California maksukoodeksile.

Meie kohus aga leidis Euroopa Kohtu otsuse mõtte hoopis teise olevat ja asi lahendati ikka meie seaduste järgi: ettevõtte turuväärtuse muutumine ei mõjuta mingil moel maksukohustuste üleminekut.

Loe pikemalt ajakirja Raamatupidamise Praktik märtsinumbrist.

Autor: Olavi Kärsna, Rivo Sarapik