Allkiri arvel ei pruugi tähendada sellel toodud viivisega nõustumist

Praktikas on esineb väga sageli olukord, kus arve koostaja on kauba või teenuse eest väljastatud arvele märkinud viivise määra, milles ta arve saajaga kokku leppinud ei ole. Paratamatult tekitab see arve saajas küsimuse, kas arvele märgitud viivis on talle kohustuslik ning kas arve maksetähtaja ületamise korral tuleb maksta viivist arvele märgitud määras.

Arvestades, et tänases majandusolukorras ei ole harvad juhused, mil arveid tähtaegselt maksta ei suudeta, on eeltoodud küsimus paljude ettevõtjate jaoks väga aktuaalne.

Vaidlust viivise suuruse ja maksmise kohustuslikkuse üle ilmselt ei teki, kui arvele märgitud viivis on poolte vahelises lepingus kokku lepitud. Mis saab aga siis, kui arvele märgitakse viivisemäär, milles pooltel varasem kokkulepe puudub? Sellisel juhul tekib küsimus, kas üldse ja kui, siis missuguses määras, on arve väljastajal õigus kauba või teenuse eest tasumisega viivitusse sattunud tehingupartnerilt viivist nõuda.

Varasema pooltevahelise kokkuleppe puudumisel kehtivad järgmised reeglid. Kui arve saaja arvele märgitud viivisega ei nõustu, puudub arve esitajal õigus ühepoolselt viivise määra kehtestada ning vastavas määras arve saajalt viivist nõuda. Kui aga arve adressaadi käitumist saab pidada arvel märgitud viivise aktsepteerimiseks, võib olukord olla teistsugune (nt on adressaat arve saamisel selle allkirjastanud ja allkirjastamist saab lugeda arvega nõustumiseks). Seda, millistel juhtudel võib arve saaja käitumist pidada arvel märgitud viivisega nõustumiseks, on analüüsinud oma 17.12.2009 otsuses (asjas nr 3-2-1-144-09) ka Riigikohus.

Muuhulgas on kohus viidatud otsuses märkinud, et selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks ning arvele märgitud (kuigi varem kokkuleppimata) viivis oleks arve saajale siduv, peaks adressaadile allkirjastamiseks antud arvel olema selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes. Pelgalt arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine arve adressaadi poolt ei tähenda üldjuhul seda, et adressaat nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varasem kokkulepe puudub.

Viidatud järeldust tehes on kohus lähtunud käsitlusest, mille kohaselt üksnes arve vastuvõtmise kohta antud allkirja ei saa seaduse kohaselt lugeda ei otseseks ega kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks allkirja andja soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. Samuti on kohus tuginenud seadusest tulenevale põhimõttele, mille kohaselt võib lepingut muuta (sh uusi tingimusi kehtestada) vaid lepingupoolte kokkuleppel.

Vaadates praktikas enamlevinud arvete sõnastust ei saa üldjuhul arve tekstist teha järeldust, nagu oleks arve vastuvõtmise kohta antud allkiri hinnatav arvele sisulise nõustumuse andmisena. Kui aga enne allkirja kohta on arvel rida, milles selgesõnaliselt kirjas, et arve allkirjastamine kujutab endast ka arvel märgitud (uute) tingimustega nõustumist, tuleb allkirja andmist Riigikohtu seisukoha järgi lugeda arvele märgitud viivise määra aktsepteerimiseks.

Samas on Riigikohus ülalviidatud otsuses märkinud ka seda, et teatud juhtudel ei pruugi arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine tähendada siiski arvele märgitud uute tingimustega (sh varem kokkuleppimata viivise määraga) nõustumist ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes. Seda nimelt juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada. Viimane kehtib näiteks olukorras, kus on tegemist nn arve-saatelehega, mille alusel toimub kauba üleandmine ning mille allkirjastamisest keeldumiseks puudub arve saajal võimalus, kuna ilma arvet vastu võtmata ja seda allkirjastamata kaupa üle ei antaks.

Lisaks on Riigikohus välja toonud selle, et vaatamata arve vastuvõtmisele ja/või selle allkirjastamisele võivad arvele märgitud tingimused osutuda siduvaks juhul, kui arve saaja on väljendanud nendega nõustumist mingil muul viisil. Näiteks, kui arve vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes mõnel varasemal arvel näidatud ning sama määra alusel arvutatud viivise.

Kui varasem kokkulepe viivise määras puudub ning kokkulepet ei saa sõlmituks lugeda ka arve adressaadi poolse arve allkirjastamise või muu käitumisega, võib arve väljastaja sellele vaatamata maksega hilinenud tehingupartnerilt viivist nõuda, kuid seda mitte ühepoolselt kehtestatud määras, vaid seadusest tulenevas määras.

Võlaõigusseaduses sätestatud viivise määra üldine valem on järgmine: seadusjärgne viivisemäär = seadusjärgne intressimäär + 7 % aastas. Seadusjärgse intressimäära avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Hetkel kehtiv (st 31.12.2009 avaldatud) seadusjärgne intressimäär on 1 % ning seadusjärgne viivisemäär seega 1 % + 7 % = 8 % aastas.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et kuivõrd õiguslikud tagajärjed võivad olla väga erinevad, tuleb arve väljastajatel tähele panna, et arve maksmisega viivitusse jäänud tehingupartnerilt saab viivist nõuda üksnes määras, mille kohaldamise osas on viimane andnud oma nõusoleku, nõusoleku puudumisel aga seadusest tulenevas määras. Arve saajatel tasub tähelepanu pöörata aga sellele, millises sõnastuses arve talle esitatud on ning kas arve allkirjastamine võib kujutada endast arvele märgitud viivisega nõustumist.

Autor: Katri Tomson, Rivo Sarapik