Mida peab silmas pidama leppetrahvi nõudmisel?

Lepingulises vaidluses võib siiski juhtuda, et kuigi leppetrahv on lepingus sõnaselgelt sätestatud ning ka kohustuse rikkumise üle ei ole vaidlust, osutub leppetrahvi nõudmine kohustatud poolelt siiski keerukaks kui mitte võimatuks. Nimelt on võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS) sätestatud leppetrahvi nõudmisele teatud piiranguid, mis kohustavad lepinguosalisi nimetatud piirangutega seonduvate küsimustega õigeaegselt arvestama.

Käesoleva artikli eesmärgiks ongi juhtida tähelepanu mõningatele leppetrahvi nõudmisega seonduvatele probleemküsimustele.  

Esmalt vajab rõhutamist, et VÕS § 159 lg 1 kohaselt tuleb eristada leppetrahvi, mis on mõeldud kohustuse täitmise sundimiseks ning leppetrahvi, mis on sätestatud kohustuse täitmise asendamiseks. Viidatud kahe erineva leppetrahvi eristamine ei valmista ilmselt probleeme, kui see on lepingus sõnaselgelt välja toodud. Ometi tuleb praktikas tihti ette olukordi, kus pole täpselt selge, kas leppetrahvi saab nõuda lisaks kohustuse täitmisele või tähendab leppetrahvi nõudmine seda, et kohustuse enda täitmise nõudmisest loobutakse.

Kui leping küsimust otseselt ei reguleeri, tuleb küsimus välja selgitada lepingu tõlgendamise teel. Siiski on soovitav nimetatud küsimus vaidluste vältimiseks lepingus selgesõnaliselt fikseerida.  

Kui võlgnik rikub oma lepingulist kohustust ning rikkumise puhuks on sätestatud ka leppetrahv, on võlausaldaja huviks tihti nõuda korraga nii kohustuse täitmist kui ka leppetrahvi. Kui oletada, et lepingut tõlgendades on mõlema nõude samaaegne esitamine võimalik, peab esmalt rõhutama, et võlgnikule kohustuse täitmise teate saatmine ei asenda teadet leppetrahvi sissenõudmise kohta - leppetrahvi nõudmise kohta tuleb võlgnikule saata vastav teade. Nimetatud kohustus tuleneb otseselt VÕS § 159 lõikest 2. Iseenesest võivad mõlemad nõuded siiski sisalduda samas dokumendis, kuid need tuleb siiski eraldi välja tuua.  

Leppetrahvi nõudest teatamise olulisust on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus ning märkinud, et teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt selge ja ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edaspidises käitumises arvestada. Samuti peab võlgnikule olema tagatud selgus oma tulevaste kohustuste osas. Äärmiselt oluline on rõhutada Riigikohtu poolt väljendatud seisukohta, et leppetrahvi nõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist. Seega piisab sellest, kui võlausaldaja saadab võlgnikule teate, kus viidatakse lihtsalt leppetrahvi nõudmise õigusele (näiteks viitega konkreetsele lepingu punktile) ning selle rakendamise soovile.  

Leppetrahvi nõudest teatamine iseenesest ei pruugi veel tagada seda, et nimetatud nõudele vastu ei saaks vaielda. Nimelt tuleb VÕS § 159 lõike 2 kohaselt kahjustatud poolt leppetrahvi nõudmise õiguse kasutamisest teavitada mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist.   Sätte eesmärk on kaitsta võlgnikku ning tõkestada võimalik õiguste kuritarvitamine võlausaldaja enda poolt. Mõistliku etteteatamisaja mittejärgmine võib võlausaldaja jaoks seega kaasa tuua olukorra, kus vastava vastuväite esitamise korral võlgniku poolt kaotab võlausaldaja leppetrahvi nõudmise õiguse.  

Mõistet „mõistlik aeg“ ei ole seadusandja täpsemalt sisustanud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08 rõhutanud, et tegemist on määratlemata õigusmõistega ning seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades. Riigikohus on küll oma hiljutises lahendis viidanud, et teate edastamine 3 kuu möödumisel rikkumisest teadasaamisest ei pruugi mõistlik olla, kuid mingit reeglipärasust ei saa sellest tuletada. Iga olukorda tuleb siiski eraldi analüüsida. Loomulikult saab ka mõistliku aja küsimust lepingus endas reguleerida ning praktikas seda tihti ka tehakse.  

Kui mõistlikku aega lepingust endast ei tulene, peab võlausaldaja lepingurikkumise korral võlgnikuga suheldes tähelepanelik olema ning mõistliku aja järgimise kohustusega arvestama. Tihti on olukordi, kus võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud ning võlgnik ise seda ka ei vaidlusta. Samas ei ole võlausaldaja sooviks koheselt konflikti tekitada ning säilib lootus vaidluse rahumeelsele lahenemisele. Kui aga võlgnik olukorda pahauskselt ära kasutab ning pikema aja vältel lubab kohustuse täitmist, ning võlausaldaja seda lubadust ka usaldab, võib juhtuda, et võlgnik ühtäkki keeldub ka senistest lubadustest. Selleks ajaks võib esialgse rikkumise avastamisest olla möödunud oluliselt pikem aeg, kui mõistlikuks võiks pidada.   

Riigikohus on siiski asunud seisukohale, et ka sellises olukorras saab leppetrahvi nõude esitamist õiguspäraseks pidada ning võlgnik ei saa pahauskselt käitudes leppetrahvi nõudest kõrvale hiilida. Nimelt, kui kohustuse täitmise tähtaeg on möödas, kuid pooled jätkavad läbirääkimisi kohustuse hilinenud täitmise osas, saab seda teatud juhtudel käsitleda kui täiendava tähtaja andmist võlausaldaja poolt. Sellisel juhul lükkub nimetatud tähtaja võrra edasi ka aeg, millest arvates hakkab jooksma leppetrahvinõudest teatamise mõistlik aeg. Sellega seoses on siiski oluline, et võlausaldaja fikseeriks selgelt muutunud olukorra ning kohustuse täitmiseks antava täiendava tähtaja. Vastasel juhul võib võlgnik asuda seisukohale, et võlausaldaja pole üldse avaldanud soovi hilinenud täitmiseks või on ebaselge antud täiendava tähtaja pikkus ning seda eriti olukorras, kus poolte vahel toimuvad nimetatud läbirääkimised just suuliselt.  

Samas tuleb silmas pidada, et kui täiendava tähtaja andmisele eelnevalt ei teata leppetrahvi nõudma õigustatud pool soovist leppetrahvi nõuda, kaotab ta ilmselt õiguse nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra täitmise aega pikendati. Seega tasub ka täiendava tähtaja andmisel võlgnikku teavitada, et võlausaldaja nõuab lisaks täitmisele ka leppetrahvi. Vastav nõue võib olla esitatud ka reservatsiooniga, et leppetrahvi nõutakse vaid juhul, kui kohustust ei täideta ka täiendava tähtaja jooksul. Võlausaldaja peaks vältima olukorda, kus näiteks võlgniku viivitamise korral kohustuse täitmisega nõuab ta küll jätkuvalt nimetatud kohustuse täitmist ning asi võetaksegi hilinemisega vastu, kuid leppetrahvi nõue esitatakse esmakordselt alles pärast hilinenud kohustuse täitmise vastuvõtmist.  

Kokkuvõtvalt võib seega anda järgnevad soovitused. Lepingus on võimaluse korral otstarbekas selgelt sätestada, kas leppetrahv täidab nö kohustuse täitmise asendusfunktsiooni või on lepingupoolel õigus nõuda samaaegselt nii täitmist kui ka leppetrahvi. Leppetrahvi nõude õiguse kasutamisest tuleb kohustatud poolele teada anda ning otstarbekas on seda teha kirjalikult või e-kirja teel, et sellest jääks nö „märk maha“ ning kui leppetrahvi nõuet soovitakse kasutada koos täitmisnõudega, tuleb võlgnikku sellest teavitada.

Eelnevaga seoses on oluline silmas pidada, et kohustuse täitmise nõude esitamine ei ole samastatav leppetrahvi nõudega. Sama oluline on leppetrahvinõudest teatamine mõistliku aja jooksul, vältimaks olukorda, kus nõue esitatakse võlgnikule nö üllatuslikult.

Õigusblog Aivar Pilv

Autor: Ingmar Lääts, Lemmi Kann