Novaator: enamik sel sajandil sündinud lastest elab saja-aastaseks

Inimese keskmine eluiga on viimase sajandi jooksul mitmekümne aasta võrra pikenenud ning üllataval kombel ei ole näha trendi aeglustumist. Ajakirjas Lancet ilmunud artiklis kirjutavad teadlased, et keskmise vanuse edasine tõstmine on võimalik, sest vananemisprotsesside kiirust saab modifitseerida.

James Vaupel Max Plancki instituudist uuris koos Taani kolleegidega 2004. ja 2005. aastal avaldatud vananemisprotsesside kohta käivaid uuringuid. Teadlased leidsid, et oodatav eluiga tõusis arenenud riikides pidevalt ning on praeguseks juba ületamas piiri, mida varem võimalikuks peeti. Kõrgeima keskmise elueaga inimesed elavad Jaapanis ning enam kui pool sel aastal oma kaheksakümnendat sünnipäeva tähistanud jaapani naistest usutakse elavat ka kümne aasta möödudes, kirjutas AP.

„Edasiminek meditsiinis ning tervislikumad elutingimused on vananemisprotsesse märkimisväärselt aeglustanud ning vaidlustanud seisukoha, et inimese elueal on fikseeritud lagi, mida ei saa ületada,“ ütles vananemisekspert David Gems, kes äsja avaldatud uurimuse autorite hulka ei kuulu. Gems üritab ravimite abil pikendada hiirte eluiga ning usub, et tema tööst on tulevikus kasu ka inimeste eluea pikendamisel.

„Laborikatsed näitavad, et isegi väga väike vananemisprotsesside aeglustamine omab inimese tervisele tugevat kaitsvat efekti,“ lisas ta. „Üksainus vananemist aeglustav tablett võiks tõrjuda tervet rida haigusi, mis kõik kipuvad ründama inimesi vanemaks saades.“

Heaoluriike kimbutavad küll varasemast ägedamalt südamehaigused, diabeet ja vähk, kuid paremad ravimeetodid ja ravimid suudavad nende haiguste käes kannatavate inimeste eluiga märkimisväärselt pikendada. Rasvumisepideemia näib praeguse seisuga siiski peamise probleemina, mis takistab inimestel väga kõrge vanuseni elamast.

Kasvav keskmine vanus toob tõenäoliselt kaasa mitmeid olulisi muudatusi elukorralduses. Ilmselt ei ole mõeldav, et inimesed lähevad kuuekümnendates eluaastates pensionile ja elavad seejärel veel nelikümmend aastat. Sellist süsteemi ei jõuaks töötav osa ühiskonnast ülal pidada. Pensioniea märgatav tõstmine on seega paratamatu, ehkki see on pikk ja valuline protsess.

Kuna ühiskond liigub ka üha enam ühe inimese maksimaalse potentsiaali ärakasutamise suunas, siis võib eeldada, et tööturul osaleb vähemalt osalise koormusega edaspidi senisest veelgi suurem osa juba pensioniea ületanutest, nii et sajandi keskpaigaks ei pruugi 90-aastane töötaja olla enam haruldus.

Autor: Lemmi Kann, Siim Sepp