Mida peab teadma reklaamimaksust

Kohalike maksude seadus annab kohaliku omavalitsuse üksusele õiguse kehtestada enda territooriumil erinevaid kohalikke makse, milledest üheks on reklaamimaks. Seaduse kohaselt on kohustatud kehtestatud reklaamimaksu maksma füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti sellel territooriumil elunevatele ning asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. Maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu kehtestamise pädevus on omavalitsusüksuse volikogul. Tallinna linnas on seda tehtud linnavolikogu 17. detsembri 2009. a määrusega nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“.

Reklaami mõistet ning erandeid sellest sisustavad nii reklaamiseadus kui ka eelviidatud Tallinna Linnavolikogu määrus peaaegu samamoodi. Üldistatult on reklaamiks igasugune avalikustatud teave, mille eesmärk on suurendada kaupade või teenuste müüki. Reklaamimaksu objekt on määratletud reklaamiseadusega ning kohaliku omavalitsuse üksusel puudub õigus maksustada maksuga objekti, mida seadus reklaamina ei käsita.Kõnealuse linnavolikogu reklaamimaksu määruse kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel või tänavakaubanduse kioskil, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Seega tuleneb nimetatud määrusest, et ehitisel, milles majandustegevuse koht asub, võib majandustegevuse koha tähistusena märkida maksuvabalt ära ka majandustegevuse liigi. Eriarvamusi linna ja ettevõtjate vahel on põhjustanud küsimus, kas majandustegevuse koha liik saab tähendada üksnes kitsast üldnimetuse märkimist (nt kauplus, kohvik) või hõlmab see ka kaubagruppide nimetusi (nt kodukaubad, toidukaubad, alkohol, tubakas), mille järgi saab tuvastada selle, millist laadi kauplusega on konkreetsel juhul tegemist.9. juunil 2016. a tehtud otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-7-16 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et mõisted, mis viitavad sellele, milliseid kaubagruppe pakkuva kauplusega on tegemist, ei ole käsitatavad reklaamina, vaid majandustegevuse koha liigi tähistustena. Kohus selgitas, et tarbija seisukohalt on oluline vahe, kas tegemist on toidu- või tööstuskaupu pakkuva kauplusega, jae- või hulgikauplusega jne. Niisamuti nagu isik, kes soovib külastada kauplust, ei külasta eeldatavasti majandustegevuse kohta, millel on silt "kohvik", ei külasta toidukaupu osta sooviv isik eeldatavasti kauplust, millel olev tähistus viitab sellele, et seal müüakse vaid tööstuskaupu. Riigikohus leidis et senikaua, kuni tegevuskoha liigi nimetus viitab kauba või teenuse üldisele iseloomule ega sisalda hinnanguid kauba maksumuse või kvaliteedi kohta, kauba või teenuse hinda ega kauba tootja kaubamärki, on tegemist majandustegevuse koha liigi märkimisega. Seejuures ei ole sisulist vahet, kas majandustegevuse koha liik on tähistatud ühe sõna või märgiga või tuleneb see mitme sõna või märgi koosmõjust. Võttes arvesse konkreetse lahendatava kaasuse asjaolusid, selgitas kohus, et olukorras, kus kaupluse vaateaknale on kleebitud üksnes sõnad "Kodukaubad. Toidukaubad. Alkohol. Tubakas", saab tarbija sellest järeldada vaid seda, et tegemist on nimetatud kaubagruppe pakkuva kauplusega, mistõttu on jätkuvalt tegemist majandustegevuse koha liigi tähistamisega. Olukord oleks teine juhul, kui kaupluse vaateaknal oleks välja toodud müüdavate kodu- ja toidukaupade, alkoholi ja tubakatoodete hinnad, kaupluses müüdavate toodete kaubamärgid jm konkreetset kaupa iseloomustavad andmed.Ülalviidatud Riigikohtu tõlgendus aitab loodetavasti kaasa vaidluste lõppemisele reklaami ja majandustegevuse koha liigi tähistamise teineteisest eristamise küsimuses. Värske Riigikohtu praktika valguses peaks vähenema just nende ettevõtjate maksukoormus, kes käesoleva ajani on tasunud reklaamimaksu ka kaupluse või tegevuskoha olemusele viitava tähistuse eest.Mis aga saab reklaamimaksust, mida ettevõtjad on siiani tasunud majandustegevuse koha liigi tähistamise eest, lähtudes Tallinnas kehtestatud reklaamimaksu puhul maksuhalduriks oleva Tallinna Ettevõtlusameti siiani jõusolnud tõlgendusest, et tegemist on maksustamisele kuuluva reklaamiga?Enammakstud maksusumma tagasinõudmist reguleerib nii ülanimetatud Tallinna Linnavolikogu määrus kui ka maksukorralduse seadus. Tagastusnõude esitamisel peab maksukohustuslane parandama esitatud deklaratsiooni ja vähendama deklareeritava reklaami pinda, mille tulemusel tekib maksukohustuslasel enammakse. Seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise tasumisel või tasaarvestamisel tekkinud enammakse tagasisaamiseks tuleb esitada maksuhaldurile kirjalikus vormis taotlus, mis esitatakse kas reklaamimaksualase maksudeklaratsiooni paranduses või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Linnavolikogu määrusest tulenevalt tuleb esitada tagastusnõue hiljemalt reklaami eksponeerimise lõpetamisele järgneval päeval maksuhalduri ametiruumides, posti või e-posti teel. Hiljem esitatud tagastusnõude korral võetakse enamtasutud maksusumma arvutamisel aluseks tagastusnõude esitamise kuupäev.

Maksukorralduse seadus näeb ette, et kui langeb ära maksu tasumise õiguslik alus, on maksukohustuslasel õigus sellest tulenev tagastusnõue esitada kolme aasta jooksul. Tagastusnõude täitmise taotluse esitamise aegumistähtaeg on seitse aastat tagastusnõudes viimase muudatuse tegemise päevast arvates.

 

Autor: Jaak Siim , Vandeadvokaat, partner, Advokaadibüroo Aivar Pilv Epp Lumiste, vandeadvokaat, Advokaadibüroo Aivar Pilv