Käendus ja pankrot

On tavapärane, et äriühingu kohustusi tagab võlausaldaja ees käendaja, kelleks on sageli äriühingu juhatuse liige. Käenduslepingu sõlmimine annab võlausaldajale suurema kindluse, et kui põhivõlgnik kohustusi ei täida, siis on võlausaldajal võimalik nõuda samade kohustuste täitmist käendajalt.

Kas põhivõlgniku pankrotimenetlus mõjutab käendaja vastu esitatava nõude aegumist ehk annab võlausaldajale rohkem aega?

Pankrotiseaduse §-s 42 on öeldud, et pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. See tähendab, et kõik nõuded, mis võlausaldajal pankrotivõlgniku vastu on, muutuvad sel hetkel sissenõutavaks. Koos põhivõlgnevusega muutuvad sissenõutavaks ka käendusest tulenevad nõuded ning ka nende suhtes hakkab aegumistähtaeg kulgema.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lg 3 näeb ette, et pankrotimenetluses tunnustatud nõude aegumistähtaeg on kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest. Kas see tähendab, et võlausaldaja võib käendaja vastu nõude esitada kümne aasta jooksul peale põhivõlgniku pankrotimenetluse lõppemist?

Kaugeltki mitte! Riigikohus on 18. märtsi 2010. a otsuses nr 3-2-1-12-10 asunud seisukohale, et võlausaldaja nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei tähenda, et seaduses pankrotimenetlusega seostatud aegumistähtaeg kehtiks ka käendaja suhtes. Kohus leidis, et käendaja suhtes tuleb rakendada tavapärast tehingust tulenevat kolmeaastast aegumistähtaega. Ühtlasi tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõla nõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Seetõttu asus Riigikohus seisukohale, et nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist.

Sarnane on kohtu seisukoht ka aegumistähtaja peatumise osas. Käendaja vastu nõuete esitamisel tuleb silmas pidada, et kuigi seaduse järgi peatub aegumine nõude esitamisel pankrotimenetluses, siis käendaja vastu esitatavad nõuded põhivõlgniku pankrotimenetlusega ei peatu. Seega tuleb aegumise välistamiseks esitada nõue käendaja vastu sõltumata sellest, kas sama nõue on pankrotimenetluses põhivõlgniku vastu esitatud. Seadus annab selliseks käitumiseks üldjuhul ka võimaluse, kuigi ei kohusta selleks selgesõnaliselt.

Riigikohus leidis, et käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg saab peatuda üksnes juhul, kui esinevad vastavad alused võlausaldaja ja käendaja omavahelises õigussuhtes. Seega võib võlausaldajal tekkida vajadus paralleelselt põhivõlgniku pankrotimenetlusega esitada „igaks juhuks“ hagi- või pankrotiavaldus ka käendaja vastu, et välistada käendaja vastase nõude aegumine. See aga tähendab lisakulutusi võlausaldajatele ja lisatööd kohtutele.