Kuidas e-teenuseid õigesti maksustada?

Kui praegu maksustatakse ainult B2B (business to business) teenused saaja asukohariigis ning B2C (business to customer) teenused hoopis teenuse osutaja asukohariigis, siis alates 1. jaanuarist 2015 muutub viimati nimetatud teenuste maksustamine ja tekib kohustus maksustada need riigis, kus asub teenuse tarbija ehk klient.

Elektrooniliselt osutatavateks teenusteks loetakse teenuseid, mida osutatakse interneti või elektroonilise võrgu kaudu ning mis on oma olemuselt väga sõltuvad infotehnoloogiast. Sellisteks teenusteks on näiteks veebi administreerimine, mobiilirakenduste müümine, elektrooniliselt edastatava tarkvara võõrandamine ja uuendamine, elektrooniliselt edastatav muusika, film, mäng jne.

Segaduse vältimiseks peab rõhutama, et muudatused puudutavad ainult interneti ja elektroonilise võrgu kasutamist võimaldavaid teenuseid ning interneti ja elektroonilise võrgu teel osutatavaid teenuseid ega laiene interneti vahendusel müüdavatele kaupadele.

Tee kindlaks, millises riigis klient asub

Alates 1. jaanuarist 2015 on elektroonilisi teenuseid osutavatel äriühingutel vaja kindlaks teha, millises riigis asub klient, kellele teenust osutatakse, või millise riigi resident ta on. Kliendi asukohariik on käibe tekkimise koht ning selle riigi käibemaksumääraga tuleb osutatud teenused maksustada. Kui on selge, millises riigis tekib käive, lisab teenuse osutaja kliendile väljastatud arvele käibemaksu just selle riigi käibemaksumäära järgi.

Oluline on mainida, et erinevate teenuste puhul kehtivad erinevad asukoha määramise reeglid. Seega ei ole võimalik lähtuda kõikide teenuste puhul samadest reeglitest ning maksustamine sõltub osutatud teenuste iseloomust. Näiteks tuleb eristada, kas isik pakub internetiühenduse teenust või võõrandab interneti teel mobiilirakendust.

Teenuste käibe tekkimise koha määramisel tuleb eelkõige lähtuda käibemaksudirektiivis nimetatud eeldustest, millest tuleb järgnevalt juttu, või kui ükski eeldus ei rakendu, siis vähemalt kahest mittevastuolulisest tõendist, mis aitavad teha kindlaks isiku asukoha või residentsuse. Eelduste ümberlükkamiseks on vaja vähemalt kolme mittevastuolulist tõendit.

Hoolimata sellest, et üldised eeldused ei pruugi alati peegeldada seda, kus teenuseid tegelikult tarbitakse, on eelduste eesmärk hõlbustada teenuse osutajatel kliendi asukoha identifitseerimist.

Statsionaarse asukoha eeldus

ITeenuse osutamise koha määramisel on esimene statsionaarse asukoha eeldus. Seda eeldust saab rakendada juhul, kui teenust ei ole võimalik osutada muud moodi kui kindlate vahenditega, mis asuvad kindlas kohas ning mille vahendusel ei saa teenust kuskil mujal tarbida. Sellisteks teenusteks saavad olla näiteks telefoniteenus, internetiühendus, kindlas kohas filmi näitamine.

Ühenduse loomise teenuse puhul kehtib direktiivi artiklis 24 toodud eeldus, et teenuseid osutatakse selles kohas, kus asub telefoniputka, Wi-Fi ruuter, internetikohvik, restoran, hotelli fuajee või muu teenuse kasutamise ruum, ehk teenuse osutamine seotakse kindla kohaga. Näiteks kui Eesti isik on Lätis reisil ning kasutab internetikohvikus tasu eest kohalikku internetiühendust, tuleb lugeda käive tekkinuks Lätis, kus kohvik asub, ning sellest lähtuvalt maksustada teenus Lätis.

Eelnevalt väljatoodud eeldus ei laiene aga nendele teenustele, mida Eesti kodanik saab Läti ühenduse abil teistelt teenusepakkujatelt, nagu filmid, mängud ja mobiilirakendused, ajalehtede veebiväljaanded ning internetis olev tarkvara. Nimetatud teenuste maksustamisel tuleks kasutada järgnevaid eelduseid või punktis IV nimetatud tõendeid.

Mobiilsideoperaatori ja netiühenduse asukoha eeldus

IITeine eeldus, millega määratakse kliendi asukoht, on seotud mobiilsideoperaatori SIM-kaardi ja kindla internetiühenduse asukohaga.

Mobiilside või mobiili andmesideteenuse ja selle vahendusel saadud teenuse tarbimise ning käibe tekkimise kohaks loetakse riiki, mille operaatori SIM-kaarti ning suunakoodi isik kasutab. Näiteks juhul, kui Eesti isik, kellel on Eesti SIM-kaart, asub puhkusel Portugalis ning laadib endale mobiiltelefoni andmesideteenust kasutades telefoni alla tasulise mobiilirakenduse, tuleb lähtuda mobiilirakenduse käibe tekkimise koha määramisel eeldusest, et kuna tegevus toimub Eesti operaatori võrgu kaudu, siis tarbitakse seda mobiilirakendust Eestis ning sellest lähtuvalt tekib ka käive Eestis.

Sarnaselt eeldatakse kindla internetiühenduse ning selle kaudu tarbitud elektrooniliste teenuste korral kliendi asukohaks kindla internetiühenduse asukoht ning käive tekib riigis, kus asub vastav kaabelinterneti ühendus.

IIIKui tarbijal peab olema teenuse kasutamiseks dekooder või muu seda laadi seade ning teenuse saamiseks ei vajata kindlat ühendusliini, eeldatakse, et kliendi asukohaks on koht, kus asub seade. Sellest lähtuvalt tekib nii ühenduse kui ka ühenduse teel teenuse kasutamise käive riigis, kus asub seade.

Vähemalt 2 mittevasturääkivat tõendit 

IV

Kui teenuse puhul ei ole võimalik eelnevalt nimetatud eelduseid rakendada, on vaja kliendi asukoha määramiseks vähemalt kahte mittevasturääkivat tõendit. Sellisteks tõenditeks on näiteks:1. kliendile väljastatava arve aadress (PO box aadressi ei ole õigus arvestada)2. kliendi poolt kasutatav IP-aadress või mõnel muul meetodil määratud asukoht3. kliendi pangakonto number ja asukoht ning selles pangas registreeritud kliendi arveaadress4. rahvusvahelise mobiiliabonendi identifitseerimiskoodi (IMSI) riigi mobiiltelefoni suunakood (MCC), mis on salvestatud kliendi kasutataval abonendi identsusmooduli kaardil (SIM-kaardil)5. kliendi kasutatava lauatelefoniühenduse asukoht, mille kaudu teenust osutatakse6. lisaks muu oluline informatsioon:     a. kliendi kauplemise ajalugu     b. unikaalne maksevõimalus, mis on omane kindlale riigile     c. kindlas asukohas või riigis kasutatava kinkekaardi müümine     d. kliendipoolne kinnitus residentsuse või asukoha kohtaSiinkohal on oluline rõhutada, et punktis IV nimetatud kriteeriumid on vajalikud vaid siis, kui mitte ükski punktides I–III nimetatud eeldustest ei ole täidetud. Kui üks nendest eeldustest on täidetud, võib teenuse osutaja määrata käibe tekkimise koha sellest eeldusest lähtudes. Kui teenuse osutaja ei nõustu aga eelduse põhjal määratud kliendi asukohaga ja soovib selle vaidlustada, peab tal olema vähemalt kolm punktis IV nimetatud kattuvat tõendit, mille põhjal on isik resident mõnes teises riigis.

Liigse tehnilise analüüsi vältimiseks on teenuse osutajatel võimalik saata isikule teenuse tellimisel küsimustik, milles isik märgib oma asukoha aadressi, telefoninumbri ja pangakonto numbri. Kui asukoht, telefon ja pangkonto asuvad samas riigis, võib teenuse osutaja väljastada arve selle riigi käibemaksumääraga, sest nende andmete alusel on õigus lükata ümber punktides I–III toodud eeldused. Juhul, kui üks tõenditest ei kattu teistega, tuleb teenuse osutajal leida eelduse ümberlükkamiseks lisatõend, mis kattub kahe eelnimetatuga.

Võib ka juhtuda, et teenuse osutaja käsutuses on rohkem andmeid ning mõni nendest on vastuolus teistega. Sellisel juhul on vaja hinnata, millised kriteeriumid määravad isiku asukoha täpsemini. Üheks kindlamaks teabeallikaks on kliendi poolt eelnevalt tehtud maksed ning samuti kliendi eelnev ostuajalugu.

Oluline on, et teenuse osutaja teeb kõik endast oleneva kliendi asukoha tuvastamiseks. Ta ei pea eeldama, et klient väljastab enda kohta vale informatsiooni. Kui teenuse osutaja tegutseb heauskselt ning ei ürita tekitada kliendile paremat situatsiooni ega võta teadlikult arvesse temani jõudnud vale informatsiooni, ei tohi pidada sellist käitumist teenuse osutaja poolseks süsteemi ärakasutamiseks.

Juhul, kui teenuse osutaja on lähtunud kliendi asukoha määramisel maksevahendaja andmetest, vastutab õige asukoha väljaselgitamise eest siiski teenuse osutaja, hoolimata sellest, et ta on saanud kogu informatsiooni maksevahendajalt. Seega on väga oluline, et teenuse osutaja teeks lisapingutusi vältimaks olukorda, kus maksevahendaja vea tõttu tekib teenuse osutajal täiendav maksukohustus.

Kuidas käituda olukorras, kus teenuse osutamise periood hõlmab 2014. ja 2015. aastat?

Interneti teel on võimalik tellida erinevaid teenuseid ning paljud neist ei piirdu vaid ühekordse allalaadimisega, vaid nende osutamise periood võib olla üle aasta. Sellisteks teenusteks on näiteks veebiprogrammide kasutamine, veebis loetavad ajalehed ja veebi administreerimine. Kuidas tuleks siis maksustada pikaajalisi teenused juhul, kui teenuse periood hõlmab nii 2014. kui ka 2015. aastat?

Maksustamishetkeks loetakse üldjuhul hetke, millal tekib käive. Pikaajaliste teenuste osutamisel loetakse käive tekkinuks hetkel, kui teenuse osutamine lõpetatakse, kuid mitte hiljem kui 12 kuu möödumisel teenuse osutamise alustamisest.

Kui teenuse eest laekub raha enne, kui teenuse osutamine on lõpetatud, tekib käive raha saamise ehk ettemaksu laekumise hetkel. Ettemaksu laekumisel tuleb käive deklareerida ning tasuda ettemaksult käibemaks.

Paljude elektrooniliselt osutatavate teenuste osutamise periood hõlmab 2014. ja 2015. aastat ning see võib tuua kaasa topeltmaksustamise või maksustamata jätmise, kui liikmesriigid peaks tõlgendama ja rakendama reegleid erinevalt. Topeltmaksustamise ja mittemaksustamise vältimiseks on välja töötatud üleminekusätted, mis reguleerivad B2C rühma pikaajalise teenuse maksustamise hetke, kui teenuse osutamise periood algab 2014. aastal ning kestab edasi 2015. aastal.

Kui maksustamishetk on enne 1. jaanuari 2015, loetakse käive tekkinuks liikmesriigis, kus asub teenuse osutaja, ning nendelt teenustelt ei pea tasuma käibemaksu liikmesriigis, kus asub teenus saaja. Kui maksustamishetk on alates 1. jaanuarist 2015, loetakse käive tekkinuks riigis, kus asub teenuse saaja.

Kui üks osa ettemaksust tehakse enne 1. jaanuari 2015, loetakse käive selle ettemaksu ulatuses tekkinuks riigis, kus asub teenuse osutaja, ning kui teine osa ettemaksust tehakse alates 1. jaanuarist 2015, loetakse selle ettemaksu ulatuses käive tekkinuks liikmesriigis, kus asub teenuse saaja.

Kui ettemaks tehakse 2014. aastal, kuid teenust osutatakse ainult 2015. aastal, tuleb lugeda maksustamishetkeks 2014. aastat ning maksustada käive vastavalt sellel hetkel kehtinud reeglitele liikmesriigis, kus asub teenuse osutaja, hoolimata sellest, et 2015. aastal kehtima hakkavad reeglid ütlevad, et teenuse käive peaks tekkima riigis, kus asub teenuse saaja. Eelnevalt nimetatud juhtudel on kindlasti oluline, et oleks tõendatav, et teenuse eest on tehtud ettemaks enne 2015. aastat. Arve esitamise aeg ja koht ei mängi maksustamise koha määramisel rolli, oluline on vaadata, millal on maksustamishetk või millal tehakse teenuse eest makse.

Vältimaks probleeme eri liikmesriikide maksuhalduritega on oluline, et äriühingud, kes osutavad elektroonilisi teenuseid, täiendaksid enda kliendi tuvastamise protseduure, mille abil oleks võimalik määrata korrektne maksustamine.

Äriühingud, kes osutavad elektrooniliselt osutatavaid teenuseid, peaksid mõtleks hoolikalt läbi, mis ulatuses mõjutavad muudatused nende teenuseid ning milliseid ettevalmistusi oleks vaja 2014. aastal kliendi tuvastamise süsteemis teha, et ära hoida probleeme ning liigset kiirustamist 2015. aasta alguses.

Administratiivne kohustus

Eelnevalt tutvustatud muudatus tõstab elektroonilisi teenuseid osutavate äriühingute administratiivset koormust eelkõige just kliendi asukoha tuvastamisel. Samuti peavad teenuse osutajad pidevalt olema kursis liikmesriikide käibemaksumääradega vältimaks olukorda, kus liikmesriigis on käibemaksumäära muudetud, kuid teenuse osutajad lisavad teadmatusest arvele kehtetu käibemaksumäära.

Teenuse osutajate administratiivne koormus oleks veelgi suurem, kui nad peaksid ennast käibemaksukohustuslasena registreerima kõigis liikmesriikides, kus asuvad nende teenuste ostjad. Seetõttu on neile jäetud võimalus rakendada oma asukohariigis erikorda. Erikorra rakendamisel deklareerib isik teises liikmesriigis asuvale isikule osutatud teenustelt käibemaksu oma asukohariigis ning tasub selle oma asukohariigi maksuhaldurile, kes kannab nimetatud summa edasi teise liikmesriigi maksuhaldurile. Deklareerimine ja tasumine toimub kvartaalselt.

Erikorda ei ole võimalik rakendada nendes liikmesriikides, kus isik on juba registreeritud käibemaksukohustuslaseks.

Näiteks kui Eesti käibemaksukohustuslane, kes on registreeritud ka Soomes käibemaksukohustuslaseks ja kes rakendab erikorda, osutab elektroonilisi teenuseid Soome ja Prantsusmaa füüsilistele isikutele, on käibe deklareerimine ja maksustamine järgmine.

Soome füüsilistele isikutele tuleb teenuste eest väljastada arve, kasutades Soome käibemaksukohustuslase numbrit ning lisades teenusele Soomes kehtiva käibemaksumäära. Käive kuulub deklareerimisele Soomes ning käibemaks kuulub tasumisele Soomes.

Prantsusmaa füüsilistele isikutele osutatud teenused tuleb maksustada Prantsusmaa käibemaksumääraga, kuid kuna rakendatakse erikorda, deklareeritakse teenused Eestis ning käibemaks tasutakse Eesti maksuhaldurile. Maksusumma laekudes kannab Eesti maksuhaldur tasutud käibemaksu Prantsusmaa maksuhaldurile.

Teenuse osutajad peavad meeles pidama, et erikorra rakendamiseks peavad nad sellest soovist teavitama maksuhaldurit. Isegi kui kõik vajalikud täiendused 1. jaanuaril 2015 kehtima hakkavateks muudatusteks on tehtud, ei tohi unustada maksuhalduri teavitamist. Maksuhalduri erikorra rakendamisest teavitamata jätmine võib kaasa tuua mõnes teises liikmesriigis käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse.

Artikkel ilmus algselt audiitorbüroo E&Y kodulehel SIIN.

E-teenuste maksustamise muudatuste ja nüansside SEMINARI kohta loe lisa SIIT.

Samal teemal: Piirideülene digiteenuste käibemaksustamine alates 1. jaanuarist 2015

Autor: Tuuli Seinberg, Sander Adamson