Pakendiandmete audit toob küsimusi

Kaubandusega tegelevad ettevõtted on aastaid andnud aru Eestisse toodud kaupade pakendikoguste üle. Tootmisettevõtted on pidanud arvestust, kui palju pakendit on ümber nende müüdaval toodangul.  Kogused on ära deklareeritud ning makstud on taaskasutusorganisatsioonile koguste põhjal arvestatud teenustasu. Praktikas oli tavapärane, et sekretär, raamatupidaja või laotöötaja täitis etteantud aruandevormile numbrid ja saatis aruande ära. Ettevõtte juhid üldjuhul ei olnud teadlikud pakendiseaduse nõuetest, sest ega ettevõttevälistest osapooltest keegi nende pakendikoguste ega aruandluse vastu eriti huvi ei tundnud. Miks olekski pidanud? Protsessid justkui toimisid ja sekkuda polnud põhjust.

Pakendikoguste õigsust hakkab kontrollima audiitor2014. aasta lõpp tõi aga ettevõtetele justkui ootamatu üllatuse. 2014. aasta suve alguses vastu võetud seadusemuudatusega (jõustus 2015. aasta algusest) sätestati, et 2014. aasta pakendikoguste õigsust peab kontrollima audiitor.

Olen audiitorina selle valdkonnaga lähemalt tutvunud ja seda analüüsinud ning saanud selgeks, et see justkui väike muudatus võib omada pikemas vaates päris suurt mõju.

Hoolimata sellest, et pakendite arvestusreeglid on püsinud aastaid oluliste muudatusteta, ei ole ettevõtjad tegelikkuses teadlikud, millised on pakendite kogused ja millal tuleks neid deklareerida. Lisaks on päriselus olukorrad oluliselt keerukamad, kui seaduse koostajad on suutnud ette näha ning mitmeski küsimuses tuleb üritada seadust tõlgendada. Ja ega ka keskkonnaministeeriumil ei ole kõikidele küsimustele kahjuks valmis vastuseid.

Täiendavalt sekkub protsessi aeg-ajalt Maksuamet, kes kohati tõlgendab küsimusi oma vaatenurgast, sest lisaks pakendiseadusele kehtib ka pakendiaktsiisi seadus. Ka taaskasutusorganisatsioonid annavad erinevad soovitusi. Ühesõnaga küsimusi ja segadust on piisavalt.

Võimalikud probleemid:

a) ¾ ettevõtjatest, kellega olen rääkinud, on asunud vestluse järel üle vaatama oma pakendikoguste arvestusandmeid. Üldjuhul kogused suurenevad. Mõnel juhul oleme saanud ka väiksemaid numbreid.

b) Mitmel juhul on lisakogustelt arvestatud teenustasud ületanud mitmeid kordi audiitorile eelduslikult tasutavaid summasid. Hea, et ettevõtjatel on olnud lepingud taaskasutusorganisatsioonidega ja nendelt kogustelt ei pea tasuma aktsiisi.c) Taaskasutusorganisatsioonid on jaganud materjalid omakorda rühmadesse ja hinnastavad sama pakkematerjali erinevalt sõltuvalt sellest, kas pakendit lugeda rühma- või müügipakendiks. Kuidas toimub jaotus eelnimetatud kahe rühma vahel on taaskasutusorganisatsiooni ja ettevõtja vahelise kokkuleppe küsimus. Aruandes, mida audiitor kontrollib, sellist jaotust ei toimu ning audiitor seda ei kontrolli.  Audiitor peab lootma, et ei minda omavahel riidu.d) Audiitorid on ettevaatlikud uue töö osas, kuna küsimusi on rohkem, kui vastuseid ning seetõttu ei olda varmad seda teenust pakkuma. Tõenäoliselt enamik vajalikku tööd tehakse lõpuks ikkagi ära. Suuremad pakendiettevõtjad saavad ehk kontrollitud.e) Kahjuks ei sõltu audiitori kokkuvõtte tegemiseks tehtava töö maht sellest, kas aruandes on 300 kilo või 30 000 tonni pakendit. Olen nõus, et väikeste kogustega aruannete kontrollimine kujuneb ebamõistlikult kalliks. Samas ei oldud seaduse vastuvõtmisel valmis aruande kontrollimise piirmäärasid tõstma. Mõistan ka seaduse vastuvõtja tahet – oluline osa pakendite kogusest on aruannetest puudu ning audiitorid peavad aitama selle puuduva pakendikoguse üles leida. Kuid kas selle koguse leiame väikeettevõtjate arvestusest, selles ma kahtlen. Audiitorina pean vastu võtma ettevõtjate pahameele. Lohutan end sellega, et teeme tööd keskkonnasõbralikuma Eesti nimel.

Mis võib olla kogu protsessi tõenäoline tagajärg?

Tõenäoliselt on 2014. aastal deklareeritavad kogused olulisemalt suuremad kui need olid 2013. aastal ehk seadusemuudatus on täitnud osaliselt oma eesmärgi.

Samuti on tõenäoline, et mitmete, eriti väikeste ettevõtete andmed jäävad audiitori poolt kontrollimata. Eks aeg näitab, kui palju on Maksuamet valmis järelkontrolli ressurssi panustama ja Keskkonnaministeerium piirmäärasid nihutama.

Kui kõik turule lastud pakendikogused saavad õigemaks, siis kas ei teki riiklikul tasemel uued probleemid kuna ei suudeta tagada Euroopa tasemel kokkulepitud taaskasutuse suhtarvude täitmisest?  Kuidagi peavad hakkama prügimäele jõudvad pakendikogused liikuma taaskasutusse. Kas suurenenud pakendikogustelt saadav täiendav teenustasu katab ära võimaliku pakendiaktsiisi summa või peavad teenustasud tõusma?

2015. aasta sügisel oleme targemad. Tõenäoliselt kiireid muutusi riiklikul tasemel ei ole loota ja ettevõtjatena peame kohanema.

Kaido Vetevoog räägib pakendiaruandluse auditeerimise kohustuse täitmisest ja muudest aktuaalsetest aruandeteemadest lähemalt 18. veebruaril toimuval seminaril Arukas aruandlus.

Kiiretele registreerujatele SOODUSHIND!

Autor: Kaido Vetevoog, Tuuli Seinberg