Tööandja peab teatama, et sõiduhüvitist ei maksa

Alates 1. septembrist 2014 ei ole tööandjal enam võimalik maksuvabalt, ilma arvestust pidamata, maksta isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist 64 eurot kuus. Küll aga saab maksuvabalt maksta hüvitist siis, kui peetakse sõitude üle arvestust. Hüvitist saab sel juhul maksta kuni 30 senti töösõidu ühe kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot kuus (varasema 256 euro asemel). Kui töötajale maksab sõiduauto kasutamise eest hüvitist rohkem kui üks tööandja, kehtib 335-eurone piirmäär iga tööandja kohta eraldi. Otsus hüvitise maksmiseks peab olema tehtud enne 1. septembrit.

Lugeja küsimusele vastab Grant Thornton Rimessi maksunõustaja Kristiina Alt. Kas tööandja peab kuidagi töötajale teatama, et kompensatsiooni enam ei maksa? Vastava käskkirja, millega kompensatsioon kunagi määrati, tühistama vms? Millised on siinkohal just töötaja õigused?

Tööandja, asutuse juhi, juriidilise isiku pädeva organi või tema poolt volitatud isiku kirjalik otsus, käskkiri või korraldus, mis on vormistatud hüvitise maksmiseks (ilma arvestuse pidamiseta) tuleks tühistada ja viidata seadusemuudatusele ning sellest teavitada töötajaid. Kui kompensatsiooni maksmine on sätestatud töötajaga sõlmitud töölepingus, siis tuleb töölepingut vastavalt muuta, kuid siinkohal juhime tähelepanu, et töölepingu muutmine vastavalt TLS § 12 toimub ainult poolte kokkuleppel.

Selleks, et tööandja saaks töötajale jätkuvalt isikliku sõiduauto kompensatsiooni maksuvabalt maksta, tuleb töötajal pidada  töösõitude kohta arvestust (vastavalt Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. a määrusele nr 164 „Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja piirmäärad“). Oluline on siinkohal mainida, et üldreegli kohaselt ei ole tööle ja koju sõidud töösõidud, mis tähendab, et kõnealuste sõitude hüvitamine on erisoodustus. Samas sätestab seadus erandi, et kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga, siis ei ole tegemist erisoodustusega. Mõistlik aja-või rahakulu on määratlemata õigusmõiste, mistõttu hindab seda maksuhaldur nö case by case.  

Tööandja ja töötaja õigusedKui hüvitis on määratud tööandja otsusega nö ühepoolselt, siis on tööandjal õigus see ka ühepoolselt lõpetada. Tööandjal puudub seadusest tulenev kohustus töötajat hüvitise maksmise lõpetamisest teavitada ning töötajal ei ole õigust nõuda tööandjalt hüvitise maksmise jätkamist.. Oluline on tähele panna, et kui tööandja jätkab ilma arvestust pidamata kompensatsiooni maksmist (64 eurot), siis tuleb tööandjal kõnealust väljamakset maksustada sarnaselt palgaga.

 Kui hüvitise maksmise kokkulepe on töölepinguga reguleeritud, siis muudatuste tegemiseks on vaja mõlemapoolset nõusolekut ehk poolte kokkulepet. See tähendab, et kui tööandja ei informeeri töötajat uutest muudatustest ning uut kokkulepet omavahel ei saavutata, siis töötajal on jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud kompensatsiooni

NB! Kommentaar on antud ilma konkreetse töölepinguga tutvumata, mistõttu võib sõltuvalt kokkulepitud töölepingu tingimustest töötaja õigused kompensatsiooni nõudmise osas olla ka piiratud.