Elektri kättesaadavus mõistliku hinnaga on avalik teenus

Oluliseks elektrivarustuse hinda mõjutavate asjaolude kogumiks, mida seni ei ole piisava põhjalikkusega analüüsitud, on elektrivarustuse kui avaliku teenuse osutamisega seotud erinevad kohustused ning nende maksumus tarbijatele. Avaliku teenuse osutamiseks vajalikud vahendid mõjutavad otseselt nii põhi- kui jaotusvõrgu võrgutasusid, elektri hinda, taastuvenergia tootmise erinevaid toetusmeetmeid kui ka energia ja keskkonna maksusid.

Mis siis on need elektrivarustuse hinda mõjutavad avalikud teenused?Avalike teenuste mõiste ühest ja selget definitsiooni on raske leida nii Euroopa Liidu kui ka üksikute liikmesriikide õigusaktidest, kuigi vajadust sellise konkreetse mõiste järele rõhutatakse pidevalt.Elektrisektori avalikud teenused, mille osutamist peab riik ühelt poolt oma kodanikele tagama ja teiselt poolt elektriettevõtjatelt nõudma, on seotud esiteks elektrivarustuse varustuskindlusega, teiseks elektrivarustuse regulaarsusega, kolmandaks elektrivarustuse kvaliteetsusega, neljandaks elektrivarustuse mõistliku hinnaga, viiendaks keskkonnakaitsega ja kuuendaks tarbijakaitsega. Riigi roll nimetatud avalike teenuste korraldamisel ja seetõttu ka elektri hinna kujunemisel on määrava tähendusega. Eelkõige seonduvad riigi ülesanded vajaliku poliitilise, majandusliku ja õigusliku keskkonna loomisega.Elektrivarustuse varustuskindlus, regulaarsus ja kvaliteetsus on eelkõige elektrivõrgu süsteemihalduri ja põhivõrguettevõtja ning jaotusvõrguettevõtjate kohustus tagada elektrisüsteemi nõuetekohane toimimine, luues selleks vajalikke võrguühendusi, arendades elektrivõrku, osutades võrguteenuseid, hooldades olemasolevat elektrivõrku ning tagades, et võrgust võetud ja võrku antud elektri kogused oleksid tasakaalus. Selliste avalike teenuste osutamine on kahtlemata kulukas, nende vajaduses ei kahtle meist keegi ning sellised kulud kaetakse Konkurentsiameti poolt kooskõlastatavate võrgutasudega, mida tasub lõpptarbija ühe osana oma elektriarvest.Elektrivarustus mõistliku hinnaga on avalik teenus, mille lahtimõtestamine on juba keerukam ülesanne. Nimelt on elektrivarustuse olemasolu tähtsus tarbija majapidamises ajas oma tähendust oluliselt muutnud. Tänaseks päevaks on elektrivarustus käsitletav inimõigusena. Elekter on asendamatu kaup erinevalt näiteks gaasist, millel on alternatiivid olemas. Just selline oluline arusaama muutus on kaasa toonud selle, et riigil endal on kohustus mõistliku hinnaga elektrivarustuse olemasolu tarbijatele tagada, kusjuures mõistlikuks hinnaks loetakse avatud elektriturul nõudluse ja pakkumuse alusel kujunenud elektri hinda, regulaatori poolt kooskõlastatud võrgutasusid, riigi poolt kehtestatud taastuvenergia tasu ja riiklikke makse.Aga mis siis, kui tarbija ei jõua seda hinda maksta, kuid elekter on inimväärse elu jaoks hädavajalik?Üks riigi olulisemaid kohustusi elektritarbijate ees on sellises olukorras korraldada tarbijatele elektrivarustuse universaalteenuse osutamine. Mida see tähendab? Elektrivarustuse universaalteenus tähendab kolme asja. Esiteks tähendab universaalteenus kõigi tarbijate (nii kodu- kui äritarbijate) õigust võrguettevõtja elektrivõrguga liituda vastavalt energiaregulaatoriga kooskõlastatud metoodikale, tingimustele ja hinnale. Kedagi ei tohi võrgule juurdepääsu osas diskrimineerida ja keelduda saab võrguga ühendamisest võrguettevõtja üksnes siis, kui seaduses on selline keeldumise alus otsesõnu ette nähtud. Võrguga ühendamise kohustust täidab elektrituruseaduse alusel võrguettevõtja nende tarbijate osas, kes asuvad tema teeninduspiirkonnas, selle kohustuse täitmise tingimuste ning hinna kooskõlastamisprotsessis on määrav roll Konkurentsiametil.Teiseks tähendab universaalteenuse osutamise kohustus seda, et kõigil kodutarbijatel (äritarbijatel sellist õigust automaatselt ei ole) on õigus ja võimalus oma kodus tarbida mõistliku hinnaga elektrit. Riik peab kehtestama korra, mille alusel on määratud alati vähemalt üks elektri müüja, kes müüb tarbijatele elektrit siis, kui keegi teine enam ei müü, näiteks eelmine müüja läheb pankrotti või müüja tegevusluba tunnistatakse kehtetuks. Sellise viimasena vastutava müüja määramine peaks toimuma eelistatuna konkursi teel, et saavutada tarbijatele parim hind ning anda kõigile elektri müüjatele võimalus elektri müügiks.Praegu Eesti kehtivas elektrituruseaduses on võrguettevõtja või tema nimetatud müüja kohustus müüa elektrit suletud turu elektritarbijatele. Kelle kohustuseks on universaalteenuse osutamine siis, kui Eesti elektriturg avaneb ning millistel tingimustel seda kohustust täidetakse, sellele peab väljatöötamisel olev elektrituruseaduse eelnõu vastuse andma.Kolmandaks tähendab universaalteenuse osutamise kohustus seda, et riigi poolt on paika pandud, kes on kaitsetud tarbijad ja kuidas tagatakse sellistele tarbijatele elektrivarustus. Kaitsetute tarbijate mõiste peab iga riik ise sisustama. Enamlevinud kriteeriumid tarbija käsitlemiseks kaitset vajava tarbijana on tarbija tervislik seisund (nt puudega inimesed, pimedad, kurdid), tarbija vanus, majanduslik olukord, töötus, elukoht väheasustatud piirkonnas, suurpered. Riigi kohustuseks on tagada kaitsetute tarbijate jaoks soodustused läbi sotsiaalkindlustussüsteemi eesmärgiga hoida ära elektrivarustuse katkemine kas maksejõuetuse või abituse tõttu. Näiteks Rootsis peab elektriettevõtja informeerima tarbija võlgnevusest lisaks tarbijale ka kohaliku omavalitsuse sotsiaalametit.Kehtivas Eesti elektrituruseaduses puudub selgesõnaline regulatsioon kaitsetu tarbija mõiste ja eriõiguste kohta. Seaduse tõlgendamise kaudu võib järeldada, et kaitsetuks tarbijaks on kehtivas elektrituruseaduses kaks isikute gruppi: esiteks regionaalselt ebasoodsas piirkonnas elavad isikud (elektrivõrguga liitumistasu toetuse taotlemise kontekstis, kuid ka see võimalus oli ajaliselt piiratud ja täna ei ole sellistel isikutel kaitsetu tarbija staatust) ja teiseks raske haiguse või töötuks jäämise tõttu maksejõuetuks muutunud isikud (võrguühenduse katkestamise edasilükkamise kontekstis). Selline käsitlus aga ei kata sotsiaalselt nõrgemaid tarbijaid nagu näiteks töötud, vanurid, suurpered, puuetega inimesed, pimedad, kurdid ja isegi isikud, kelle elus püsimiseks on vajalik pidev elektrivarustus.Elektri müümine universaalteenuse sildi all peaks reeglina siiski olema ajutine ja seda selleks, et mitte takistada uute elektrimüüjate turule lisandumist ning toimiks vaba konkurents. Teisalt tuleks eesmärgipäraselt suunata ka tarbijaid vabal elektriturul teostama oma valikuõigust elektri müüja osas ja saavutama seeläbi paremat elektri hinna kokkulepet. Universaalteenusena elektri ostmise õigust ei peaks olema tarbijatel, kes on passiivsed ega vali endale ise elektri müüjat või ka isikutele, kes vahetavad elukohta ja seetõttu lõppeb nende eelmine elektri müügi leping või kes on käitunud elektri tarbimisel pahatahtlikult, näiteks varastades elektrit või ilma mõjuva põhjuseta ei ole tasunud elektri eest.Avaliku teenusena nimetatud keskkonnakaitse seondub kolme suurema valdkonnaga: taastuvenergia osakaalu suurendamisega, energiasäästu saavutamisega ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega. Kõik need meetmed mõjutavad samuti elektrivarustuse hinda. Taastuvenergia tootmist toetatakse ning seda kulu kannavad solidaarselt kõik tarbijad. Küsimus on lihtsalt selles, milliseid otseseid ja kaudseid toetusviise valida. Selles osas tasuks kindlasti uurida teiste liikmesriikide praktikat, mis on erinevate võimaluste osas üpris kirju ning paindlik näidates ära millised meetmed on toonud edu ja millised meetmed on osutunud ebaõnnestunuks.Energiasäästu osas on ühelt poolt vajalikud investeeringud, mis kanduvad üle elektrivarustuse hinda, teisalt on siingi võimalus näiteks maksusoodustustega elektrivarustuse hinda mõjutada vähenemise suunas ja samaaegselt motiveerida tarbijaid säästma.Kasvuhoonegaaside heitkoguste mõjust elektri hinnale on palju räägitud ja selles osas tuleb panustada tehnoloogia innovatsiooni, mis aga on kallis ja aega nõudev ning samuti avaldab mõju elektrivarustuse hinnale.Viimasena nimetatud avalik teenus, mida riik peab elektritarbijatele tagama, on vajalikud meetmed lõpptarbijate kaitseks. See kohustus tähendab eelkõige vajadust kõrgetasemelise tarbijakaitse järele (sh infokanalite loomine, lepingutingimuste läbipaistvus, lihtne elektri müüja vahetamise protseduur, elektriarvete sisu ja arusaadavuse nõuded, alternatiivsed kiired ja odavad vaidluste lahendamise võimalused) ning juba eelnevalt käsitletud kaitsetute tarbijate tarbeks täiendavaid abinõusid.Praegu töötatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis välja elektrituruseaduse muutmise eelnõud ning viimane aeg on analüüsida, mida avalikud teenused ja nende osutamine endast kujutab. Väljatöötamisel olevasse elektrituruseaduse muutmise seadusesse tuleks avalike teenuste osutamise kohustuse mõiste sisse kirjutada, määratledes ära, mida loetakse avalikuks teenuseks, kelle pädevuses on avaliku teenuse osutamine kohustuslikuks teha, kes on avalike teenuste osutajad, kas avalike teenuste osutamise kohustuste täitjad valitakse konkursi või määramise teel, milline on hüvitusmehhanism avalike teenuste osutamise kohustuse täitmise eest ja millised on sanktsioonid juhuks, kui kohustust ei täideta.Eelnev käsitlus näitas, et elektrivarustuse hinda mõjutavad oluliselt avalikud teenused, mille osutamise peab riik tagama ja mille osutamist me ka loomulikuks peame, isegi kui nende teenuste eest tuleb maksta päris kõrget hinda. Samas peab olema avalike teenuste osutamise süsteem läbipaistev ja kontrollitav, et vältida põhjendamatut elektrivarustuse hinnatõusu.

Autor: Lemmi Kann, Moonika Kukke